Janika

Jõuluõhtusöök, perekond ja rõõmsad mõtted.

December 10, 2017

Elu on juba õpetanud, et häid aegu tuleb nautida niikaua, kuni need kestavad. Sest kõik on pidevas muutumises ja kunagi ei tea, kauaks mingi asi veel rõõmustab. Täna tahan kirjutada oma perest. Või siis teistmoodi perest, kui täpsem olla. 

Kui me aasta tagasi selle blogi lõime, siis sai minu, Meelise ja Mica poolt poolnaljaga pandud blogi nimeks teistmoodi perekond. Nali aga arenes ja kasvas ning nüüd kutsuvad meie Järve tänava klanni perekonnaks nii minu töökaaslased kui sõbrad, perekonnast endast rääkimata. Näiteks üks töökaaslane kolis Eestist ära ning saatis oma viimased toiduülejäägid (mida pidavat olnud olema suuuuur kastitäis) ning neid kohale toimetanud teine töökaaslane mainis, et "toon su perekonnale süüa". Kes pole järge jõudnud pidada, siis hetkel elavad meiega endiselt Meelis ja Veiko ning neljandana Matis, kes on väga kirglik tulevane jurist ning hetkel lihtsalt professionaalne rahvatantsija. 

Proovin enda pereõnne siis natukene teieni tuua.

Näiteks täna sain ma kirja pealkirjaga novembri kodukulud. Well. Ehk siis teiste sõnadega kommunaalkulude kirjake. Muigasin ja avasin kirja elevusega. Just täpselt - elevusega! Et mida kõike see Veiko meile seekord kommunaalkulude summat edastades veel lisaks põnevat kirjutab. Kuna paari päeva pärast saab täis aasta päevast, mil mina ja Meelis koju sissse kolisime, siis leidis seekordsest kirjast detailset statistikat meie möödunud aastast. Näiteks seda, et meie kodus on kokku elanud 9 elanikku (ehk siis neid, kes on üüri maksnud) ning ideed, et kõigi nende pildid võiks koridori üles riputada. Kirja lõpus oli lause: "Teiega on mõnus!" 

Jah. Täpselt nii ongi. Mõnus. Eelmise kuu kirja lõpus oli Veiko lause: "Janika ja Meelis, tulge koju! Ilma teieta pole siin üldse kodune." Noh, mina jälle arvan, et meie need pidevalt ära olemised ongi meie pere edu saladus. Meelis on sel aastal kõige pikemalt - 7 kuud - eemal elanud ning mina väga tihti pikemalt ja lühemalt välismaal olnud. Veiko on lihtsalt enamus aega igal pool mujal kui kodus ning ka Matisel on palju tegemist. Niimoodi on meil alati hea meel teineteisega lõpuks kodus kokku saada. Ja kui me seal veel kõik koos oleme - seda ägedam! Ja need vannitoajärjekorrad, mida Veiko paaniliselt aasta tagasi kartis - oleks neid vaid. Pole inimesi, pole järjekordi. Tihti juhtub nii, et kui keegi koju jõuab, on ta seal täiesti üksi või eelmised inimesed just lahkuvad. 

Selliste elugraafrikute tõttu pidime ka näiteks jõuluõhtusööki kuu aega ette planeerima ja tuli välja, et 5. detsembri õhtu oli selle aasta viimane õhtu, mil me kõik koos kodus oleme. Sinna see õhtusöök siis planeeritud saigi. Kokkamine nägi välja nagu ikka. Meelis ja Veiko tegid süüa, mina magasin ja Matis oli trennis. Mul oli tõesti väga suur väsimus ning see uni tol hetkel oli kriitilise tähtusega. Õnneks sai perekond sellest aru ning ei lükatud mind voodist kööki ega oldud solvunud, et ma ka seekord piirdus minu panus söögitegemisse sellega, et (sõna otseses mõttes) viskasin kohupiima blenderisse. Heastasin oma söögitegemise protsessist puudumist aga diskorioskustega ning valisin terve õhtu söögi taustaks eesti muusikat. Veiko pidas toreda kõne ning juttu jätkus kella kaheni. 

Outfit of the day: Särk: Meelise kapist, tema lemmik; Lips: Matise kapist, tema lemmik :) :) :)





  


Kuigi kõik on tihti ära, siis on nii hea näha, et kui inimesed kodus on, siis tahetakse ka kodust elu nautida. Näiteks, kui eelmisel pühapäeval Saaremaalt tulin, siis koju jõudes oli seal Matis ja tema poolt valmistatud imeline toit. Kuigi jah, kõik toit, mida ma ise valmistama ei pea ja mis on olemas hetkel, kui olen näljane, on imeline, siis ma ei kujutanud ette, et Matis oskab nii häid makarone hakklihaga teha. Üldse, ta võiks rohkem kokata, kuna kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis oli päev, kui ma Matiselt poest kartulisalatit tellisin ning ta tuli koju mitte kartulisalati, vaid kartulisalati materjaliga ja TEGI mulle selle kartulisalati. Öeldes, et kui juba, siis juba. Ta tegi selle salati valmis maksimum 30 minutiga ja see oli ülihea. Kuhu ma jäingi...Ühesõnaga. Matis oli toidu valmis teinud ja siis laekus Veiko, kes oli ostnud jõululaudlina ja söögialused ning palju mandariiiine ning põhimõtteliselt lükkas mu elutuppa jõulukaunistusi üles panema. 


Ja kui aasta tagasi sai perekond nimetatud teistmoodi pereks, siis võib öelda, et nüüdseks on tollasest teistmoodi perekonnast saanud omakorda teistmoodi teistmoodi perekond, mis ei ole ei halvem ega parem kui eelmine, vaid lihtsalt teistmoodi. Tahaks siia veel midagi jäädvustada. Mingil hetkel hakkasin mõtlema sellele, et ei tasuks vist iseeenesest mõistetavalt võtta seda, et koju ongi hea tulla. Suure tõenäosusega nutan kunagi veel neid vanu, häid aegu taga. Seniks aga naudin ja tervitan oma peret siit 5000 kilomeetri kauguselt. Eks ma varsti jälle tule koju, nagu alati :) 

Meelis

Talverõõme nautimas

December 07, 2017

Kevadhaldjas ei saa aru, miks loodus talveunne peab vajuma ja üritab külmunud puid lumevangist päästa. Pärast seda, kui kõiksus ta endasse haarab hüpitades ja keerutades teda tähekübemena valguskiirusel läbi universumiavaruste, kuni silme eest alguses mustaks, seejärel kirjuks ning lõpuks valgeks läheb, näeb ta suuremat pilti ja mõistab, et maailmas korra loomiseks on mõnikord vaja kaost; headuse saavutamiseks on aeg-ajalt vaja olla jõhker; tõeliselt ärkvel olekuks on vajalik regulaarselt ja korralikult puhata. Et kogeda ilu kogu oma täiuses, on vajalik tunda valu kogu selle olemuses...



Meelis

Küsija suu pihta ei lööda

December 01, 2017

Paistab, et hingede teema on kuum. Antud juhul soovin tänada üht meie anonüümset lugejat, kes on huviga kaasa mõelnud ning teema arenduseks küsimusi esitanud. Rõõm, et antud teema peale minu veel kedagi erutab. Edastan postkasti laekunud kommentaari:

“Selline mõte edasiarenduseks, et millise osaga kehast hing on seotud... Või kas on seotud üldse konkreetse osaga (sagedased näited just aju ja süda, millest süda tegelikult ju lihtsalt lihas). Aga..näiteks üks eestlane, kellele siirdati Itaalias süda, hakkas maalima. Ja maalima üpris hästi, mida ta enne siirdamist üldse ei teinud. Küll aga oli kunstnik eelmine südame omanik. Kas oli tegemist rakumäluga või kandus hing/osake hingest edasi? Kas hing võiks olla teatud laadi energia? Teadupoolest energia jäävuse seadus ütleb ju, et energia ei kao, vaid muundub ühest olekust teise..eks kindlasti ole selliseid olekuid, mis on üdini loogilised ja ratsionaalsed (mis siin maailmas ei oleks? - see, et inimene ei saa aru või sõnastada ei oska, ei tähenda ju selle puudumist), aga meile veel tundmata.”

Ma ei saa jätta mainimata, et keha ja hinge seotusest olen ma viimasel ajal korduvalt mõelnud ning sõpradega arutanud. Kui kommentaaris toodud näitele viidates võiks püstitada hüpoteesi, et hing on seotud südamega, siis minu nägemuse kohaselt see päris nii ei ole. Paraku ei saa ma antud hetkel tuua ühtegi näidet ega tõestust oma sõnadele. Saan vaid jagada oma mõtteid, arusaamu, nägemusi ja tunnetusi. Kipun arvama, et hing on seotud kogu kehaga. Kui Sa mu jala otsast lõikad, siis jääb mu hing mulle endiselt alles. Sama lugu on käega.

Samas, kui Sa võtad mul pea otsast, siis ma suren ja mu hing lahkub kehast. See aga ei tähenda, et hing on peas või ajus. Lihtsalt hing lahkub kehast, kuna see enam ei funktsioneeri. Ning kui mu pea siirdatakse kellegi teise keha otsa, siis võib mu hing uustulnukkehasse tagasi minna, aga ei pruugi. Kuna hing on seotud keha, mitte kehaosaga, siis ajusiirdamise puhul jääb kehale ikka vana hing alles. Küll aga võib opereeritud isikul esineda pisut kõrvalekaldeid tavapärasest käitumisest, mis on seotud uue aju eripäradega. Inimkäitumist mõjutavad kolm peamist tegurit on ajutegevus, hingeline komponent ja ümbritsev keskkond.

Hing on tervik ning osadeks jagada pole seda võimalik. Kui ma olen otsustanud pärast oma surma annetada oma südame patsiendile, kes seda vajab elus püsimiseks, siis kohe kindlasti ei lähe mu hing uude kehasse. Esiteks on mu hing juba ammu mu surnud kehast lahkunud ning jäänud kas siia maailma ringi rändama või läinud hingede koju puhkama ja uusi eluülesandeid, missioone ja eesmärke seadma ning kokkuleppeid sõlmima. Patsient, kes ootab südame siirdamist ning kes on veel elus, tema hing on veel kehas sees ja minu hing sinna ei mahukski. Mitte et hing ruumi võtaks, vaid  igale kehale on omane üks hing.

Kuidas siis seletada asjaolu, et eestlane, kes ei maalinud, kuid kellele siirdati kunstniku süda, hakkas pärast operatsiooni kunsti looma? Mind väga huvitab, milline on selle eestlase looming? Kas tema “käekiri” on sarnane surnud kunstniku omaga? Minu arusaama kohaselt võib iga inimine igal ajahetkel avastada endas erinevaid andeid või oskusi. Tihti avastatakse iseend mõne sündmuse või läbielamise tagajärjel (õnnetus, õnnelik juhtum, operatsioon, abielu, matus, depressioon, ootamatu rõõm, deliirium, transiseisund, armumine vms). Inimesed, kes tegelevad iseenda leidmisega võivad mingil hetkel avastada, et nad oskavad teha asju, mida nad arvasid, et nad teha ei oska.

Samas ei saa välistada ega alahinnata rakumälu rolli. Kehal on omadus talletada informatsiooni ning seda vajalikul hetkel kasutada ja reprodutseerida. Rakumälu on evolutsioonilise arengu ja kohanemise seisukohalt väga oluline. Kunstnik, kelle organ siirdati eestlasest patsiendile, võis vabalt läbi rakumälu kinkida ligimesele lisaks südamele ka oma kunstiande. See aga ei tähenda seda, et alati nii läheb. Vaevalt, et kõik, kellele siirdatakse geeniuse süda, aju või mistahes muu organ,  järsku geeniusteks muutuvad.

Aga mis saab siis, kui ma lasen oma keha aastasadadeks külmutada? Eeldame, et krüogeenika on saavutanud taseme, mis võimaldab kõikide kehaprotsesside edukat pikaajalist seiskamist ning reaktiveerimist. Põhimõtteliselt on mu läbikülmunud keha surnud seisundis. Surnud kehast läheb hing välja. Kui ma lasen oma keha külmutada pikaks ajaks, siis mu hing võib vahepeal valida omale resideerumiseks uue keha. Üks hing saab korraga resideeruda ühes kehas. Ehk siis, kui ma olen vahepeal võtnud omale uue keha, siis mu vana külmutatud kesta reaktiveerides siseneb sinna uus hing. Kui siseneb! Võimalik, et ükski hing ei soovi sinna elama minna – sel juhul keha enam elumärke ei näitagi.

Ehkki ma jagan kommentaari autoriga seisukohta, et leidub palju olekuid ja nähtusi, mis hetkel on meile veel tundmata, kuid millele on kindlasti ratsionaalne seletus olemas, olen ma veendunud, et kõike pole siiski võimalik loogiliselt lahti mõtestada. Ma usun, et teatud asjad, olukorrad, nähtused pole seletatavad mitte ühegi reegliga, isegi mitte tulevikus avastatavate seaduspärasustega. Nõustun, et kui inimene ei saa aru või ei oska seletada, ei tähenda selle “asja” puudumist, kuid täpsustan, et universumis leidub asju, mis hõlmavad endas nn X-faktorit, mis ei allu isegi mitte kõige looja enda loogikale… Nagu eluski, võib isegi malemängus mõnikord kõik ootamatult pea peale pöörduda (Illustreerivaks näiteks Power of goodbye video)

Energiajäävusseaduse kohaselt energia ei teki ega kao. Küll aga tekib hingesid; samuti on võimalik neid kaotada. Järelikult pole hing energia. Aga võibolla ikkagi on; ja energia jäävuse seadus ei vasta tõele. Kõik teooriad on kaheldava väärtusega ja ükski neist ei pretendeeri absoluutsele tõele, sest enamasti kehtivad väga piiratud tingimustes. Kui võtta arvesse X-faktor, mis paratamatult on olemas ja ei allu mitte ühelegi kontrollile, siis kas üldse on olemas universaalset absoluutset tõde?

Tänan inspireerimast!


Meremees Sven

Sven merelt - Malta, Maroko, Bulgaaria ja muu :)

November 25, 2017

08.11.17
Gemlik. Üks konteiner trümmis lekib. Minagi valge pulber. Maltal laadides on nähtavasti konteiner ära lõhutud. Kuna pulbrit on trümmis kõikjal ja kuna see on peen ja lenduv, siis pole võimalik, et ei kraanajuht ega tema juhendaja ei näinud. Lastisid lihtsalt teised konteinerid peale, tropid. Siin, Gemlikis, pidanuks selle konteineri lossima, kuid sadam esitas mereprotesti ja keeldub lossimast. Tahab kogu vastutuse ja kõik kulud laevale anda. Loomulikult pole omanikud nõus. Kapten tahtis kaldalt inimesi trümmi koristama, kuid ka seda ei saa, sest tegu on tereftaalhappega (või vähemalt sisaldab seda). Samas pole tegu ohtliku kaubaga, niiet keeldumine on mõistetamatu.
Vigastatud konteinerid on tavalised, kuid puistlastiga konteiner oli mul esmakordne. Karaanajuhid on ülimalt hooletud, lastes konteineri trümmipõhja vaat et vabalangemiskiirusega, niiet terve laev rapub. Mõnikord ei saa suure hooga suunavate talade (guide fitting)vahele koneinerit ja keeratakse konteiner peaaegu kummuli. Vahel imestan, et kuidas üldse midagi terveks saab jääda. Ükskord keerati konteiner niimoodi risti, et 8 tundi läks selle kätte saamiskes ja tulemuseks vigastatud trümm. Loomulikult peab sadam korda tegema.
Käisin maal siin. Ei midagi teha ega vaadata. Jäi mulje, et kõik siinsed inimesed on ärimehed. Kõikide majade esimesel korrusel on poed.

09.11.17
Hommikul väljusime.Lootsi pidi tellima, kui lastioperatsioonid valmis on. Tavaliselt tähendab see seda, et loots saabub 5 min peale tellimist. Siin ootasime kaks tundi kella viiest hommikul, sel ajal oleks meeskond magada saanud. Laev ammu väljumiseks valmis ja kõik passivad niisama. Kusjuures ei öeldud, et kahe tunni pärast tuleb, vaid et 20 mintsa pärast. Seda 20 mintsa siis sujuvalt pikendati.
See õnnetu vigastatud konteiner jäigi laeva. Lisaks kõrvalasuv konteiner, sest too olevat „saastunud“. Krd naljatilgad, arvavad, et mingi jube mürk on see. Oleks keegigi neist tarkpeadest ohtliku kauba koodeksist järgi kontrollinud, oleks nad teadnud, et tegu on ohutu kaubaga. Kõik teised konteinerid sellest trümmist lossiti ja uusi ei lastitud sellesse trümmi. Pootsman toppis augu kaltse täis, et rohkem ei lekiks. Meeskond pühkis pulbrit kokku ja tassis ämbritega trümmist välja. Räme töö on see. Ei tea, mis sellest saab nüüd. Kas lossitakse mõnes teises sadamas või teeb terve ringi kaasa ja lossitakse järgmine kord Gemlikis. Selleks ajaks ehk on vastutus selgeks vaieldud.

10.11.17
Izmir. Gemliki sadam tahtis, et see vigastatud konteiner lossitaks siin, kuid see olevat kabotaaz ja keelatud tegevus. Nähtavasti tuleb nüüd Gemlikil jama, et konteinerit vastu ei võtnud. Chief loodab Maltal lahti saada sellest.

11.11.17
Täna tõsteti need kaks konteinerit trümmist tekile ümber. Ja lõhuti veel üks puistlastiga konteiner ära, koos sellega ka mõned laeva kinnitusvahendid. Seekord suhkrulast. Kuna seda lastiti tekile, mitte trümmi, siis oleks raske varjata ja tõsteti kohe kaile tagasi. Stividorid koristasid laevalt suhkrureostuse kokku.


13.11.17
Malta. See vigastatud võitleja koos oma saastunud kaaslasega lossiti. Tagasi siin, kus need lastiti. Ämbritega trümmist välja toodud pulbri andsime ära prügiga. Ikka tohutus koguses oli seda trümmis. Malta on imelik koht. Väike saareriik, kuid võtavad vastu kogu sodi, ja pealegi sorteerimata ja limiteerimata. Teised sadamad võtavad teatud koguses ainult ja mõni ei võta üldse (või on hind nii kallis et ei anta üldse). Andsime ära nii tereftaalhappe, vanad pesumasinad kui olmeprügi, ja mitte vähe. Chief küsis prügimehe käest, mis nad sellega teevad. Neil olevat mingi kraater vms ja ladustavad sinna. Kuid tema arvates saab see mõne aasta pärast täis.
Kes vastutab kogu selle jama eest, ei tea.


14.11.17
Varahommikul väljusime Maltalt, ja stividorid ei suutnud üllatada. Neile võiks ilma kontrollimata öelda, et kinnitused nõrgad ja vaja pingutada.
Uus vanemmehaanik tuli, Bulgaariast. Eelmine munsterdati koos minuga laeva Antwerpenis, kuid tema leping on 4 kuud, minul 6. Agent ei suutnud enne laeva väljumist talle transporti lennujaama korraldada, seega jäi ta kaile vihma kätte meile järele lehvitama.

15.11.17
Tuul 40 sõlme (20 m/sek). Reefereid kontrollides pidin raadiosaatja kaasa võtma ja sillaga sidet pidama.
Inspekteerisime järgmisi ballastitanke ja „void“ tanke. Ballastitanki välispardas olid mõlgid puksiiride... hmm... puksimise tõttu. Mõned vertikaalsed vaheseinad on kah paindunud. Chief küsis superintendandilt nõu- vertikaalsetest vaheseintest tuleb väändunud tükk välja lõigata ja uus terasplaat keevitada. Välisparda mõlgid tehakse kunagi kuivdokis korda. Kokku on meil 25 ballastitanki ja 10 void tanki, lisaks kohverdamid, kütusetankid jm. Void tankid (eestikeelset nimetust ei tea) on tühjad tankid ujuvuse parandamiseks. Ballastitankid on püstuvuse parandamiseks, nendesse võetakse merevett, et reguleerida süvist, trimmi, kreeni ja raskuskeset. Kohverdam on kitsas tühi ruum nt kütusetanki ja trümmi vahel, et vältida kuumuse levikut vmt ohte.
Tanki sisenemine pole niisama lihtne. See on ohtlik töö ja selleks on välja töötatud kindlad protseduurid. Nende eiramine põhjustab jätkuvalt fataalseid õnnetusi. Ballastitank nii ohtlik pole, sest seal toimub pidevalt vee- ja koos sellega ka õhuvahetus, kuid samad protseduurid tuleb ka seal teha. Raud kipub roostetama ja roostetamine tarbib hapnikku ning tekitab mürgiseid gaase, tankides aga ventilatsiooni pole. Enne sisenemist tuleb teha riskihindamine ja tööluba, mille väljastab kapten. Tank tuleb ventileerida ta testida hapnikusisaldust ning mürgiseid gaase. Keegi peab olema manluugi juures koos päästevahenditega ja sidet pidama. Tanki sisenejal peab kaasas olema õhuanalüsaator jne.

16.11.17
Valencia. Üks kompanii raporteerimise punkt (end of sea passage) oli kell 5.00, mis juhtus olema täpselt nullmeridiaanil, seega GPS näitas laiuskraadi koordinaatideks 00°00,0’.
Kraanajuht lõhkus trümmiluuki sulgedes reelingu ära. Trümmiluugid on suured ja massiivsed, mis tõstetakse kai peale sama kraanaga, millega konteinereid. Trümm suletud, lastitakse ka luukide peale konteinerid. Ettevaatamatul käsitlemisel läheb luuk kergesti kraana otsas lappama, nii ka sel korral. Sellepärast peab tüürimees alati luugi sulgemise ajal juures olema ja monitoorima, sest stividorid ei kipu teatama, kui midagi ära lõhuvad. Sellised vigastused, mis lastioperatsioone ei sega, teeb fitter hiljem korda, sadam maksab. Kui aga „guide fitting“ud vigastada saavad ja konteinereid pole võimalik enam lastida/lossida, tuleb maalt meeskond ja teeb kohe korda, mida on meil paar korda juhtunud.

18.11.17
Tangier. Et stividorid laevapardal kuskile nurka kerra tõmbavad ja magavad, olen ennegi näinud, kuid et töö hobiga ühendatakse – kutid püüdsid kala nagu puhkusel.
5 kraanat töötas esmakordselt. Tavaliselt on meil 2-3, vahel 4. Meenutas veits Hiinat, kus oli 5-7 kraanat tavaline.


Meelis

Järgides unistusi

November 23, 2017

Ma olen juba pikemat aega tahtnud minna teatrisse. “Meelis, mäletad ma rääkisin sulle, et ma lähen nädalavahetusel sõpradega Tartusse teatrisse. Üks sõpradest ei saa tulla, kas sooviksid kaasa tulla?”, küsis sõbranna lootusrikkalt. Küsimuse millal peale tuli kuuldavale vastus: “Me stardime võimalikult kohe!”. Põhimõtteliselt oli mul valida, kas jääda Tallinnasse, minna Janikale lennujaama vastu ja harjutada uue rahvatantsu samme – just neil põhjustel tulin eelmine päev äärelinnast pealinna – või teostada oma pikaajaline unistus: teatrikülastus. 10-ne minutiline seedimine suunas mind juhinduma suurhingede soovitusest: järgi oma unistusi.

Elu on imeline! Kas pole hämmastav, kuidas võimalused unistuste teostamiseks lausa kukuvad sülle? Lihtsalt oska õigel ajal öelda: “Jah!”. Pooletunnise ettevalmistusaja jooksul jõudsin käia pesus ja sättida selga paslikud hilbud. Käpard, nagu ma olen, ei mäletanud enam, kuidas lipsusõlmegi tehakse. Õnneks tuli mees appi. Veiko õpetas rahulikult kena väljanägemisega prantsuse sõlme tegema. Tegi lollile mitu korda puust ja punasega ette. Lõpptulemus oli täitsa kobe.

“Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu igavesest armastusest, mis paneb vaatajad silmitsi seisma tulevikus oluliste küsimustega: “Kas soovite pärast surma oma teadvust digitaliseerida?”, “Kas minu digitud teadvusega uus keha on nagu mina või keegi muu?”, “Kuivõrd looduse suhtes eetiline on panna teadvus kiibi sisse?”.

Kui Hr Mäeots põikleb oma ulmelise lavastuse eetikaprobleemi kommenteerides moraalinõuetest sujuvalt mööda sõnadega:  “Eetika ja moraal ei takista inimkonda oma ideid ellu viimast.”, siis mina tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et loodus ise seab teadvuse digitaliseerimisele piirid. Sa võid ju salvestada kogu informatsiooni, mis on seotud inimese ajutegevusega ning vastavalt sellele suudab tehisintellekt genereerida surnud isiku mõttekäikudega kõige tõenäolisemalt sarnasema käitumismustri, kuid puudu jääb väga oluline osis – hingeline komponent. Hinge pole hetkel võimalik digitaliseerida – kuidas salvestada midagi, mille olemasolu pole suudetud tõestada? - samas omab hing olulist rolli inimkäitumises. Paljud otsused pole ratsionaalsed, vaid lähtuvad hingelistest printsiipidest, mis tihtilugu väljuvad mõistuse piiridest.

Muuseas loodusel on suht suva MIL MÄÄRAL on teadvuse digitaliseerimine eetiline või vastuolus moraalinõuetega. Ehkki inimkond ise paneb paika lähtepunktid eetiliste printsiipide kehtestamiseks, on looduses kehtivad universaalsed seadused vääramatud. Isegi kui inimkond end oma lauslolluses täielikult hävitab, läheb elu ikka edasi.

Nõustun Aristotelesega, kes kinnitab, et inimese sünd, areng, vananemine ja surm on asjade loomulik kulg, mille vastu pole mõtet protesteerida. Isegi Putin, vaatamata oma arvukatele iluoperatsioonidele, peab leppima surmaga. Ei oma tähtsust, mitu korda Sa oma näonahka kõrvade taha pinguldad – ikkagi tuleb silmitsi seista tõsiasjaga, et mitte keegi ei ela igavesti. Mul paluti täpsustada, et kellegi keha ei ela igavesti. Hing on siiki üldjuhul igavene. Mis tingimustel hing muundatakse, kaob või hävitatakse, on mõne teise korra teema. Me võime küll salvestada Putini teadvuse, et siirdada see teadlaste poolt kasvatatud ideaalsesse kehasse, kuid surmamomendil lahkub hing kehast. Kas ja mis tingimustel liigub hing uude kunstlikult loodud kehasse on küsimused, millele ma hetkel veel vastata ei oska.

Mind väga paelub peagi ilmavalgust nägev operatsioon, mille käigus ühe inimese pea installeeritakse teise inimese keha külge. Kas saadud keha jääb elama? Kas ja kumma keha hing jääb produtseeritud kehasse? Või siseneb uude kehasse hoopis uus hing? Mil määral uue keha käitumismall on sarnane ja erinev võrreldes algsete kehadega?

Mina isiklikult suure tõenaosusega lasen oma teadvuse digitaliseerida. Seda eelkõige põhjusel, et järeltulevastel põlvedel oleks huvitav jälgida minevikus toimunud käitumis- ja mõtlemismustreid. Samas tahan rõhutada, et minu teadvusest loodud tehisintellekt ei suuda mitte kunagi käituda päriselt nii, nagu mina seda teeks ja seda seetõttu, et robotil puudub hingeline komponent. Kas mu hing võiks olla huvitatud tehisintellekti sisenemisest? Las ma juurdlen selle üle…


Mulle väga meeldis etenduse lõpp, kus viidati ema-theresalikule ellusuhtumisele: “Elu on mäng – mängi kaasa!”. Ja kõik loksub näivalt juhuslikult paika. Ehkki tegelikkuses on kõik omavahel seotud...