Kuidas ma jõustruktuuridega pistmist tegin ja kartsas käisin


Mind viidi kartsa! Okei! Me kõik teeme vigu ja mõni kord läheb liiga lappesse ära. Lubasin ühes varasemas postituses, et jagan teile muu hulgas ka oma tumedust. Olgu siis täna esimene kord, kui näitan teile ühte oma mõõnaperioodi.

Järgnev tekst on väga eluline ja võib sisaldada materjali, mida aadlipreilid ei pruugi ja lapse kõrv kuulda ei või. Kui see on takistuseks, ootame parem mõnda mu järgmist, rõõmsamat postitust.

Teatud jõustruktiuuride hoone, kuhu mind värvilise bussi rehvivilinal sõidutati, nägi välja nagu iga maja ikka. Fassaad ja klaasid.. Sagivad inimesed selle ümber. Võib-olla ainus erinevus oligi tavalisest hoonest rohkem turvakaameraid. Minu kogemus näitab, et kartsa viiakse kuskilt maja tagant, aga see kord kulgesime läbi fuajee. Igaljuhul süda kloppis ja põnevus oli sees.

Jõudsime esimese ukseni, kust tavainimesed enam edasi ei pääse. Ainult need, kellel on spetsiaalsed uksekaartid ning privileegid. Ning need, kellel on igasugused privileegid eemaldatud. Selle ukse taga jõudsin märgata küllaltki tavalist kontorihoone koridori erinevate kabinettide ja WC-dega... Aga mind suruti takka ja paistis, et on kiire. Ja oi, kuidas mu käed juba valutasid sellest, mida nad mulle tegid.

Pärast mõningaid seiklusi koridorides solgutati mind ukseni, mille hingedest ainuüksi võis järeldada, et see uks peab vastupidav olema. Naginal tõmmati see lahti ning minuga vaatasid tõtt neli suurt meest suures ja laias ruumis. Mõni kord tuleb mul nalja tegemine välja, aga neid inimesi ma naerutada ei osanud... Nende olemises oli midagi... nukrat ja igatsevat... sellist... eksinut. Nad olid nagu väsinud. Äkki meie ühiskonnast.. Aga ok!

Mulle ei antud palju aega nendega rääkida ja mina ka neile huvi ei pakkunud. Mind lükati edasi kitsasse koridori, mille laed olid väga kõrged ja igal pool vahtisid kaamerad. Ma jõudsin kartsa!

Kartsasid oli seal veel ning igasugused ropud sõnad seinte tagant andsid mõista, et nii mõnigi hing on siia kannatama toodud. Kuskilt katakombidest oli kuulda ulgumist. Kannatasin minagi. Ruum oli umbes 2x3 m suur ning lagi oli kõrge. Ilmselt selleks, et mul ei oleks võimalust laes olevaid valgusteid ja kaamerat lõhkuda... Kas see olen kõigest mina, või ongi reaalsus see, et kaamera on nõnda sätitud, et väljastpoolt oleks hea jälgida, kuidas inimesed oma ihuvajadusi rahuldavad... Mis perverdid seal töötavad...

Ihuvajadustega jätkub nii see kui järgmised lõigud, aga luban, et semiootikud ja filosoofid leiavad edasisest tekstist nii mõndagi. Ruumi laes olid ventilatsiooniavad, mis andis mõista sellest, et päris ära nad seal inimesi lämmatada ei taha. Ainsad objektid, millega kartsas manipuleerida sai, olid põrandal täis urineeritud lebomatt ning WC-poti äravooluvee jaoks seina paigaldatud suur ja tugev märulikindel nupp, mida võis jalaga vajutada, kui trenni isu tuli.

Või mis WC-potist me räägime! Keset põrandat oli auk, mis oli metallist servadega, et orgaaniline materjal mööda neid paremini libiseks... Aga mis vahet sel on... Kui ma seda seina meelde tuletan, mis seda auku ümbritses, siis võite need laes olevad ventilatsiooniavad kohe ära unustada, sest see sein oli küll nii projekteeritud, et ükskõik, milline ristiinimene või vähegi moraalikommetest kinni pidav indiviid sedamaid läbi nina ja suu oksele hakkaks nii et hing kinni - see oli NAGU KONKREETSELT täis sittttutud. Ma kujutasin ette, kuidas ma selle seina survepesuriga puhtaks saaks, kui mul radioaktiivse kiirguse vastane varustus seljas oleks... Ja siis taipasin, et see sein omab kõrgemat filosoofilist ja propagandistlikku eesmärki. Usun, et selle seina üks mõju võiks olla see, et inimesed oma elu üle järele mõtleksid. Ning teine, palju räpasem mõttekäik - et me saaks osaks uskumusele sellest, kuhu me kuulume...

Ma ei taha vulgaarne olla, aga ma räägin nii, nagu on. Kui te jääks üksikule saarele kõige rõvedama inimesega, keda te teate, siis pärast saarelt pääsemist räägiksite te ainult ja ainult temast. Ja isegi head. Mina saan rääkida sellest, mis mul oli - lebomatt, äravooluvee nupp, vetsuauk ja sein. Teie, kes te pole kinnipidamisasutustes viibinud, ei tea, kui armas võib üks lebomatt olla. Kui see rulli kerida ja seal sees olevat auku parasjagu reguleerida, võib ette kujutada, et see on naine ja sellega saab armastust jagada. Ja see pole nali. Samuti, kui teil on kopp ees sellest, et teid kaamera vahetpidamata jõllitab, võite lebomati taha varju minna. Ja une puhul on ka matist palju tolku. Ikka jube külm põrand oli kartsas...

Kinnises ruumis, kus vulgaarsed avaldused helisevad läbi seinte nagu aisakellad ja linnulaul on kilomeetrite kaugusel, kammib ikka ära küll. Seetõttu on tänuväärne nupp seina peal, mida all hoides vahetpidamata vett voolab. See sulin aitab natukenegi hüpnotiseeruda ja kuskil sisemaailmas inimene ja armastus vaid hetkekski üles leida.

Nii. Ajaloolased ja semiootikud. Teile midagi! Filmides on vangikongide seintele nimed maalitud. Siin ei olnud. Selles kartsas olid puhtad seinad, kui välja arvata käimla ümbrus, mis tõepoolest oksele ajab. Aga kui sellest õõvastavast haisust ja väljaheidetest pisut üle olla ning suurt pilti vaadata, hakkavad need sitapritsmed seinal teatud lugu ja mustrit joonistama. Siin on selliseid nördinud ja hääbunud valanguid, aga võib ka lugeda, et ruumist on läbi käinud vitaalsed inimesed, kes võiks oma elus nii mõndagi korda saata, kui nad jämesoole kokku surumise asemel energiat sinna suunaks, et oma kätega midagi teha või ajukortsukesi juurde tekitada... Sitased pisarad on selles ruumis. Eks dešifreerige ise edasi...

Kui ma sealt ruumist lõpuks välja sain, tundsin, nagu oleksin uuesti sündinud. Ma lausa hammustasin värsket õhku ja närisin ennast edasi päikesevalguse poole. Kõik tundus kuidagi parem ja ma andsin endale igasuguseid lubadusi. Olen parem oma kallite vastu ja teen rohkem tööd.

Luban, et kirjutan peagi midagi kaunist ja hingele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar