Shokolaadipoisist laps

January 01, 2017

"Sa oma Keenia lapsle ka midagi saadad?", saabus mulle sõnum Janikalt, kes sõidab õige pea Ida-Aafrikasse oma lõputöö tarbeks materjali koguma ja samas MTÜ Mondo kaudu heategevuslikke projekte läbi viima. Aastal 2009 käisin ise ka esimest korda Keenias, mille raames oli mul võimalus vabatahtlikuna Shianda külas ringi käies otsida lapsi, kes vajavad koolis käimiseks toetust. Olles osalenud nimekirja koostamisel, otsustasin ka ise hakata osade laste sponsoriks. Kuna põhikooli lapse aastane hariduse omandamisega seotud kulu on vaid 40 eurot, hakkasin toetama kolme last. Hassan on nüüdseks juba ka keskkooli lõpetanud ja tegeleb külas äri ajamisega. Lutomia jäi rasedaks ja läks mehe juurde, jättes koolitee sinna paika. Kuka on HIVi põdev 8-9 aastane vahva shokolaadipoiss. Kusjuures suur osa aafriklastest ei tea oma täpset vanust, kuna nad pole sündinud haiglas.

2009. aastal Keenias viibides oli mul harukordne võimalus ööbida Shianda külas kontvõõra pere juures. Pere koosnes kolmest liikmest: pereisa, vanem poeg ja noorem poeg, Kuka. Pereema oli surnud AIDSi. Kui ma pere juurde ööbima jõudsin, oli väljas juba kottpime. Ehhki tegemist oli ühe vaesema perega ümbruskonnas, võttis peremees mu väga soojalt ja viisakalt vastu. Pere elas savihütis, millel oli vaid üks tuba, kus puudus igasugune mööbel. Samuti puudus elekter ja kanalisatsioon. Lagedas ruumis oli kööginurgake, kus oli mõni tund tagasi põlenud lõke. Katus oli valmistatud kõrkjalistest. Välikäimla ja dušš, mille "seinad" olid tehtud puutoigastest ja taimelehtedest, asetsesid veidi eemal. Ainus asi, millest tuli valgus, oli minu taskulamp, mille olin Janikalt kaasa saanud. Tegelikult oli midagi taskulambilaadset ka pereisal, aga tolle valguse käes polnud reaalselt võimalik midagi näha. Suunasin valgust erinevatesse toa paikadesse, et saada aimu end ümbritsevast. Kaks last sättisid end magama kaltsuhunniku sisse. "Vaesekestel pole isegi tekki ega patju.", mõtlesin endamisi ja koostasin juba peas plaani, kuidas lähiajal vajalik kraam lastele soetada, sest ööd on Keenias üsna jahedad. Pereisa asetas savipõrandale kartulikotilaadse riide ja sättis end selle peale magama. Tekina kasutas ta teist samasugust kartulikoti riiet. Ma ise magasin täispuhutaval madratsil, kusjuures sooja saamiseks pugesin kvaliteetse magamiskoti sisse kerra. Mu üllatus oli suur, kui nägin, et peremees võttis omale peatsi juurde suure noa. Ma ei söandanud küsida, mis ta selle noaga tegema hakkab, aga sisimas lootsin, et ta mind sellega öösel ära ei tapa. "Kaitseinglid valvavad mu üle!", oli mu viiane mõte ja juba ma uinusingi, kuna olin põnevatest päevasündmustest surmväsinud. Järgmisel päeval sain Janika käest teada, et pereisa võttis matšeete enda ligi eesmärgiga kaitsta mzungut ehk valgenahalist ehk mind oma elu hinnaga.

Kuka ja paljud teised aafrika lapsed saavad süüa vaid kord päevas ning põhiliseks toiduks on ugali, mis on maisijahust tehtud täiesti maitsetu puder. Mida kinkida lapsele, kes sööb päevast päeva ugalit ja sedagi vaid kord päevas, sest rohkemaks ei jätku pereisal raha? Keenias viibides sain osta perele igasugu toidumoona, et kasvavad lapsed saaks kätte vajalikud toitained. Janika kaudu Kukale komme ja muid maiustusi saata tundub kuidagi kohatu, sest lapsel puudub toidulaualt isegi leib. Pigem annan Janikale raha, et ta saaks mu Aafrika perele osta koti täis korralikku toidukraami. Aga lastele võiks midagi veel saata. Ilmselt pole nad oma elus saanud ühtegi mänguasja. Eelmisel korral said nad igasugu värviraamatuid ja muid harivaid trükiseid, aga seekord võiks olla pakis midagi, mis võimaldaks neil kordki elus end lapsena tunda. Poe riiulite vahel tiirutades hakkas mulle silma 3D puzzle, mida kokku pannes on võimalik konstrueerida kas Valge Maja või hoppis Eiffeli torn. Teise asjana tundus mõistliku valikuna üks arendav lauamäng - tegelikkuses sisaldub seal kolm erinevat mängu, mis on sobivad alates 5 eluaastast kuni 99 aasta vanustele. Ja rõõmu jätkub kogu perele.



You Might Also Like

0 comments