Joovastav jalutuskäik imetabastel lapsepõlve muinasmaa radadel

Kutsun Sind osa saama minu Lapsepõlve Muinasmaast, kus kasvasin üles ja kuhu aegajalt end laadima suundun. Innustan ka Sind rändama oma lapsepõlvemaale, olgu see siis ilmsi või mõtetes. Kui soovid tükikest oma Lapsepõlve Muinasmaad teistega jagada, siis ootan põnevusega pilte, videosid, lühijutte vms. Soovin Sulle inspireerivat teekonda!

Üks mu lemmikseik on see, kui me lastena käisime kraavi ääres tammi ehitamas ja laevukesi ujutamas. Vesi on minu jaoks alati paeluv ja mul polnud lapsena probleemi paljaste jalgade ja kätega külmas vees sulistada. Pärast tammide ja sildade rajamist kondasime pisut mööda metsa ringi. Leidsime metsa serval suure kuuse, mille otsa oli võimalik ronida - kuna ma polnud kunagi varem nii kõrgele roninud, avanes mulle enneolematu vaade kodule, põldudele, niitudele, tiikidele... Kõrgustes turnimisele järgnes sügavikku laskumine. Sealsamas lähedal oli koht, mida külaelanikud kutsuvad pommiauguks. Võimalik, et tegemist on pisemat sorti meteoriidikraatriga. Pommiaugust leidsime vedelemas pakk tikke, mille otsustasime üles korjata, kuna teadsime juba noores eas, et metsa ei tohi reostada.

Kõht hakkas tühjaks minema. Oli aeg seada sammud kodu poole. Tee serval laiutas rohtu kasvanud niit - rohi oli kõrvetavate päikesekiirte toimel ära kuivanud. Järsku kargas mulle pähe mõte proovida nalja pärast, kas hein põlema ka läheb. Dhhaaaaa! No kui rumal võib üks laps olla!? Loomulikult läks kuiv hein põlema ja veel sellise leegiga, et meil ei õnnestunud seda seljast kisutud riietega ära kustutada. Kuna tuli oli meie kontrolli alt täielikult väljunud ja mul oli hirm, et taamal olev suurfarm põlema läheb, jooksime kodu poole, et abi kutsuda. Kuna ma ei suutnud isa leida, siis läksin onu juurde, kelle käest sain teada, et isa oli läinud kulupõlengut vaatama. Hea seegi. Hiljem kodus küsisin isalt, et mis kulupõlengust sai. "Ah, see jäi kraavide taha pidama ja kustus ära.", vastas isa rahulikult. Tunnistasin isale üles, et mina paningi heinale tule otsa. Selmet mind karistada ja nurka saata, nagu tavaliselt tal kombeks oli, lausus ta vaid: "Ära enam niimoodi tee!". Hingasin kergendunult ja mõtlesin endamisi: "Vedas, et suurfarm põlema ei läinud!"



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar