Tahaks oma koti lõpuks kuskil nurka visata!

December 17, 2016



Kui ma midagi ikka väga tahan, siis tunnen selle ära. See tunne on tugev, põhimõtteliselt karjub mulle näkku. Just niimoodi tundsin ma augustikuus, et on aeg. Ma olin väga väsinud pidevast kolimisest ja reisimisest, kottide pakkimisest ja lahti pakkimisest. Olen viimase 10 aasta jooksul elanud poolteist aastat Rootsis, kolm aastat Keenias, aasta Inglismaal, pool aastat Šotimaal ja mõned kuud Tansaanias. Lisaks pidev reisimine.


Naljakas, et pärast nii pikki perioode välismaal elamist tundus Tallinnasse kolimine hirmutavam kui ükskõik milline neist teistest kolimistest. Vist sellepärast, et Tartus oli mul siiani olnud alati see koht, kuhu tagasi pöörduda ja mida koduks kutsuda. Samas töötan juba kolmandat aastat Tallinnas ning kuigi sain seda tööd osaliselt Tartust teha, siis tunduvalt lihtsam oleks olnud Tallinnas elada. Mitu aastat lükkasin Tallinnasse kolimist aina edasi ja edasi. Kuni lõpuks jõudsin selleni, et veetsin Tallinn-Tartu rongis rohkem aega kui keegi peaks seda tegema. Mingil hetkel, kui ma järjekordselt Tallinnast Tartusse jõudsin ainult selleks, et kodus asjad ümber pakkida ning järgmisel hommikul jälle lahkuda, otsustasin, et aitab. Kolin Tallinnasse. Aga nii lihtne see päris ei olnud. Nimelt teadsin ma väga täpselt, mida ma tahan. Ma tahtsin perekonda. Samas ei olnud mul vaimusilmas mitte mees, koer, valged aialipid, auto ja lapsed. Vaid korter Tallinnas, mida jagaksin vähemalt kolme oma väga hea sõbraga. Noh, kortereid ju jagub. Sõpru ka. Ainus probleem oli leida samaaegselt 3 sõpra, kellel oli just sama soov. Ja minu nägemuses ei olnud kunagi alternatiiviks lihtsalt korteri jagamine tuttavate või võõrastega. Ma tahtsin just kindlasti oma sõpradega koos elada.

Veetsin mitu kuud tundidekaupa korterikuulutuste peal hullunult klikkides ja maad uurides, et kas mõni sõber ei tahaks äkki liituda. Tol hetkel ei olnud keegi kindlalt valmis liituma, aeg aina läks ja ma tahtsin Tallinnasse ära kolida. Käisin isegi ühte korterit vaatamas, mis nägi reaalsuses oluliselt halvem kui piltidel. Maakler rääkis aina sellest, mis korteriomanikule sobib ja meeldib ja kuidas me peaks üldse õnnelikud olema, et seal elada saame. Lisaks olid nii mõnedki kapid täis omaniku asju, mida ta sealt „vahel võtmas käib“. Okei… Selle korteri vaatamine oli hea reaalsuskontroll. Ma ei taha kolida kohta, kus pean tänulik olema, et keegi mul seal olla laseb. Tahaks end kodus tunda. Mingil hetkel augusti keskel tundus olukord lootusetu – mul polnud ei korterit ega plaani, kellega seda jagada või mida üldse teha. Ma lihtsalt ei tahtnud teha midagi, mis tundus vale – võtta suvalist korterit/tuba ja seal elama hakata. Täiesti juhuslikult sain teada, et mu sõber plaanib 4 kuuks välismaale minna ning tema korter jääks tühjaks. See oli just see aeg, mida oli mul vaja, et leida just see oma kodu Tallinnas.

4 kuud hiljem kolisime täiesti mööblitusse, kuid kenasti ära renoveeritud ruumikasse korterisse Kristiines. Aga las see korter olla, räägin parem olulisemast. Inimestest! Hakkan koos elama oma kolme väga hea ja pikaaegse sõbra ning ühe sõbra vennaga. Mind, Veikot ja Meelist ühendab see, et me oleme viimased aastad väga palju rännanud ja „kodutud“ olnud. Meelis on massöörina elanud nii laeval kui oma töökohas. Veiko on kaitseväelasena käinud mitmetel pikkadel välismissioonidel, endast ma juba kirjutasin. Lisaks on veel Mica. Tema on vist korra Rootsis käinud. Elanud terve oma elu Tartus annelinnas ning tuleb nüüd Tallinnasse tööle. Ja siis Veiko vend Sven, kes õpib merekoolis ning on pikki perioode laevadel tööl. Hetkel oleme oma uude kodusse kolinud koos Mica ja Meelisega, kellega ka selle blogi tegime.

Tundes väga hästi inimesi, kellega ma koos elama hakkan, olen ma täiesti kindel, et sellest saab aeg, mida ma kunagi vanaduspõlves kiiktoolis kiikudes heldimuspisaraga meenutan. Miks siis mitte seda algusest peale jäädvustada ja ka teiega jagada. Teretulemast meie teistmoodi perekonna maailmasse!

You Might Also Like

0 comments