Täna hommikul oli kõik teistmoodi


Eile oli mul neljatunnine vestlus, kus ma küsisin õigeid küsimusi. Või noh, ega need küsimused ei olnudki nii keerulised, kuid keerulisem oli üldse selleni jõuda, et neid küsida. Võib-olla olin ma eile liialt unine, kuid ma ei saanudki väga aru, et midagi nende vastustega oluliselt muutnud oleks.

Küll aga sain sellest muutusest aru, kui tegin täna hommikul silmad lahti. Kõik oli teistmoodi. Vaatasin enda ümber ja kõik oli justkui füüsiliselt sama, kuid selle erinevusega, et ma olin kohal. Just selles hetkes. Ja asi ei olnud mitte selles, et mul poleks olnud mitte millegi muu peale mõelda või muretseda või planeerida - nagu tavaliselt, kui peas on tuhat pisiasja ning paljud liigutused ja tegevused toimuvad automaatselt. Eilse vestluse valguses tundus hetkel kõik muu tühine. Tunne oli nii intensiivne, et hirmutas mind. Vaatasin, et 8 minuti pärast läheb rong ning viskasin kiirelt kokku mõned võileivad ja jooksin rongile. Sest ma tahtsin jõuda kuhugi, kus on palju sagimist ja minul kohustused, mis seda intensiivset tunnet veidi leevendaks. Ka rongisõit möödus justkui omas mullis ja tööle kõndides saingi aru, et olen just praegu ja selles hetkes. Mu pea oli absoluutselt mõtetest tühi. Ma ei muretsenud ega planeerinud ega mõelnud minevikusündmustele. Vaatasin ringi ja jalutasin rahulikult, kõik tundus kuidagi...kas just mõttetu...vaid no mis mõtet on kuhugi minna, kui sa juba kohal oled. Olen varem end hetkes tundnud pigem siis, kui olen ülirõõmus ja õnnelik. Sellist teistmoodi maailma tunnet mäletan nii intensiivsel kujul vaid üks kord varem. 

Ühest küljest on natuke kurb, kuna mul oli enne päris hea rütm, kus ma tiksusin ja kuhu kuulusin ja milles end hästi tundsin. Teisalt ei taha ma, et see kohalolu tunne kaoks, sest see on lihtsalt nii eriline ja rahulik.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar