Kogu tõde VAALAST

Kõik sai alguse ammustel aegadel. Siis, kui me veel Mario korteris kommuunielu katsetasime. Või noh, sinna kuidagi sattusime. Läksime meie Micaga ühel päeval Prismasse, et kaitsekile ja WC paberit osta. See, mida me sellega tegime, on teine ja pikem jutt, mida me kindlasti pole kitsid jagama. Natuke hiljem lihtsalt.  

Niisiis, kui me parasjagu oma väärtusliku sõjasaagiga kassa poole suundusime, märkasime, et väljas on üllatusmunade degusteerimise laud. Mica silmad läksid massiivselt särama, kui ta tasuta šokolaadimune märkas. Ta suundus munasid pakkuvate kenade neiude juurde ning oli peagi kahe üllatusmunaga tagasi. Koju jõudes kinkis ta ühe neist mulle. Tegin mina muna elevuses lahti ja mis sealt paistis... VAAAAAAAL!

Noh, mõned inimesed väidavad, et see on küll delfiin, kuid mina naisena olin raudkindel, et Mica oli selle kõik kokku mänginud niimoodi, et vihjata mulle, et ma VAAAAAAL olen. Õhtul sai vaala teemadel päris palju nalja. Kuni ühel hetkel enam naljakas polnud, sest minu vaalakene oli kadunud. Otsisin seda igalt poolt, kuid asjatult. 

Mõned päevad hiljem, kui olin juba lootuse kaotanud ning olime ühel üritusel, kus Mica oli päkapikumütsi ja rindadega, aga ka see on juba teine ja pikem jutt. Mica jagas laiali loosipakke ning äkki tuli välja, et ühel pakil oli minu nimi. Kui paki avasin, oli seal palju komme, kollased villased sokid ja kes muu kui VAAAAAL! Kogu seltskond vaatas segaduses nägudega pealt seda, kuidas mina õnnest segasena aina "vaal" korrutasin. Päkapikumütsiga Mica korrutas aina, et ma seda vaala ka ära ei kaotaks, sest tema enam kõiki neid šokolaadimunasid läbi otsida ei jõua.

Nii ongi vaal meie juures tagasi :)
Igav tal olema ei saa!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar