Igatsus

January 18, 2017


Hei, kes te siia jõudnud olete! Olge tervitatud ning nautige teksti. Aga tänase teksti puhul soovitan ma tungivalt audio versiooni kuulata, kuna oleme seda vürtsitanud nii mõnegi asjaga, mida pole võimalik klaviatuuri abil teieni tuua – me salvestasime seda, mis hääli me öösiti teeme! Loo lõpust leiate täiesti hullumeelse sündmuse.

Kas mäletate meie vabadusjuubeldamist, kui Janika lennuk Aafrika poole suuna võttis... Ütleme, et me päeva ajal mängime kõvasid mehi ning meie attitude on endiselt stiilis (kuula audiofaili)... Aga võtame täna oma mehise julguse kokku ning tõmbame eesriide eest näitamaks, mis meie südametes tegelikult toimub.

Aga enne seda mainin, et meil Mellaga oli hiljuti diskussioon, et kes meist magades kõvamini norskab. Kuna me ei suutnud teineteist oma seisukohtades veenda, otsustasime probleemile teaduslikult läheneda. Selleks võtsime helisalvesti ning salvestasime mitmete ööde kaupa helisid, mida me magades teeme. Jäägu täna meie norskamiste statistika saladuseks. Jõuame hoopis hetke, kus meil tuleb tunnistada, et me avastasime hoopis midagi muud. Hoopis midagi... isiklikumat.

Ennem, kui teile oma saladused päevavalgele toome, räägin ühe kurb-ilusa loo, mis on kenaks sissejuhatuseks sellele, mida me teistmoodi perekonnas kogeme. Tegemist on tõestisündinud jutukesega.

Mu paps rääkis mulle, et tal oli üks tuttav jahimees, kes elas kuskil väiksemas kohas ning käis igal hommikul rongiga tööl. Ning tal oli jänes. Nime ma ei mäleta, aga tegemist on märkimisväärse armastuslooga. Igal hommikul, kui mees oma aiavärava avas, et rongi peale minna, tuli jänes kaasa ning saatis ta rongile. Hämmastav. Perenaine kinnitas, et jänes tuli kenasti koju tagasi ning toimetas seal oma elulisi jänese asju. Ning ei tea kust... loomake igaljuhul teadis täpselt, mis kell rong tuleb ning uskuge või mitte – ta läks igal õhtul oma peremehele rongi peale vastu. Nii kiindunud oli loomake sellesse inimesse... Aga ühel sügisepoolsel õhtul, kui mees rongist maha astus, et oma pehmet sõbrakest maiustusega tervitada, ei leidnudki ta enam pikakõrvalist koduselt perroonilt. Jänes oli kadunud ning teda ei nähtud enam mitte kunagi.

Praalime me, palju praalime, aga Janika on meile kallis ja me naudime igat hetke temaga seniks, kuni seda jätkub. Ja me läheme talle nii kaua rongi peale vastu, kui suudame. Eesti talupoeg on harjunud sellega, et naisele öeldakse „ma armastan sind“ pulmades ja pärast seda on ju asjad selged... Ehk võiks meiegi neiule mõne lille rohkem viia või mõne komplimendi poetada... Sest justkui tahtmist on. Vähemalt alateadlikult. Jõuamegi meie ekstraisikliku pihtimuseni.

Norskamise katses mõõtmisi tehes tuvastasime, et me räägime öösiti une ajal. Palju on seda, mis jääb meie teada, kuid siin on mõned mõtted. Ilmselgelt tuleb tunnistada, et me ootame oma Janikakest koju. Ahja. Kuna helisalvesti oli vooditest pisut eemal, on nende salvestiste helikvaliteet veidi halvem. Lisaks on unes rääkides hääl kuidagi sompus ja segane. Aga usun, et saate aru küll. Miksisin väikese klipi kokku sellest, mis meil Janika suunas tuli. Aga palun (seda osa me tekstis ei kuva, seega tuleb audiofail avada):

Selle postituse lõpetuseks avan kaardid ning tunnistan, et kui ma väike poiss olin, oli mul periood, kui ma unes kõndisin... Ühel ööl juhtus meil seoses sellega midagi väga eriskummalist. Ka selle juhtumise leiate siitsamast (tekstina ei näita, tuleb audiofail avada :)). Aga palun:


Janika. Sind tervitame selle looga siin. Jõua ilusti koju.

You Might Also Like

0 comments