Mõtlesin, et võiks teile anda mõned lihtsad nipid, kuidas
talvel auto paremini käima saada. Aga et praegu väga külm ei ole, jätame antud
teema aega, kui pakane lööb aeda nii, et aialippide praksudes lükkame autosid
käima jopedes paksudes. Klimberdan siia hoopis, mida ma täna mediteerides
kogesin. Pole ehk tähtis, kas peame seda fantaasiaks, astraalrännakuks või
millekski muuks. Hea meelega arutlen nendel teemadel edaspidi. Täna lihtsalt
nautige. Võtke seda kui ilusat lugu paituseks hingele, inspiratsiooniks südamele
surinaks rinna alla.
Naishinge rännak. Osa 1
Neiu avastas end metsateelt. See kõik tekkis tema ümber nagu
järsku, aga piisavalt aeglaselt, et mitte ehmatada keskkonnavahetusest. Või...
Mõtlema hakates ei suutnudki tütarlaps meenutada, et kus ta just oli ning
kuidas ta siia sai. See võiks olla uni... Sest just unenägudes avastame me end
sündmuste keskelt ilma täpsemate instruktaažideta, et kuidas me sinna saime. „Täiesti
ükskõik,“ mõtles neiu. Sest tunne oli turvaline ja siin oli... nii ilus.
Ta uudistas ümbrust ning leidis, et tegemist on nagu
kasemetsaga. Ainult, et siinsed puud olid palju suuremad ning tegid tuule käes
huvitavaid hääli. Varbad olid paljad ning neid hellitas heleroheline sammal,
mis vetrus ja paitas jalataldu säärasel moel, et oleks tahtnud end alasti võtta
ja rullida rullida rullida. Või oih. Nüüd märkas neiu, et ta ongi eevakostüümis.
Kõik tundus nii ehe ja tütarlaps uudistas ümbrust.
Samblaselt teelt vasemal ning teisel poolgi oli kogu metsaalune kaetud
samblavaibaga nii kaugele, kui silm seletas. Aga... See sammal oli palju suurem
ja kohevam kui tema jalgade all. Ning see õõtsus aeglaselt ja rahustavalt
täpselt nagu mingid imelised veealused taimed. Nõnda uskumatult ja võimatult,
nagu ta polnud ühtegi metsa veel kogenud. Midagi maagilist oli õhus.
Noor naine tegi avastuse, et puud, mis ümbritsevad teed,
kaardusid tee kohale kokku ning nagu moodustasid tunneli või allee. Ta lihtsalt
teadis, et see on tema rada ja aeg on minna. Aga maagiline heljuv rohelus puude
all ja kui kõditav mõnus tunne varvaste all... Päike joonistas kaunitarist
kõige nõtkemad varjud, kui ta alasti rohelusse sööstis ja lihtsalt rullis ja
mõnules lapselikus vabaduses rõõmsalt kui kassipoeg.
Särtsu ja rõõmsust täis, naases naisolevus samblateele. „Haaaa,
kui ilus,“ üllatus neiu, kui avastas, mis temaga juhtunud oli. Maagiline mets
oli talle mänguhoos imekauni rohelise kleidi kudunud. Ja otse selga. Ning kui
mugav see oli. Kui kerge ning nõtke kui kevadhommik, millest kaunimat võib näha
vaid unes. „Ma olen haldjas,“ imetles näitsik oma maani ulatuvat kleiti, mis
tantsis tuulega kaasa ning kiitis oma perfektse lõikega tema kauneid õlgu,
rindu ja käsi. Ta kõndis lausa lipates ning sõi silmadega iga tuuleiili, mille
looduslik kuju joonistus välja ta kleidis. Sinna, kuhu silmad ei ulatunud, libisesid sõrmed üle riideeseme muinasjutulist faktuuri ning tütarlaps tundis end pealaest jalatallani maailma kõige kaunima inglina.
Jalutuskäik oli ta toonud metsalagendikuni. Lagendik tundus
perfektselt ümmargune ja nii suur, et sellest üle lippamine võtab piisavalt
aega, et lugeda üks kaunis värss. Jalakesed ütlesid, et lagendikku katab endine
sammal, aga silmade eest oli see varjatud mõnusa pastelse uduga. Lagendiku
keskel paistis tohutu puu, mis meenutas nagu tammepuud, aga oli veel kõrgem,
kui maagilised kaski meenutavad taimed.
Eevatütar hakkas puu poole kõndima, kui miski teda peatas.
Lagendiku kohal lendas lind. Välimuselt meenutas ta kuldfaasanit, aga oli pisut
suurem. Linnu graatsilist keha katsid tuhanded suled ja ilmselt kõik värvid,
mis maailmas olemas on. Kuldfaasanid ei lenda eriti, aga antud olevus oli osav.
Kui osav ta oli... Kuid seda kõike märkas neiu alles hiljem. Esmalt köitis tema
meeli, et lind jätab endas õhku nagu päikesevalguse sarnaseid valgusejooni, mis
moodustavad kirjeldamatuid mustreid. Aeg-ajalt piruette tehes jäid õhku nagu
värvilise valguse triibukesed. Oli nii sinist kui violetset ja rohelist ning
veel. Tüdruk avastas, et õhku joonistatud mustrid lendavad pärast valmimist
lagendiku keskel oleva suure puu lehestikku ning kaovad sinna kuhugi.
Järsku lind nagu märkas tütarlast ning pikeeris üle tema.
Mitte nagu ründavalt, aga kuidagi... isegi julgustavalt. Suure kaarega tõusis
olevus kõrgemale ning kadus kuhugi kasesarnaste puude latvadesse. Nüüd leidis
neiu, et linnu küljest oli lahti kukkunud punane sulg. See lendles õhus ning
jättis endas maha tumepunaseid jooni. Spiraale, piruette ja muid põnevaid viipeid
täpselt seda teed pidi, et sulg tütarlapse jalge ette maandus. Ka see joonistus
leidis tee suure puu lehestikku.
Sulge üles tõestes oli kõik spontaanselt selge. Kogu keha
judistas kindel teadmine, et nüüd peab soovima. „Armastuse värv, “ naeratas
neiu, kui ta suure ja ilusa südame õhku joonistas. Süda lendas puu sisse ja nii
mõnus tunne käis kogu kehast läbi. Päike kammis kaunitari kuldkiharaid kui ta
pisut mõtles. Nüüd kirjutas tüdruk õhku „Ma tahan endale kaunist printsi, kes
mind väga armastab ja mind õnnelikuks teeb“. Soov liugles lehestikku ning kui
käsi hakkas kirjutama uut lauset „Ma...“, muutus sulg järsku valgeks. „Vahest
sai värv otsa,“ arutles piiga ning võttis suuna sinna, kuhu tema poolik soov
liikuma hakkas. „Ehk oleks pidanud väiksema kirjaga kirjutama,“ naeris neiu
ning oli jõudnud puutüveni, kleit udu sees lehvimas.
Puu tüvi oli nii jäme ja suur, et see tundus lausa nagu
sirge sein, kui selle lähedal seista. Sõrmed krabisesid üle krobelise koore kui
tüdruk ümber puu uudistavalt liikus. Nüüd ta avastas, et taime pinnal oli suur
peegel. Sealt paistis taamal olev sinitaevas, mis kattis maagilist metsa.
Peeglist oli näha udust aasa ning rohelist kogu. Või oot. Neiu võpatas ning
pingutas silmi, et leida seletust viirastusele muidu nii enesest mõistetavas
peegelpildis. Ta tundis ära kauni kleidi, kuid peeglist vastu vaatav
kleidikandja oli... kuidagi ähmane või näoutu või... Nagu inimene aga samas
mitte päris... Mitte hirmutav, aga... kuidagi segaduses ja tuhmund... Neiu
silme ees krapises koor üle peegli ning puu nahk nägi välja täpselt, nagu üks
puukoor olema peab. Neiu istus ja toetas selja puu vastu.
Järsku kuulis tüdruk autoriteetset häält: „Selleks, et leida
tõde, tuleb see leida endast. Selleks, et olla armastatud, tuleb armastus leida
endast. Tunne ennast. Õpi ennast. Armasta ennast. Siis peegeldab universum sulle
tagasi sinu siiraimad soovid ning unistused.“ Hääl jätkas rahustavalt : „Heida
pikali ning keskendu oma hingamisele. Ma aitan sul kontakti saada oma
ürgnaisega.“
Neiu heitis puu alla maha nii, et puusadeni ulatunud udu
mõnusalt kogu ta keha kattis. Ta nägi, kuidas suured ja tugevad oksad kadusid
udusse ning sinitaeva valgus uduteki taha varju jäi. Noor naine pani oma silmad
kinni ning hingas. Kõik nagu kadus ja muutus kergeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar