Naishinge rännak. Osa 2


Iga hingetõmme tõi kehasse kergust. Varbad olid juba samblaselt kerged ning nõnda kergeks said sääredki. Ikka hingetõmme sisse. Ja siis välja. Kergus kiirgus põlvedesse ning reiedki lõdvestusid samal ajal, nagu seda tegid samblale toetatud käed. Ikka sügavamalt. Sisse... ja siis jälle välja. Oli hingamine ning kergus. Oli hetk kosmoses, kus ei tunne ei käsi ega jalgu, oli puhtus ja rahu. Sisse ja välja.

Tüdruk ei adunud, on ta silmad kinni või lahti. On ta unes. Või on ta unes, kus ta on unes... Või unes, kus ta on hüpnotiseeritud. „Ükskõik!“ oli ta ainus mõte, mille peale tuli kuskilt teadmine, et on aeg lõdvestada ka mõtted ning voolata kui jõgi. Heljuda kui udu ning mõnuleda kui ebamaine sammal muinasjutumetsas.

Sisse ja välja. Aina sügavamalt ja rahulikult. Kõik muutus mõnusaks ja pehmeks. Tuharad, kõht, rinnad, kael ja õlad. Oli vaid hingamine. Kui mõnus. Esimene puudutus liikus läbi juuste. Hell ja armastav paitus. Õhk sisse ja pai. Õhk välja ja pai. Ikka soojalt ja rahulikult. Puudutused liikusid kõrva tagant, mööda kaela kuni huulteni. Mõnujudinad keerlesid mööda kaela kui rind muudkui liikus üles ja õhk jälle rahulikult välja. „Aega on,“ tuli kuskilt ning hingamisrütmis hellitused jätkusid.

Kui mõnus oli see hellitav tunne mööda kaela, üle lõua ja õrnalt riivates huuli. Siis jälle alla õlgadeni, kuni taas jõudsid mõnujudinad huulteni ja kõrva taha välja. Ikka rahulikult hingamisega koos. Üles. Siis jälle alla. Aeg ja ruum ei omanud enam väärtust. Neid jätkus piisavalt ning oli kergus, oli usaldus, oli nauding. Armastavatest puudutustest jäi järgi mõnulainetus, mis üha resoneerus ning jäi pikemalt püsima ka siis, kui puudutused pisut viibisid. Seda joovastamad olid hetked, kui tüdrukusse juba salvestunud nauding sai kokku uuega, mida üha intiimsemaks arenevad hellitused kinkisid. Ikka hingates sisse. Ja rahulikult välja.

„Ole, kes sa oled,“ käisid hellitused mööda alaselga. „Sa oled nii ilus ja hea,“ ringlesid puudutused mööda rindu. „Sa oled naine ja sa suudad kõike,“ kiitsid suudlused mööda kõhtu. „Anna oma häälepaeltele vaba voli,“ tuli magus-hell suudlus otse suule. Hingamine ikka sisse ja rind uuesti alla. „Aega on“.

Kergus ja mõnu leekis üha enam ja mõnus tuli surises mööda keha. Kõrva tagant mööda kaela, mõnusalt üle huulte, usaldavalt üle kaela ning kaunite rangluude, ringeldes üle rindade, paitades üle kõhu ning selja, et seejärel pakkuda armastust reitele ja põlvedele. Ikka üles. Siis jälle alla.

Kergus hakkas asenduma tühjusega. Nagu polekski enam käsi ja jalgu ja üldse mingit keha. Oli hingamine ja... nauding. Ei olnud enam minat, ei olnud mingeid soove. Tühjus, nauding ja hingamine. Ikka sisse... ja rahulikult välja. Kui hea ja mõnus.

„Hinga valjult, sa oled naine. Hinga valjult. Ükskõik, kuidas,“ tuli julgustus ning hingamisega ühte säetud puudutused kummardasid tütarlast kõige mõnusüütavamal moel. Ikka sealt, kus algavad jalad ning sinna, kus on tema pea. Ikka mööda keha üles ja siis jälle alla. Neiu hakkas hingama üha sügavamalt ja valjumalt ja siiramalt.

Hingamises oli nagu maitset. Sügavalt sisse. Rinnad ja kõht mõnu täis. Ning kõige naiselikumate häälte saatel sügavalt välja. Sisse. Ja välja. „Sa oled ürgnaine.“. Iga hingetõmbega nagu tulid tuhanded värvilised liblikad kõhtu ja siis jälle surinal rahulikult välka. Üha sügavamaks ja hüpnotiseeritumaks muutus tundmus. Suus oli maitset, mida ei saa kirjeldada. Tüdruk tundis maitset isegi oma huultel ja kaelal ning üha enam seal, kus on energia tsenter. Sügavalt sisse. Surinal ning metskassi kombel surisevalt välja. Hingamine üksi oli saanud naudinguks ning naishing aina seilas selles kosmoses, mida ta oli alles nüüd oma osaks leidnud olevat. „Sa oled vaba. Sa oled naine“

Täielikult hüpnotiseerinud. Niivõrd tundlikuks oli naine muutunud. Suudlus kaelale sööstis kui tuuleiil üle põldude paitades igat viljapead. Sügavalt sisse, mõnuhäälitsevalt välja. Iga rakk tema kehas vappus naudingus. Süda tagus samal ajal kui kõht surises ning hellitused kinkisid seda olemist veel ja veel. „Aega on, sa oled naine.“. Iga sosin tema kõrvas tegi tuliseks ta põsed, nagu samal ajal pulseeris tema kõht ja rinnad. Nauding kajas mööda keha ja hinge nagu troopilises koopas, kuhu lausutud hellused jäävad igaveseks sisse.

Kogu olemine lainetas kui ookean ning see vibratsioon oli kandunud hingamisse. Igasugune hirm ning häebelikkus olid minetatud andmaks vabadust tõelisele naisele. Nii, nagu pulseeris kõht, nõnda tantsis kaasa kogu rindkere ning hingamises oli seksikat värelust. Nagu nurrumist või mõminat - kord õhk suu kaudu sisse, siis nina ja suu kaudu kontrollimatult ja spontaanselt kosmosesse tagasi. Need hääled olid nii õiged ja ehedad. Nii head ja... erutavad.

Neiuke hakkas oma kehast tundma kohti, millest tal polnud aimugi. Avastas energiaid, millest polnud kuulnudki. Katsus naudinguid, mis viisid ta kaugele ja sügvale oma muusalike juurteni. Tunnetas lihaseid, millest tal polnud aimugi ning surises hingamises, mida poleks osanud oodata. Ikka sisse ja välja käis mõnu lausa sõrmeotsteni, aga üha enam seal, kus on liblikad. „Sa oled naine, sa oled võimas“. Kui maavärin, vappus nauding alt kõhust üles huulte, kaela ning õlgadeni ning naine mõnusärises kui Päike, mis leiab iseenda seest aina ja aina kütust, et säriseda veel. „On aeg. Terve maailma aeg on meie.“. Ning tüdruk hakkas rahulikult tulema tagasi sealt, kus on vaid tühjus ja nauding ja hingamine.

Neiuke avastas end oma voodist. Tundis lõpmatut lõõgastust ja kergust kehas. Energiat ja reipust meeles ning vitaalsust kogu oma füüsilises ja vaimses eksistentsis. Ta tõusis voodist, seisis peegli ette ning patsutas kahe käega spontaanselt oma kõhule ning liigutas nõtkelt ja vaikselt oma keha. Ta lihtsalt teadis, et ta suudab kõike. Ta vaatas endale silma... ja nägi NAIST.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar