Eelmisel õhtul
olime kokku leppinud, et täna läheme kell 9:45 uuskasutuskeskusesse kodu
tarbeks mööblit kaema. Esimesena suundusime lootusrikkalt Mustamäe teel
olevasse kasutatud asjade poodi, mis sisse astudes tundus üsna ruumikas
olevat. Ehkki rahvast oli palju ringi sagimas, oli seal minu suureks
pettumuseks väga kehva mööbli valik. Lohutuseks võin öelda, et mingeid
raamatuid ja nõusid oli selle võrra rohkem.
Entusiasmi
kaotamata suundusime edasi Eesti kõige suuremasse uuskasutuskeskusesse, mis
asub Tatari tänaval. Kappasime Janika ja Micaga ka suurima kaupluse omasuguste
seas läbi ning avastasime endi üllatuseks, et isegi siin pole midagi
huvipakkuvat. Minu parim leid oli 3 eurone punane vaip, mis oleks koridori
sobinud kui hoolikalt valitud kinnas kätte, kuid sel ajal, kui ma veel ostu
kaalusin ja muu kaubaga tutvusin, jõudis üks kena tädike mulle meelepäraseks
saanud kudumiga tutvust sobitada ning ta otsustas vaiba hoopis omale koju või
muusse vajalikku paika soetada. Kõhklejatele jäävad tühjad pihud. Või kas ikka
jäävad!?
Kolmandana
otsustasime teha visiidi Mööbeldaja residentsi, kuid see ettevõtmine oli juba
eos määratud läbikukkumisele, sest edasi pidime suunduma Lasnamäele
Konverterisse, mida esialgu ei õnnestunud ülessegi leida. Astusin siis autost
välja, et kohalikult pärale jõudmiseks instruktaaži paluda. Kaunis naine
jalutas tänava ääres, seljas uhke karusnahkne kasukas. “Isvinite ja ne gavarjuu
pa estontski.” sain vastuseks, kui olin kaunitari viisakalt tervitanud. Õnneks
mina, kes ma Venemaal ei ela, olen võtnud vaevaks pisutki vene keelt õppida
ning purssisin mis ma purssisin, aga teeküsimisega sain ma igatahes hakkama.
Konverter asus raskesti ligipääsetavas kohas suure maja suhteliselt varjus
oleval küljel. Ilus vene naine, kes ei ole suvatsenud mõned sõnad eesti keelt
ära õppida või siis põhimõtteliselt ei lasku nii madalale, et väikerahva
kultuuripärandit viljeleda, tundis muret, et kas ma ikka leian trepist alla
minnes selle õige ukse üles – vähemalt süda oli tal ikkagi olemas.
Konverteris oli
päris suur valik mööblit. Ainus ebameeldiv tähelepanek oli see, et kaup oli kas
äärmiselt kole ja kulunud või siis kallis. Leidsime ühe kapi, mis nägi välja
enam vähem talutav. Kapp koosnes justkui kahest osast, kuid oli siiski tervik.
Ühel pool oli hinnasilt 135 eur ja teisel pool 125 eur. Mica soovis, et
uuriksin konkreetset kapi hinda ja üritaksin seda 100 euro peale sebida. Müüja
leti äärest selgitas, et kapi ühe poole hind ongi 135 ja teise poole hind 125
eurot. Issver, kokku teeb see ju 260 eurot, mõtlesin ma ja küsisin: “Kas on
võimalik hinnaalandust ka saada?”. “Kuna tegemist on uue kapiga, siis hinnast
alla me lasta ei saa.”, selgitas müüja. Tee või tina, aga mina pole nõus
kaltsukast 260 euro eest ostma kappi, mille parameetrid pole pealegi ideaali
lähedasedki. Minu jaoks on pisut kummaline, et taaskasutuskeskuste koledatele
kasutatud asjadele on pandud külge räige hind. Idee taaskasutusest on ju
iseenesest väga üllas, aga pisut murelikuks teeb tõsiasi, et keegi üritab üleva
eesmärgi au paistel suurt kasu lõigata. Ja jaa, pole vaja tänitada minuga – ma
juba tean, et neil kõigil on vaja lapsi toita jne…
Pärast
kahetunnist tulutut shopingumaratoni pidi Janika tööle koosolekule minema.
Autos leppisime kokku, et õhtul lähme JYSKI vaatama, mida seal pakutakse. Enne
minekut helistasin Jyski ja uurisin, kus on nende kõige suurem kauplus
Tallinnas. Meeldiv naisterahva hääl telefonis teatas, et pindalalt asub kõige
suurem Jyski kauplus Ülemistes, kuid reaalsuses on kõikids poodides välja
pandud kaup sama. Seega otsustasime suunduda lähimasse kauplusesse, Kristiine
keskusesse. On ikka suur vahe küll, kas shopata kuskil haisvas kaltsukas või
meeldivalt lõhnastatud poes. Pean mainima, et Jyskis on tõeliselt suur valik
kõike koju vajalikku. Teiselt korruselt leidsime omale väga hea hinnaga
ideaalilähedase kapi. Uhiuus, mahukas, nelja ukseline, sobivate mõõtudega, kena
puiduimitatsiooniga meistriteos maksis vaid 249 eurot. Ja mis peamine, kapi
ustel asetsevad kaks peeglit, mis võimaldab Mical ja mul samaaegselt end
eesolevateks päevasündmusteks valmis sättida. Ka Janika leidis omale sama
mustri ja värvikombinatsiooniga kapikese, mis sobib interjööri imehästi. Suurt
rõõmu valmistas meile sobivate köögitoolide leidmine. Ringi jalutades jäi mulle
silma lihtne, kuid lummav valge nahkkattega tool, mille hinnaks oli vaid 21 eur
tükk. Ma võin öelda, et nii ilusat ja nii odavat tooli polnud mitte üheski
uuskasutuskeskuses – tegelikult kehtib see mitte ainult toolide, vaid ka kõige
muu kohta. Ma ei taha kiita vaid Jyski kaupa – kiidusõnu väärib ka teenindus.
Meid sattus teenindama väga asjatundlik, viisakas, aus ja põhjalik
klienditeenindaja, Raivo, kes tutvustas kaupa ja jagas
möbleerimisega seotud teadmisi. Silmnähtavalt tehti meile selgeks, milline kapp on piisavalt kvaliteetne ja milline mitte. Teenindaja kuulis, kuidas me arutasime, kas
osta see kõige odavam madrats või mitte. “Sama hästi võiksite R-kioskist osta
kolm õhtulehte omale istumise alla”, humooritses mees ning jätkas: “Sama raha
eest saate palju parema madratsi, mida on kasutatud ka Tallinki renoveeritud
laevakajutites”, samal ajal demonstreerides madratsi mugavust. Väga hea müügitöö tulemusena soetasimegi endale lebotamismadratsi. Jyski klienditeenindaja on tõeline oma ala professionaal, kes naudib oma tööd ja
kohtleb kliente parimal viisil – imeline! Ma ei väsi rõhutamast, kui oluline on
teha oma tööd rõõmuga. Raivo on meile kõigile heaks eeskujuks.
Kas te Magda Misjonipoodi ei vaadanud? Seal on päris ägedaid ja odavaid omanäolisi mööbli leide :)
VastaKustuta