Mehepojad


Ma olen põhjalik inimene ja enamus ajast ma mõtlen ennem kui ütlen. Saagu tänane postitus pisut spontaansem ja vabam.

Ma olen mehe poeg. Aga ma olen olnud ka mehepoeg. Sellest ei ole mitte midagi hullu ja pole vaja häbeneda. Meest eristab mehepojast nii mõndagi. Sellest võib nii palju peatükke kirjutada, et ongi raamat valmis. Aga katsuks täna siiski ühe postitusega hakkama saada.

Mainin vahele, et oodake kindlasti ära minu postitus, kus ma räägin pisut holistilisemalt nii naisest kui mehest kolme olemise valguses - ürgnaine, ürgmees ja mõistuseolend.

Aga täna siis mehest. Olge tervitatud kaasa rääkima ning arutama. Absoluutset tõde pole olemas, aga tähtis on, et me areneme ja anname endast parima :). Oleme, kes me oleme. Selles hetkes ja mõtleme koos.

Nii. Mees ja mehepoeg. Minu tänane ja subjektiivne arvamus. Esiteks, nii palju, kui ma kogenud olen, mehel ja mehepojal kipub vanusevahe olema. Raske on numbreid anda, kuna ma pole oma tähelepanekuid dokumenteerinud, aga no anname siis. Ütleme, et 25. Kindasti saab vastu vaielda ja ma teen sellega ise algust kohe.

Sellel suvel töötasin ühel õhtul natukene vabatahtlikuna ühel suvisel üritusel ja müüsin kuskil letis mingit šokolaadi ja tingel-tanglit. Letti tuli noor mees, kes väitis ennast 12 olevat. Ja KUI KOHAL TA OLI. Temas oli nagu midagi mustkunstniku ja naljamehe segu. Ta tuli minu juurde tühja joogitopsiga ning üritas mind veenda, et mul on seda topsi vaja ning tema saab minu käest vastu mingeid šokolaade ja asju. Kui humoorikas ja õnnelik ja taiplik ta oli... Kuskil 5 minutit naerutasime teineteist ja tundsime ennast hästi. Lõpuks ta šokolaadi ei saanud, aga kinkisin talle oma visiitkaarti. Juhuks, kui tal miskit tehnoloogilist vaja läheb...

Teistpidi just nüüd hiljuti kuulsin, kuidas ühes väiksemas maakohas keegi päris suures vanuses mehepoeg ühe mu tuttava naist nillib. Füüsiliselt levitab külavahel lapsikuid kuulujutte ja teeb muid madalasageduslikke jaburusi.

Jõudsime täiesti eraldiseisva teema juurde - lapsikus versus lapselikkus. Sellest koostan mingi hetk spetspostituse. Jäägu tänasesse lihtsalt mõte, et mees ei tohi olla lapsik. Aga tal peab olema julgust ja energiat hoida endas lapselikkust ;)

Tähtis ja palju läbinämmutatud teema, mida isegi plikad (ehk siis nn naisetütred) targutada oskavad - mees ei virise ega vingu. Väga nõus.

Et mitte ülbe ja üleolev tunduda, toon siinkohal välja arvamuse, et me kõik oleme olnud (või oleme praegu) mehepojad ja naisetütred ja see on väga ok. Kogenumate kodanikena me lihtsalt võiksime nende arengut toetada. Kahju on nendest, kelle areng on seisma jäänud ning nad mehepojaks jäävadki.

Eelmises lõigus tuli välja väga oluline. Tõeline mees aktsepteerib endast kõvemaid tegijaid ning toetab nende kõrget lendu. Nagu üks mu iidoleid on öelnud: "Me peame õppima elama endast suurepärasemate inimestega.". Lõpetan selle lõigu mõttega, et tõeline mees aitab endast nõrgematel kõrgemale saada.

Veel klassikat - mees teab, mida ta tahab. Julgeb unistada, teha tegusid ning vastu võtta kaotusi. Tõeline mees annab endast parima, et mõista, et naised ja mehed pole võrdsed ja on erinevad. Ning armastab naist ja toetab teda tema mures ja rõõmus ning kasvamises.

Mehel on mingi suurem missioon, mille poole ta ambitsioonikalt ja enesekindlalt ja kirglikult pürgib. Punkt. See oli eraldi seisev ja oluline ühelauseline lõik.

Kuigi mees on lihtsam, kui naine, on ka temast võimalik muljetada ja muudkui muljetada. Näiteks seksuaalenergeetiline nüanss jäi täiesti puutumata ning vaimse tervise teemadel üldiselt võib ööde kaupa lõkke ääres istuda ja lugusid rääkida. Lõpetan tänase postituse siira kiitusega, et mul on praegu privileeg elada ühe kõige suurema tõelise mehega, kellega mul kunagi pistmist on olnud. Oleme Mellaga sõbrad juba 12 aastat ning olen näinud kõrvalt tema arengut. Oleme võitnud. Oleme kaotanud. Arenenud koos. Aitäh!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar