Teistmoodi Perekond

Mõtlesin, et võiks teile anda mõned lihtsad nipid, kuidas talvel auto paremini käima saada. Aga et praegu väga külm ei ole, jätame antud teema aega, kui pakane lööb aeda nii, et aialippide praksudes lükkame autosid käima jopedes paksudes. Klimberdan siia hoopis, mida ma täna mediteerides kogesin. Pole ehk tähtis, kas peame seda fantaasiaks, astraalrännakuks või millekski muuks. Hea meelega arutlen nendel teemadel edaspidi. Täna lihtsalt nautige. Võtke seda kui ilusat lugu paituseks hingele, inspiratsiooniks südamele surinaks rinna alla.

Naishinge rännak. Osa 1

Neiu avastas end metsateelt. See kõik tekkis tema ümber nagu järsku, aga piisavalt aeglaselt, et mitte ehmatada keskkonnavahetusest. Või... Mõtlema hakates ei suutnudki tütarlaps meenutada, et kus ta just oli ning kuidas ta siia sai. See võiks olla uni... Sest just unenägudes avastame me end sündmuste keskelt ilma täpsemate instruktaažideta, et kuidas me sinna saime. „Täiesti ükskõik,“ mõtles neiu. Sest tunne oli turvaline ja siin oli... nii ilus.

Ta uudistas ümbrust ning leidis, et tegemist on nagu kasemetsaga. Ainult, et siinsed puud olid palju suuremad ning tegid tuule käes huvitavaid hääli. Varbad olid paljad ning neid hellitas heleroheline sammal, mis vetrus ja paitas jalataldu säärasel moel, et oleks tahtnud end alasti võtta ja rullida rullida rullida. Või oih. Nüüd märkas neiu, et ta ongi eevakostüümis.

Kõik tundus nii ehe ja tütarlaps uudistas ümbrust. Samblaselt teelt vasemal ning teisel poolgi oli kogu metsaalune kaetud samblavaibaga nii kaugele, kui silm seletas. Aga... See sammal oli palju suurem ja kohevam kui tema jalgade all. Ning see õõtsus aeglaselt ja rahustavalt täpselt nagu mingid imelised veealused taimed. Nõnda uskumatult ja võimatult, nagu ta polnud ühtegi metsa veel kogenud. Midagi maagilist oli õhus.

Noor naine tegi avastuse, et puud, mis ümbritsevad teed, kaardusid tee kohale kokku ning nagu moodustasid tunneli või allee. Ta lihtsalt teadis, et see on tema rada ja aeg on minna. Aga maagiline heljuv rohelus puude all ja kui kõditav mõnus tunne varvaste all... Päike joonistas kaunitarist kõige nõtkemad varjud, kui ta alasti rohelusse sööstis ja lihtsalt rullis ja mõnules lapselikus vabaduses rõõmsalt kui kassipoeg.

Särtsu ja rõõmsust täis, naases naisolevus samblateele. „Haaaa, kui ilus,“ üllatus neiu, kui avastas, mis temaga juhtunud oli. Maagiline mets oli talle mänguhoos imekauni rohelise kleidi kudunud. Ja otse selga. Ning kui mugav see oli. Kui kerge ning nõtke kui kevadhommik, millest kaunimat võib näha vaid unes. „Ma olen haldjas,“ imetles näitsik oma maani ulatuvat kleiti, mis tantsis tuulega kaasa ning kiitis oma perfektse lõikega tema kauneid õlgu, rindu ja käsi. Ta kõndis lausa lipates ning sõi silmadega iga tuuleiili, mille looduslik kuju joonistus välja ta kleidis. Sinna, kuhu silmad ei ulatunud, libisesid sõrmed üle riideeseme muinasjutulist faktuuri ning tütarlaps tundis end pealaest jalatallani maailma kõige kaunima inglina.

Jalutuskäik oli ta toonud metsalagendikuni. Lagendik tundus perfektselt ümmargune ja nii suur, et sellest üle lippamine võtab piisavalt aega, et lugeda üks kaunis värss. Jalakesed ütlesid, et lagendikku katab endine sammal, aga silmade eest oli see varjatud mõnusa pastelse uduga. Lagendiku keskel paistis tohutu puu, mis meenutas nagu tammepuud, aga oli veel kõrgem, kui maagilised kaski meenutavad taimed.

Eevatütar hakkas puu poole kõndima, kui miski teda peatas. Lagendiku kohal lendas lind. Välimuselt meenutas ta kuldfaasanit, aga oli pisut suurem. Linnu graatsilist keha katsid tuhanded suled ja ilmselt kõik värvid, mis maailmas olemas on. Kuldfaasanid ei lenda eriti, aga antud olevus oli osav. Kui osav ta oli... Kuid seda kõike märkas neiu alles hiljem. Esmalt köitis tema meeli, et lind jätab endas õhku nagu päikesevalguse sarnaseid valgusejooni, mis moodustavad kirjeldamatuid mustreid. Aeg-ajalt piruette tehes jäid õhku nagu värvilise valguse triibukesed. Oli nii sinist kui violetset ja rohelist ning veel. Tüdruk avastas, et õhku joonistatud mustrid lendavad pärast valmimist lagendiku keskel oleva suure puu lehestikku ning kaovad sinna kuhugi.

Järsku lind nagu märkas tütarlast ning pikeeris üle tema. Mitte nagu ründavalt, aga kuidagi... isegi julgustavalt. Suure kaarega tõusis olevus kõrgemale ning kadus kuhugi kasesarnaste puude latvadesse. Nüüd leidis neiu, et linnu küljest oli lahti kukkunud punane sulg. See lendles õhus ning jättis endas maha tumepunaseid jooni. Spiraale, piruette ja muid põnevaid viipeid täpselt seda teed pidi, et sulg tütarlapse jalge ette maandus. Ka see joonistus leidis tee suure puu lehestikku.

Sulge üles tõestes oli kõik spontaanselt selge. Kogu keha judistas kindel teadmine, et nüüd peab soovima. „Armastuse värv, “ naeratas neiu, kui ta suure ja ilusa südame õhku joonistas. Süda lendas puu sisse ja nii mõnus tunne käis kogu kehast läbi. Päike kammis kaunitari kuldkiharaid kui ta pisut mõtles. Nüüd kirjutas tüdruk õhku „Ma tahan endale kaunist printsi, kes mind väga armastab ja mind õnnelikuks teeb“. Soov liugles lehestikku ning kui käsi hakkas kirjutama uut lauset „Ma...“, muutus sulg järsku valgeks. „Vahest sai värv otsa,“ arutles piiga ning võttis suuna sinna, kuhu tema poolik soov liikuma hakkas. „Ehk oleks pidanud väiksema kirjaga kirjutama,“ naeris neiu ning oli jõudnud puutüveni, kleit udu sees lehvimas.

Puu tüvi oli nii jäme ja suur, et see tundus lausa nagu sirge sein, kui selle lähedal seista. Sõrmed krabisesid üle krobelise koore kui tüdruk ümber puu uudistavalt liikus. Nüüd ta avastas, et taime pinnal oli suur peegel. Sealt paistis taamal olev sinitaevas, mis kattis maagilist metsa. Peeglist oli näha udust aasa ning rohelist kogu. Või oot. Neiu võpatas ning pingutas silmi, et leida seletust viirastusele muidu nii enesest mõistetavas peegelpildis. Ta tundis ära kauni kleidi, kuid peeglist vastu vaatav kleidikandja oli... kuidagi ähmane või näoutu või... Nagu inimene aga samas mitte päris... Mitte hirmutav, aga... kuidagi segaduses ja tuhmund... Neiu silme ees krapises koor üle peegli ning puu nahk nägi välja täpselt, nagu üks puukoor olema peab. Neiu istus ja toetas selja puu vastu.

Järsku kuulis tüdruk autoriteetset häält: „Selleks, et leida tõde, tuleb see leida endast. Selleks, et olla armastatud, tuleb armastus leida endast. Tunne ennast. Õpi ennast. Armasta ennast. Siis peegeldab universum sulle tagasi sinu siiraimad soovid ning unistused.“ Hääl jätkas rahustavalt : „Heida pikali ning keskendu oma hingamisele. Ma aitan sul kontakti saada oma ürgnaisega.“

Neiu heitis puu alla maha nii, et puusadeni ulatunud udu mõnusalt kogu ta keha kattis. Ta nägi, kuidas suured ja tugevad oksad kadusid udusse ning sinitaeva valgus uduteki taha varju jäi. Noor naine pani oma silmad kinni ning hingas. Kõik nagu kadus ja muutus kergeks.

Et teada saada, kui lummavasse ekstaasi naishing jõuab, loe minu järgmist postitust ;)