Sest tuleb üks vahva rahvatants

November 15, 2017

Mul oli suur au esmakordselt esineda rahvatantsuansambli Soveldaja noorterühma liikmena Tartu Noorte Folkloorifestivalil 2017, mis toimus Luunja Kultuurimajas. Kuna üks video ütleb rohkem kui mina oma tuhande sõnaga eales suudaks teha, saad lingi kaudu kogeda killukesi elamustest, mida Teistmoodi Perekonna meeskoosseisul õnnestus luua ja samas endasse haarata.

Ma ei saa jätta jagamata oma siirast heameelt selle üle, et meie noored, seal hulgas läti ja leedu noored, selmet narrida lähikondlasi, peksta endast nõrgemaid, mõnitada vanainimesi, võtta lapselt pulgakomm ära, juua enda kärss kärna, suitsetada oma kopsud umbe, tõmmata surmav narkolaks, huligaanitseda linnatänavail, põrmustada külakiikesid jne jne, tulevad kokku ja kannavad mitmekülgselt edasi esivanemate kombeid ja rahvalikke traditsioone: tantsivad folktantse, mängivad rahvuslikke pille, laulavad rahvalaule, leelotavad. 

Mulle väga meeldis, kuidas vennasrahvad: eestlased, lätlased ja leedukad näitavad oma mitmekülgseid oskusi, et üheskoos areneda, täiustada olemasolevat pagasit ning olla samas eeskujulikuks maailmakodanikuks, kes jagavad inimlikke põhiväärtusi ja rahvuslikku kultuuripärandit. Õnnis tunne valdas mind vaadeldes, kuidas inimesed olenemata rahvusest, vanusest, kogemusest, taustast jms omavahel jalga keerutasid, üksteisele naeratasid ning üüratusse maailmaruumi ligimesearmastust, hoolivust, mõistmist, headust ja positiivsust peegeldasid. Puhas nauding oli olla osake sellest ülevast energiast, mis oma võimsuse ja kõrgsageduslikkuse tõttu kaugetesse kosmoseavarustesse kiirgus. Kõik see, mida Sa endast välja annad, tuleb Sulle mitmekordselt tagasi...




Meelis

Me kõik oleme SOVELDAJAD

November 03, 2017

Alates hetkest, mil Mica otsustas Teistmoodi Perekonna hüljata ja Tallinna kolgastunud äärelinna tagasi kolis, on mind vallanud tugevad igatsustunded. Tunnen puudust meie ühistest hommikukohvitamistest, päikeseküllastest jalutuskäikudest Järve metsas, südamest südamesse suunatud jutuajamistest, hingelistest vaikushetkedest, napakatest lollitamistest, südaöistest rännakutest surnuaial, vapustavatest filmielamustest teki all…

Vana tuntud tõena kulgeb elu tõusude ja mõõnadena. Duaalses maailmas pole halba ilma heata. Ühe ukse sulgedes on võimalus avaneda uuel. Lastes minna asjadel, mis on oma aja ära elanud, teed ruumi uuele ja vajalikule. Oled Sa valmis väljuma mugavustsoonist? Oled Sa valmis teistmoodi väljakutseteks?

Uue tähetolmuhelbena on Teistmoodi Perekonda laskunud ehk tõusnud Matu, kes radioaktiivse aatomikuna on puhuma pannud hoopis teistsugused tuuled, keerlevad tormituuled. Ei mitte kõhutuuled, vaid vallatult hüplevad magnettormilikud folklooriiilid. Kirgliku rahvatantsufännina on ta peaaegu kogu Teistmoodi Perekonna pannud oma pilli järgi tantsima. Meie peres on välja kujunenud uus traditsioon – kõik see mees suundub esmaspäeviti ja kolmapäeviti rahvatantsutrenni, kus teiste soveldajatega tegeletakse keha ja hinge arendamisega.

“Soveldaja” on rahvatantsuansambel, mis tuli kokku 1980-ndate keskpaiku. Repertuaari kuuluvad tantsud folkloorist autoriseadeteni. Ehkki alguses assotsieerus rühmituse nimetus mulle millegipärast vene keelega, on kollektiivi nimi Soveldaja siiski tuletatud verbist soveldama, mis tähendab loomist, seadmist, kujundamist. Soveldaja nime alla koonduvad tulihingelised tantsuhuvilised, kes tunnevad rõõmu aktiivsest tantsulisest liikumisest.

Soveldaja liikmeks võib saada iga tantsuhuviline hoolimata eelnevast kogemusest. Tulla saab nii üksi kui ka koos partneriga. Siiski tuleb mainida, et vaatamata mu soovile tantsida koos Veikoga, pidin ma kombe kohaselt leidma omale naispartneri. See ei olnudki nii raske. Mul kulus vaid üks piljardimäng, et Raine ära sebida. Tegelt see oli nii kift, kuidas ta põhimõtteliselt kohe oli nõus kampa lööma. Juhei! Peaks oma võlusid tihemini rakendama…

Mulle meeldib, et soveldajad on väga toredad ja sõbralikud ja abivalmid. Kui tavaliselt mulle võõrad inimesed ei meeldi ja seoses sellega on mul väga raske luua uusi sõprussidemeid, siis need soveldajad on nii ägedad, et nad on suutnud sulatada isegi minu kalgi igikeltsa alla mattunud südame. Kui enamasti vaevlevad tantsutrupid meestepuuduses, siis meil on meeste küllus. Õnneks agarad neiud ei lase ühelgi meesolevusel nurgas norutada ning jooksevad pärast ühe partneriga tantsimist teise juurde, et ka too saaks sammud läbi harjutada. Hämmastav hoolivus ja ühtehoid.


Õige pea koidab meie esimene esinemine. 11. novembril toimub Luunja kultuurimajas Tartu Noorte Folkloorifestival, mille raames on võimalik näha, kuidas Teistmoodi Perekonna meespere koos teiste soveldajatega jalga keerutab. Oled oodatud!


Meremees Sven

Sven raporteerib merelt

October 30, 2017

16.09.17

Hommikul väljusime, õhtul saabusime. Rotterdami. Felixstowest. 


17.09.17
Hommikul väljusime. Mõni ei saa aru, kus ta viibib. Laev, kus igal ajahetkel tahab keegi magada, pole päris õige peokoht, ja eriti veel öösel, kui enamik magab. Tavaliselt on vali muusika reakoosseisu teema (kes õnneks elavad eraldi tekil), kuid täna pidin kadett Nikhili korrale kutsuma, kes on mu naaber juhuslikult.

21.09.17
Kujutage ette, et viite auto ülevaatusele ja pärast saate tulemuse: „pidurid on korras“. Tekib küsimus, et kas kõik muu oli katki? Nikhil kirjutab just nii reeferite logisse kontrollimise tulemuse ja üritas mind ka nii kirjutama veenda. „Everything OK“ olevat arusamaatu. Kui aju pähklisuurune on, siis on arusaamatu jah.

Vahepeal käisime ära Rotterdamis, Bremerhavenis ja nüüd Antwerpenis. Kaks ringi tehtud mul.
Antwerpenis on hiiglaslikud looded. Kõrgvee ja madalvee vahe on ca 6 meetrit. Enda laevatreppi siin kasutada ei saa, sest madalveega vajub laev nii alla, et kai on kõrgemal kui trepp. Sadama trepp tõstetakse üle reelingu. Samuti peab väga tihti sildumisotsi kontrollima ja vastavalt tõusule ja mõõnale neid järgi andma või pingutama. Suure süvisega laevad ei saa igal ajal sõita. Meil sai laev lastitud kell 22, kuid pidime ootama kõrgvett. Kell pool kaks öösel saime väljuda.

22.09.17
Mulle meeldib väljudes sillas olla. Kuigi, alati on pinge päris suur, on selles midagi paeluvat, kuid ei saa hästi aru, mis. Silla ettevalmistamiseks on aega üks tund, siis saabub loots. Lootsi tellib agent, mina kinnitan raadio teel. Silda ette valmistades peab tööle panema, seadistama ja testima kõik seadmed ning valmistama ette lootsikaardi. Mul võtab see rahulikult tehes umbes 40 min. Jääb aega ka kohvi joomiseks ja kõrge vaate nautimiseks linnatuledele, mida merel ei näe. Peaaegu alati on väljasõit õhtul/öösel. Siis saabub loots koos roolimadrusega. Madrus on roolis, kapten lootsiga sillatiival ning mina opereerin masinatelegraafiga ja teen logiraamatusse märkmeid.

23.09.17
Antwerpenist väljudes (ja lähenedes) tuleb pikalt sõita mööda jõge, lootsiga muidugi. 6 tunni ringis sõidame meie tavaliselt. Eelmisel kuul sõitis seal roolirikke tõttu madalikule 365 meetrine konteinerilaev CSCL Jupiter (China Shipping Company). Madalikult vabastati see 11 tundi hiljem ja operatsioonil  osales 16(!) puksiiri.  Eelmise aasta alguses sõitis Elbe jõel madalikule sama kompanii 400 meetrine konteinerilaev CSCL Indian Ocean, samuti roolirikke tõttu. Tookord jäi laev madalikule ligi nädalaks. Sellistes kohtades kasutatakse alati käsirooli, mitte automaatrooli, kuid ka see pole rikke eest kaitstud. Selleks on laevades avariirooli süsteem, mis asub ahtris, otse roolilehe kohal. Kuid jõel ei pruugi aega olla, et joosta ahtrisse rumpliruumi ja lülitada seade ümber avariijuhtimiseks. Lülitades avariijuhtimise sisse, saab rumpliruumis rooli liigutada vastavalt käsklustele sillast.

24.09.17
Õppused. Tulekahju masinaruumis ja laeva mahajätmine.
Õppused toimuvad laevas kindla aja tagant. Tulekahju ja laeva mahajätmine iga nädal, teised harvem (õlileke, mees üle parda, piraadirünnak jne). Häire ajal on kindlad kogunemiskohad ja igal meeskonnaliikmel oma ülesanne. Tulekahju korral on minu kogunemiskohaks sild ja ülesandeks assisteerida Kolmandat. Laeva mahajätmise korral koguneb pool meeskonda ühe, pool teise päästepaadi juurde. Minu ülesanne on viia sillast paati käsiraadiojaamad, avariiraadiopoi (EPIRB) ja radarvastaja (SART). Kui lühikese ajaga tekib nii suur kreen, et üht paati ei saa vette lasta, mahub kogu meeskond teise paati ära. Juhuks, kui mingil põhjusel ei saa kumbagi paati vette lasta, on kummagi paadi juures kaks parve, igaüks mahutavusega 15 inimest. Seega mahub kogu meeskond ära ka ühe parda parvedesse. Lisaks on veel üks 6-kohaline parv vööris.

25.09.17
Alzeeria rannikust möödudes iga kord keegi karjub raadiosse „oh no captain change to north i am fishing cargo change to north this is my brother captain change to north cargo captain i am fishing....“. Ilmselt mingi hullunud kalamees, kes üritab oma võrke kaitsta. Peale nelja tundi seda lollust kuulates kõrvad undavad ja on jube tahtmine see jobu koos oma võrkudega alla ajada. Mis topib siis neid laevateele, meri suur ja lai. Veel hullem on siis, kui nad liikluseraldusskeemides kala püüavad. On suur viga, et see üldse lubatud on. Kalalaevad ei tohi küll kaubalaevu takistada, ent teed peavad ikka kaubakad andma. Ehk õnnetuse korral vastutab ikka kaubalaev. See tropp inimese kombel suhelda ei oska, karjub vahetpidamata raadiosse. Mõni võtab aeg-ajalt vaevaks teda sõimata. 16. raadiokanal, mida ta risustab, on hädakanal. See peab olema vaba ja kõik laevad ja kaldajaamad kuulavad seda. Kui on soov teise laevaga suhelda, võetakse 16 kanalil ühendust ja lepitakse kokku mingi teine kanal, kus siis jutud maha räägitakse. Imestan, et keegi juba selle tüübiga midagi ette pole võtnud reeglite rikkumise eest.

26.09.27
Selge ilmaga on merel hea tähti vaadata: pole segavaid tulesid. Leian juba 8 tähtkuju üles: Suur- ja Väike Vanker, Kassiopeia, Skorpion, Orion, Karjane, Põhjakroon ja Kotkas. Viimase avastasin alles täna.

27.09.17
Malta. Parim sadam, kus maal käia, ja alati rikutakse võimalus ära. Tihti on saabumisaeg halb, ja täna, kui kõik võimalused näisid ideaalsed olevat, leidis kapten, et suurepärane hetk on päästepaadi veeskamise õppus korraldada. Ok, õppuste plaani järgi pidigi see täna toimuma, aga arvestades asjaolu, et viie päeva pärast läheb suur hulk meeskonnaliikmeid koju ja tulevad uued, ei oleks ratsionaalne õppus praegu korraldada. Pigem mõni päev hiljem, kui uus kamp pardal on, sest neile on neid oskusi rohkem vaja kui kojuminejatele. Igatahes, mu suurejooneline plaan Vallettasse minna läks vett vedama ja see 2 tundi, mis mul aega oli, lonkisin kohalikus külas Birzebbugas. Järgmine küla, Marsaxlokk on kiviviske kaugusel ja pealinn Valletta pool tundi bussisõitu. Käisin ka rannas. Täitsa tühi oli see, paar inimest leotas varbaid. Sellist kuumust siin praegu pole, nagu eelmisel korral, mil rand täis oli, kuid põhjamaalase jaoks endiselt palav ja vesi soe. Eestlane oleks igaljuhul selle ilmaga rannas.

Paadiõppusest. Mina, Kolmas ja madrused Ryan ja Hristo olime paadis, teised ...toetasid moraalselt. Kapten andis laevalt käsklusi. Poole peale lasi paadi alla pootsman, edasi sikutas Kolmas nööri ja veeskas paadi. All tegime konksud lahti, käivitasime mootori, sõitsime veidi edasi-tagasi, kinnitasime konksud ja pootsman vinnas meid üles tagasi. Väga lihtne paat, selle saab ka üksi kerge vaevaga vette lasta, olles viimane ellujäänu. Vees manööverdamine oli ainult suht lahja, Vikingus praktikal olles manööverdati ikka korralikult sadama akvatooriumil. Noh, igatahes, mööda külgi maha ei jookse selline õppus. 

28.09.17
Malta stividorid, Malta stividorid! Laisad nagu porikärbsed! Absoluutselt iga kord on siin sama jama: kinnitused lõdvad ja vahel suisa mõned puudu. Vaiad on sageli puudu ja neid saab kergelt paigaldada, kuid täna oli isegi üks twistlock puudu. See on konteineri ja laevateki vaheline lukk. Selleks pidi kolm konteinerit kai peale tõstma ja siis laeva jälle tagasi.

Teine kah jaurab jälle oma twistlockide sulgemisega. Ta enda vahi alguses lastitakse konteinerid ja ta arvab, et eelmine vaht peab jääma neid lukke sulgema?? See tüüp vist on liiga kaua merel olnud, katus hakkab ära sõitma. Pärastlõunal väljusime.


29.09.17
Õhtul Kreeka. Tahaks Kreekas maal käia, a nagu alati, saabume siia õhtul ja väljume hommikul, niiet mul pole lootust maale saada. Võiks ju peale keskööd minna, kuid mis seal ikka öösel teha. Pealegi uni tahab magamist.

30.09.17
Ennelõunal andsime otsad. Meie kõrval sõitis allveelaev, torn ainult veest väljas.

01.10.17
Öösel läbisime Canakkale väina ja õhtul maabusime Türgis. Neli sadamat siin.

02.10.17
Gebze sadamas oli ülikiire. Neli kraanat töötasid erakordselt kiiresti. Vaba hetke polnud üldse, kogu aeg pidi ringi jooksma.

03.10.17
Täna tuli 5 uut meeskonnaliiget. Algselt pidi tulema 8, a 3 ei saanud erinevatel põhjustel tulla, tulevad hiljem. Seni on vanad tüübid laevas. Uued näod on Türgi pootsman, Gruusia vanemmadrus, Filipiinide motorist, Bulgaaria kokk ja Ukraina kadett. Uus kadett Yevhenii on 19 aastane, kuid juba teist korda merel. Vanemmadrus Musa (läks täna koju) tuleb järgmisel korral laeva pootsmanina. Pardal on nüüd 25 meeskonnaliiget ja 13 erinevat rahvust.

Ka minu jaoks toimusid muudatused. Yevhenii läheb vahti Kolmandaga, mina olen tänasest Chiefiga merel, iseendaga sadamas. Nooremmadrus on ka muidugi abiks, kuid tüürimehe ülesandeid täidan mina. Varem ka täitsin, kuid Kolmas oli alati kuskil olemas ja raadioga sai probleemide korral kutsuda teda. Nüüd peab ise hakkama saama, või siis kellegi üles ajama, mida ma teha ei tahaks.

04.10.17
Väljumise aeg 21:00, minu vaht lõpeb 20:00. Tekil on tohutult kiire enne väljumist, kell 20 tuli Kolmas tekile ja mina läksin silda ette valmistama. Unustasin Kolmandale agendi telefoni edasi anda, tema unustas küsida, ja mis eriti halb: agent unustas kah küsida. Nimelt igas sadamas annab agent vahitüürimehele telefoni, et suhelda temaga, planeerijaga jt. Enne väljumist võtab telefoni tagasi. Niisiis jäi seekord telefon minu tunkede taskusse. Öösel agent helistas: "mu telefon jäi teie kätte". "Ma tean". Palus järgmise sadama agendile see anda. 

05.10.17
Uskumatu, milline täpsus! Gemliki sadamas agendi telefoni polnud, väljumine langes minu vahikorrale, seega pidin ise arvestama, millal laev lastitud saab. Tund aega enne väljumist tuleb meeskonnale valmistumise teade anda. Arvestada tuleb, et saaksime väljuda kohe peale latioperatsioonide lõppemist, seega valmistumise teade tuleb anda siis, kui veel lastitakse. Kell 04:42 otsustasin selle teate anda, Teine tuli tekile ja ma läksin silda ette valmistama ning teatasin lootsijaama, et tunni pärast oleme valmis. Täpselt kell 05:42 raporteeris Teine lastioperatsioonide lõppemisest.

Sadamas toimus ka kauaoodatud sadamariigi inspektsioon (port state control). Ehk siis Türgi võimud käisid meid kontrollimas. Tuvastasid, et meil on rahvusvahelise päästevahendite koodeksi vana versioon. Kui väljastatakse uus publikatsioon või kaart, tuleb see laeva tellida, olgu muudatused kui tahes väikesed. Saan nüüd oma viimase projekti valmis kirjutada.

07.10.17
Lõpuks Türgiga selleks korraks ühel pool. Izmiris olid eriti laisad stividorid. Teokiirusel kulges konteinerite kinnitamine ja siis kah olid mõned lõdvad, mõned valesti ja mõned sootuks puudu. Paras oleks kõik need stividorid kinnitamata lastiga mere saata ja vaadaku siis, kuidas on.

09.10.17
Ikka veel „jet lag“ vahiaegade muutmise pärast. Varem magasin kell 00-08, nüüd 20-04. Õhtul und ei tule ja hommikul raske ärgata.

10.10.17
Maltal. Kolmas läks koju. Uus on Filipiinidelt. Igal laeval on Filipiinide madruseid ja motoriste, kuid Filipiinide tüürimeest näen esimest korda.

11.10.17
Uus Kolmas on paras peavalu.

12.10.17
Inspekteerisin Chiefiga topeltpõhja ballastitanke. Trümmipõhjast tuleb manluuk avada, keerates lahti umbes miljon polti. Tank on umbes 2,5 m kõrge, käisime selle risti ja põiki läbi, et leida roostet, mõrasid seintes vms. Kõik oli suurepärases korras. Tankipõhjas oli umbes 20cm vett, viimse tilgani on raske seda välja pumbata. Paar krabi ja väikest kala elavad seal. Eelmine Chief rääkis, et ta on umbes poolemeetrist kala näinud, kelle ta kinni püüdis ja üle parda viskas. Mõistagi oli see kala väike sisse imedes, kuid ballastitankides on pidevalt vaja vett sisse-välja pumbata ja ilmselt elada seal saab. Kui just igavuse kätte ei sure. 3 kuud pardal. Pool lepingut selja taga, pool ees. Aeg on siin ülikiirsti läinud, ilmselt sellepärast, et sadamad on nii tihedalt.

13.10.17
Valencias käidud.

15.10.17
Tangier. Sadamale lähenedes anti korraldus ankrusse jääda. Paar tundi hiljem juba hiivasime. Täitsa mõttetu on nii lühikeseks ajaks ankrusse jääda.
Chief jäi telefonist ilma. Ballastitanki loodides kukkus rinnataskust välja ja otse sellest väikesest torust sisse. Eks järgmine kord tanki inspekteerides leitakse.

16.10.17
Viimane projekt valmis. Inspekteerimise ja dokumentide kohta.

18.10.17
Täna inspekteerisime külje ballastitanke. Need on välia- ja siseparda vahelised suured tankid. Vabapinna mõju vähendamiseks vertikaalsete ja horisontaalsete vaheseintega.

19.10.17
Inglismaa. Udu oli nii paks, et silduda ei saanud. Laevaliilusteenistus soovitas ankrusse jääda. Jäime. 2 tundi hiljem hiivasime ankru ja saime silduda.

Felixstowe on ilus väike linnake, kus on hea maal käia. Ja nagu ikka, on sellistes heades kohtades ka hea õppusi teha. Lasime teise parda paadi vette. Maal sain paar tundi olla, suurt teha ei jõudnud. Prahtija ehk Maerski kontroll käis ka laevas. Puudusi ei esinenud.



Janika

Keenia ekspert...või siis mitte :D ?

October 29, 2017

Seekordsel lähetusel kannan tiitlit arengukoostöö ekspert Keenias. Selle tiitli...või siis pigem enda üle olen siin nii mõnelgi korral juba täitsa kõvasti naernud. Kuna mitmed inimesed on mulle öelnud, et nemad tahaks ka sellist ägedat tööd, kus saab reisida ja erinevates paikades töötada ning siis järgneb tavaliselt kommentaar stiilis, et mul on mingi iseloomujoon või omadus, mis teeb mul kogu Aafrikas seiklemise äärmiselt lihtsaks ning mille puudumise tõttu kommenteerija selle peale isegi mõelda ei saa. Mina olen täiesti kindel, et absoluutselt iga keskmine eestlane saaks siin üsna hästi hakkama ning ei ole mul mingeid erilisi geene või oskusi. Selle tõestuseks annan ülevaate Keenia eksperdi esimese nädala juhtumistest.

Feil number üks. Ma võtsin kahel päeval malaariaennetustableti asemel rauatabletti. Usute? Mina ka mitte. Kotti pakkides panin ruumi säästmiseks ühte pakki kokku malaaria- ja rauatabletid. Niimoodi ma siis sealt pakist neid võtsin ning kuna malaariaennetustablett ja rauatablett näevad väga sarnased välja, ei pannud seda ise tähele. Naljakas oli see, et ma võtsin neid tablette üsna korrektselt kellaaega järgides ning kalendrisse vastava märke tehes. Noh, vähemalt pole ma kunagi elus sellise tõsiduse ja täpsusega rauatablette veel võtnud!

Teist kohta jagavad ilmselt juhtumid, kuidas ma oma telefoni ja rahakoti esimesel päeval hotelli vastuvõttu unustasin ning kuidas ma Shianda külasse jõudes oma koduuksest sisse ei saanud. Reisi esimesel päeval kohale jõudes on alati kotte liiga palju, väsimus suur ja mõtted hajali. Niimoodi võibki igasuguseid asju igale poole unustada. Kui ma hotelli vastuvõtust minema hakkasin jalutama, juhiti mu tähelepanu kiirelt hoopis asjadele, mis leti peale vedelema jäid - minu asjadele! Võtsin need sealt sellise näoga ära, nagu täpselt nii olekski planeeritud olnud. Järgmisel päeval pärast taksoga suurejooneliselt oma koduukse ette jõudmist avastasin, et lukud olid ära vahetatud ja uksest ma sisse ei saa. Helistasin igale poole. Nagu ikka olid telefonid välja lülitatud. Lõpuks sain kellegi kätte, kes lubas kellegile helistada. Pärast seda, kui olin ukse taga kaks tundi istunud, ilmus lõpuks mu sõber, kes ütles, et läheb asjaga tegelema - füüsiliselt :D. Ja ta läkski ise inimestele järgi, et ma uksest sisse saaks. Siis hakkasid küll asjad kiiresti liikuma ja varsti olingi kodus.

Neljandale kohale paneks vist selle hetkelise kohanemisraskuse, millest ma juba varem kirjutasin. Mäletan õhtut, kui olime Esthriga kontoris ning ta ütles, et tuleb sinna hommikul kell kaheksa ning lahkub õhtul kell kaheksa, kuna kodus tal ei ole niikuinii mitte midagi teha. Tabasin end samalt mõttelt. Nii me täna jälle kella kaheksani kontoris olime - sest mida me kodus ikka teeme :D Tõesti, pärast pimedat on pigem soovituslik mitte välja minna ning isegi kui lähed, siis kuhu? Siis peaks juba siit külast minema sõitma ning pimedas tagasitulek on jälle küsitav, transport ei liigu väga kaua, kuskil kaheksani hiljemalt ning endiselt: kuhu mul ikka nii väga minna on. Ehk siis õhtul tulen koju, teen süüa, kuulan muusikat ja planeerin tööasju, räägin netis sõpradega ja.... Okei, mõnel õhtul teen Eestis sama. Niiet mis see nii suur erinevus siis on? Aga. Kui ma teisel õhtul kuskil kuue ajal koju tulin, tühjas korteris ringi käisin ning aru sain, et isegi kui ma väga tahaks, siis ei ole mul mitte kuhugi minna ning siin ma nüüd siis üksi olen KESET AAFRIKAT järgmised kuu aega, siis tuli küll korraks selline imelik tunne - seda on raske kirjeldada - just selline harjumatu, nagu kohanemisraskus oleks korraks olnud. Kuid nüüd on see üle läinud ja olen kodus väga ära harjunud. Täitsa mõnus on. 

Viiendale kohale paneks siis kohatised uskumatud üllatused, et kuidas saavad mõned asjad nii aeglaselt liikuda, miks mõned asjad lihtsalt venivad ja veel siis see ebakindlus, et kas midagi üldse toimub. No ma teadsin seda kõike enne ka ja olin selleks valmis, aga no...see on kohati ikka üsna sõnatuks võttev. No näiteks on meil järgmisel esmaspäeval üks õppekoolitusväljasõit plaanis siin 52 inimesele. Alates selle nädala esmaspäevast korraldatakse selleks bussi renti. Iga päev käivad läbirääkimised ning need venivad ja venivad ja mingeid konkreetseid vastuseid lihtsalt ei tule. Tänaseks tuli info, et saime bussi. Aga. Homme kinnitatakse veel üle. Vot siin saab minu mõistus otsa. Miks on vaja asja, mis on kindel, veel homme üle kinnitada ?????? Siiski peatasin ma end enne selle küsimuse küsimist. Nimelt on meil planeeritud kõik tegevused järgmise kahe nädala peale ning viimane nädal on varuks. Seda varunädalat on hädasti vaja. 

Kui amatöörlusest veel rääkida, siis võtsin liiga palju riideid kaasa. No esiteks olen ma liiga palju reisinud käsipagasiga ja pidanud mingi paari riietusesemega survaivima nädalaid ja nüüd tahaks nautida ning mingit normaalset valikut omada, aga samas on mul kohati suht raske mõelda, et milliseid riideid ma ikkagi seal kohapeal kannaks. Ja no alati tundub Eestis olles, et Aafrikas ei saa ju olla nii soe, et põhimõtteliselt võiks ka ilma pikkade varrukateta asjadeta minna ja alati, kui ma kohale jõuan, siis tahaks järgmisele tulijale suurelt ja punaselt kuhugi kirjutada, et SAAB IKKA KÜLL olla nii soe. 

Ja noh...seda hetke, kui ma esimest korda siin kempsu läksin ja ukse peal ümber pöörasin ning otsustasin, et ei, proovime siis teist boksi...ja see oli täpselt samasugune. Noh. Siis naersin ka enda üle. Nüüd ei pane enam tähelegi. Kemps nagu kemps ikka :D Prussakad pole siiamaani vist veel kedagi tapnud...vist.  

P.S Shiandasse on tulnud täiesti imeliselt kiire internet!!! Esimesed päevad ma lihtsalt olin uskumatult eitusfaasis, aga pärast mitmeid ja mitmeid videokõnesid saan öelda, et jah, siin on väga kiire ja hea internet nüüd. Ja tänavalambid! Kontorist minu koduni on tänavalambid. Täiesti uskumatu. Ja ka tänavakoristajad on palgatud. Tänavad on nii puhtad. Kolm asja, mida ma ei oleks mõned aastad tagasi veel uskunud.


Janika

Gurmeereis Lõuna-Eestis

October 28, 2017

Alates 2011. aastast oleme käinud Nele, Meelise ja Piiaga traditsioonilisel suvereisil. Kui esimesel aastal oli selleks suurejooneline 2-nädalane eurotripp, siis järgmistel aastatel taandus reis Eesti-Läti avastusretkele ning Saaremaa-Hiiuma ringreisile. Sel suvel meil lihtsalt ei olnud ühist aega, mil koos reisile minna. Aga ega siis reisi ära jätta ei saa! Niimoodi me oma suvereisi oktoobri keskpaika planeerisimegi. Aega selleks siis 2 päeva.



Kui varasematel aastatel algasid läbirääkimised teemadel, et kas minna välismaale või mitte, siis seekord oli hoopis teemaks, et "ega me mööda mingeid vaatamisväärsusi küll trippida ei viitsi". Nojah. Vanusega pidi see mugavus tulema jah. Niimoodi bookisimegi endale ööbimiskoha Rõugesse ning mõtlesime, et küll seal vaatab edasi. Ööbisime Ööbikuoru Villas, mis hinnalt võrdlemisi soodne (2 inimese pakett 2 soolakambri seansi ning hommikusöökidega 2 ööd kokku 109 EUR) ning muidu mõnus - ja mis peamine, üliilusas kohas!


Piiat polnud ei mina ega Meelis väga kaua näinud ning kui me ta autosse istusime ning tavapärase norimisplaadi peale panime, siis ütles ta juba mõne minuti pärast: "Ohhh kui hea on jälle teiega koos reisida!". Kuigi me mitte midagi ette planeerinud ei olnud, siis möödusid kaks päeva väga sisutihedalt ja plaanid tekkisid kuidagi jooksvalt. Ühtlasi võib selle reisi ristida ka gurmeerännakuks Lõuna-Eestis. Ühest kohvikust teise :) Toidupilte on päris tore teha!

Alustasime juba eelmistelt reisidelt tuttava kohaga Pubi nr. 17 Võrus. Oli reede õhtu ja inimesi üsna palju, kuid see pubi on mõnusalt liigendatud ja teenindus oli kiire. Tellimine oli omaette protsess, kus sai üksteist päris palju noritud. Meelis käis terve menüü läbi, kuid ei leidnud sealt mitte midagi, mida tellida oleks tahtnud. Toidunimekiri pikk, aga isu pole - esimese maailma probleemid. Piia leidis endale sobiva probleemideta - ta otsustas tellida kogunisti tervelt ühe teetassi. Nele valikuks osutus seen. "Jah, seen. Tellisin seene." Mina võtsin ahjupasta, mis oli väga hea, aga nagu tavaliselt, ei jõudnud seda lõpuni süüa ning sain ka enda norimise kätte.


Sellest, mis õhtul toimus, ajalugu vaikib, kuid päris mitu inimest väitis, et neil on naermisest kõhulihased NII valusad. Hommikusöögilauas oli nii mõnus mitu tundi järjest jutustada. Vaatasime aga vaadet ning jutustasime. 


Mingil hetkel pidi see ju juhtuma: me lõpetasime söömise ning otsustasime ka end veidi liigutada :) Õnneks on Rõuge väike ja vaatamisväärsused kõik ühte kohta kokku koondunud. Pesapuu vaatetornist vaatas meile vastu värvikirev sügis. Seda pilti uskumatult vaadates sain aru, et olen ilmselgelt liiga kaua Tallinnas olnud. Isegi natuke üllatav oli sellist värvikirevust ja ilusat loodust näha. Nagu postkaart!



Kuna olimegi juba pikalt nälginud, siis suundusime seekord sööma Haanjasse. Päris üllatav oli täiesti väljasurnud külas astuda sisse kohvikusse Suur Muna ning leida eest tiheda sagimise, päevapakkumised, mõnusa õhkkonna ja koduse teeninduse. Ja muidugi.... PARIMAD PANNKOOGID! Piia tellis järjekordse salati, Meelis sõi ühe kopra ära, mina hakkliha salatiga ning Nele ravioole. Viimased olid ainus pettumus, kõik muu väga hea. Suurt Muna soovitame täiega! 




Edasi liikusime minu suurel nõudmisel külla Illimarile, kes paar aastat tagasi kolis täiesti metsa! Renoveeris seal maja ära ning nüüd kasvatab oma elukaaslasega juba last. Viimane tuli meile üllatusena, kuna Facebookis ju lapse pilti polnud :D :D :D Oli äge näha, et maja remont oli valmis saanud ning seal oli hea kodune olla. Ning nii suurt vannituba, kui Illimaril, ei ole mina veel näinud.




Õhtul olid meil veel eest massaažid ja soolakamber ja õhtusöök meie ööbimiskohas. Söök oli selline keskmine, ei midagi erilist. Massaaž oli ka okei ning soolakambris sai lihtsalt nalja :) Järgmisel hommikul tiksusime jälle hommikusöögi laua taga ning suundusime siis Valgesoo rabasse! Autost välja astudes lõi pahviks värke õhk ja männilõhn ja raba... Kuna ilm oli superilus, oli seal rabas nagu festival - perekondade kaupa olid inimesed looduses. Kokkuvõttes oli väga mitmekülgne ning tore nädalavahetus. Soovitame jällegi ja veelkord - puhake Eestis! :)