Shopingutuur

December 19, 2016


Eelmisel õhtul olime kokku leppinud, et täna läheme kell 9:45 uuskasutuskeskusesse kodu tarbeks mööblit kaema. Esimesena suundusime lootusrikkalt Mustamäe teel olevasse kasutatud asjade poodi, mis sisse astudes tundus üsna ruumikas olevat. Ehkki rahvast oli palju ringi sagimas, oli seal minu suureks pettumuseks väga kehva mööbli valik. Lohutuseks võin öelda, et mingeid raamatuid ja nõusid oli selle võrra rohkem.

Entusiasmi kaotamata suundusime edasi Eesti kõige suuremasse uuskasutuskeskusesse, mis asub Tatari tänaval. Kappasime Janika ja Micaga ka suurima kaupluse omasuguste seas läbi ning avastasime endi üllatuseks, et isegi siin pole midagi huvipakkuvat. Minu parim leid oli 3 eurone punane vaip, mis oleks koridori sobinud kui hoolikalt valitud kinnas kätte, kuid sel ajal, kui ma veel ostu kaalusin ja muu kaubaga tutvusin, jõudis üks kena tädike mulle meelepäraseks saanud kudumiga tutvust sobitada ning ta otsustas vaiba hoopis omale koju või muusse vajalikku paika soetada. Kõhklejatele jäävad tühjad pihud. Või kas ikka jäävad!? 

Kolmandana otsustasime teha visiidi Mööbeldaja residentsi, kuid see ettevõtmine oli juba eos määratud läbikukkumisele, sest edasi pidime suunduma Lasnamäele Konverterisse, mida esialgu ei õnnestunud ülessegi leida. Astusin siis autost välja, et kohalikult pärale jõudmiseks instruktaaži paluda. Kaunis naine jalutas tänava ääres, seljas uhke karusnahkne kasukas. “Isvinite ja ne gavarjuu pa estontski.” sain vastuseks, kui olin kaunitari viisakalt tervitanud. Õnneks mina, kes ma Venemaal ei ela, olen võtnud vaevaks pisutki vene keelt õppida ning purssisin mis ma purssisin, aga teeküsimisega sain ma igatahes hakkama. Konverter asus raskesti ligipääsetavas kohas suure maja suhteliselt varjus oleval küljel. Ilus vene naine, kes ei ole suvatsenud mõned sõnad eesti keelt ära õppida või siis põhimõtteliselt ei lasku nii madalale, et väikerahva kultuuripärandit viljeleda, tundis muret, et kas ma ikka leian trepist alla minnes selle õige ukse üles – vähemalt süda oli tal ikkagi olemas.

Konverteris oli päris suur valik mööblit. Ainus ebameeldiv tähelepanek oli see, et kaup oli kas äärmiselt kole ja kulunud või siis kallis. Leidsime ühe kapi, mis nägi välja enam vähem talutav. Kapp koosnes justkui kahest osast, kuid oli siiski tervik. Ühel pool oli hinnasilt 135 eur ja teisel pool 125 eur. Mica soovis, et uuriksin konkreetset kapi hinda ja üritaksin seda 100 euro peale sebida. Müüja leti äärest selgitas, et kapi ühe poole hind ongi 135 ja teise poole hind 125 eurot. Issver, kokku teeb see ju 260 eurot, mõtlesin ma ja küsisin: “Kas on võimalik hinnaalandust ka saada?”. “Kuna tegemist on uue kapiga, siis hinnast alla me lasta ei saa.”, selgitas müüja. Tee või tina, aga mina pole nõus kaltsukast 260 euro eest ostma kappi, mille parameetrid pole pealegi ideaali lähedasedki. Minu jaoks on pisut kummaline, et taaskasutuskeskuste koledatele kasutatud asjadele on pandud külge räige hind. Idee taaskasutusest on ju iseenesest väga üllas, aga pisut murelikuks teeb tõsiasi, et keegi üritab üleva eesmärgi au paistel suurt kasu lõigata. Ja jaa, pole vaja tänitada minuga – ma juba tean, et neil kõigil on vaja lapsi toita jne…


Pärast kahetunnist tulutut shopingumaratoni pidi Janika tööle koosolekule minema. Autos leppisime kokku, et õhtul lähme JYSKI vaatama, mida seal pakutakse. Enne minekut helistasin Jyski ja uurisin, kus on nende kõige suurem kauplus Tallinnas. Meeldiv naisterahva hääl telefonis teatas, et pindalalt asub kõige suurem Jyski kauplus Ülemistes, kuid reaalsuses on kõikids poodides välja pandud kaup sama. Seega otsustasime suunduda lähimasse kauplusesse, Kristiine keskusesse. On ikka suur vahe küll, kas shopata kuskil haisvas kaltsukas või meeldivalt lõhnastatud poes. Pean mainima, et Jyskis on tõeliselt suur valik kõike koju vajalikku. Teiselt korruselt leidsime omale väga hea hinnaga ideaalilähedase kapi. Uhiuus, mahukas, nelja ukseline, sobivate mõõtudega, kena puiduimitatsiooniga meistriteos maksis vaid 249 eurot. Ja mis peamine, kapi ustel asetsevad kaks peeglit, mis võimaldab Mical ja mul samaaegselt end eesolevateks päevasündmusteks valmis sättida. Ka Janika leidis omale sama mustri ja värvikombinatsiooniga kapikese, mis sobib interjööri imehästi. Suurt rõõmu valmistas meile sobivate köögitoolide leidmine. Ringi jalutades jäi mulle silma lihtne, kuid lummav valge nahkkattega tool, mille hinnaks oli vaid 21 eur tükk. Ma võin öelda, et nii ilusat ja nii odavat tooli polnud mitte üheski uuskasutuskeskuses – tegelikult kehtib see mitte ainult toolide, vaid ka kõige muu kohta. Ma ei taha kiita vaid Jyski kaupa – kiidusõnu väärib ka teenindus. Meid sattus teenindama väga asjatundlik, viisakas, aus ja põhjalik klienditeenindaja, Raivo, kes tutvustas kaupa ja jagas möbleerimisega seotud teadmisi. Silmnähtavalt tehti meile selgeks, milline kapp on piisavalt kvaliteetne ja milline mitte. Teenindaja kuulis, kuidas me arutasime, kas osta see kõige odavam madrats või mitte. “Sama hästi võiksite R-kioskist osta kolm õhtulehte omale istumise alla”, humooritses mees ning jätkas: “Sama raha eest saate palju parema madratsi, mida on kasutatud ka Tallinki renoveeritud laevakajutites”, samal ajal demonstreerides madratsi mugavust. Väga hea müügitöö tulemusena soetasimegi endale lebotamismadratsi. Jyski klienditeenindaja on tõeline oma ala professionaal, kes naudib oma tööd ja kohtleb kliente parimal viisil – imeline! Ma ei väsi rõhutamast, kui oluline on teha oma tööd rõõmuga. Raivo on meile kõigile heaks eeskujuks.

You Might Also Like

1 comments

  1. Kas te Magda Misjonipoodi ei vaadanud? Seal on päris ägedaid ja odavaid omanäolisi mööbli leide :)

    ReplyDelete