Kõik need pisikesed liigutused


Viimastel päevadel olen ma hakanud märkama pisikesi liigutusi. Teiste poolt ja minu suunas. Ma olen proovinud neid hetki salvestada ja talletada. Kõik need väikesed asjad, mida on lihtne mingil hetkel hakata iseenesestmõistetavatena võtma.

Ma elan äärmiselt tähelepanelike meestega.

Avan mina prügikastiukse ning märkan, et (nende samade tähelepanelike meeste poolt) on just prügikott välja viidud. Ja uut ei ole. See hetk kestab vaid millisekundid, mille jooksul minu kõrval lebotades kohvi joov Mica visab teise millisekundi jooksul käest oma tassi ning juba on avanenud sahtlid ja enne kui ma midagi öeldagi jõuan, on uus kotike prügikastis ning ma saan sinna graatsiliselt oma teekoti visata.

Noh, ja siis oli mul vaja teinekord hakata pakkima jõulukingitusi ja absoluutselt samamoodi lendasid nurka kõik kohvitassid ja arvutid ning juba tassis Mica mulle kohale lambi, sest ega pimedas ju jõulukinki ikka ei paki, Samamoodi oli juba valmis pakkekile, Mica seda hoidmas.

Või siis...kõik need korrad, kui ma koju jõuan ning Meelis on kas väga lihtsa ja maitsva toidu valmis teinud või hoopis...vannituba koristab. Või siis kõik need korrad, kus Mica ütleb mulle, et "Ütle, kuhu sul vaja on, me viime su sinna," ja siis minu pärast väikese 180 kilomeetrise lisaringi sõidab. Või kuidas Meelis alati perele vajalike majapidamistarvetega koju tuleb või toidukotte tassib.

Nendest sadasest tassitäitest teedest, mis need kaks meest mulle küsimata voodi kõrvale kokku on tassinud räägin ma äkki mingis teises postituses. Või sellest, kuidas mul ükskord kaamera laadija maha jäi ja ma vaid mõelda jõudsin, et kui ma nüüd sellele järgi lähen, jään küll rongist maha. Piisas mul vaid ümber pöörata kui seal ta oli: Mica, paljajalu ja lühikestes pükstes, jooksmas täiskiirusel laadijaga minu poole. Pärast helistas veel üle, et kas ma ikka rongile jõudsin. No ja ükskord oli meil pildistades pime. 10 minuti pärast olid Mica ja Meelis tagasi kahe SUURE prožektoriga.

Vahepeal on mul selline tunne, et piisab mul vaid mõelda, et oh tahaks süüa või lampi oleks vaja, kui kaks meest kuskilt alla viskuvad ja kõik see toimub ülihelikiirusel. Selleks, et mitte kodus päris diivani külge ära sammalduda, olen ma hiljuti hakanud harrastama meeste kiirreageerimise ennetamist. Ehk siis kui mul tekib mõte, et tahaks valgust, siis proovin kiiresti enne ise püsti tõusta ja selle lambi ära liigutada, kui üks neist selle mu mõtetest või silmadest välja loeb. Kindlasti ei taha, et ma hakkaks selliseid liigutusi iseenesestmõistetavana võtma ning mingil hetkel eeldama, et mulle kõik asjad ette-taha tassitakse ja tehakse. Samas, eks ma naudin elu tähelepanelike meestega, kuniks seda jagub :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar