Kelle voodites meie Janika käib?


Elu on kui pitskardin akna ees. Mõnikord sosistavad kuu hõbekarva valguskiired läbi suvesumiseva pitsi  sõnu, mis jäävadki saladuseks. On päiksetõuse ning loojanguid, kui oranžkollased mustrid lainetavad läbi punustise maalides põrandale ja voodisse lugusid, mille inspiratsioon jõuab sügavale hinge. On ka päevi, kui tumedad pilved sakutavad kardinaid kord vastu lage, siis jälle pikalt aknast välja, et siis taas järgmise lörtsipahvakaga hilissügist tuppa pressida. Elu on mitmekülgne ja lainetav kui kardin.

Mõnikord lähevad kardinad omavahel sassi ja kes teab, mis sellest tuleb. Mustrid on nii erilised ja iial ei tea, kuidas need kuuvalguses jalutades omavahel kokku sobivad. Tuleb lihtsalt proovida ja ehk maalitakse üheskoos seikluseid, mis üllatavad ka intiimsemaid unistusi ja fantaasiaid.

Ühel päeval olin ma lubanud kellelegi valmistada miskit, mis nõudis aju ja loogikat ja aega. Pusisin seda teki vahel. Tundub, et kodustel jäi mulje, et mul on kiire. Janika tuli voodisse ja... Millise toidu ta teinud oli. Ta ütles, et see on lihtne ja labane ja tavaline ja mis kõik veel... aga mind ei huvitanud. Minu tunne oli, nagu oleksin vähemalt Michelini 3. taseme restos. Lubasin endale tööst pisut pausi ning nautsin hea hinge poolt tehtud hõrgutist. Siis lubasin endale 10 minutit mikround.

Ma ärkasin magustoidu peale – Janika istus rätsepa-asendis ning lainetas tekkide vahel, arvuti käes. Ning lindistas miskit meie blogi jaoks. Ma tahtsin töötada, aga sellesse olemisse hüpnotiseerudes kogusin ma endasse, mida tüdruk teeb. Ma olin teki all, nagu muinasjutus kõrkjatesse peitunud kalamees, kes ei suuda ära imestada, et tema lähedal on veest välja tulnud ning kivile koha sisse seadnud näkineid, kaunid ihuliikmed tähesädeluses järveveega ühte peegeldamas... või hoopis keegi ebamaine sealt, kust tulevad kõige ilusamad lood ja langevad tähed.

Mulle meeldib kuulata tema jutte ja häält. Ta oli selles hetkes keset loomist – naiselikkuse õiges elemendis. Mikrofon ja  helifilter ees ning peanupp seal taga. Ma isegi ei mäleta enam, mida ta täpselt lindistas, aga see polegi nii oluline. Tähtis on see fiiling. Ma pean veel natukene oma väljendusoskust lihvima, et sõnadesse panna, kui ilusad on Janika silmad, kui ta naerab. Ta puterdas ja soperdas ja itsitas seal nagu väike tüdruk. Ja see oli nii... armas.

„Kas sa said oma asja valmis?“, küsis Janika. Kui ta sai aru, et olen valmis, tõusis ta hoobilt püsti ja läks minema. Ta oli sellel päeval nagu palavsuvene pitskardin, kes oma lehvimisega sellest märku annab, et on olemas karastav tuul ja kõik on hästi. Ja kui kõik oligi hästi, lehvis ta edasi oma teed.


Pärast seda, kui näkineid oma lindistuse valmis sai ning enne seda, kui ta oma teed läks, tegin ma tööd. Ja sellel ajal ajas Janika tekkide vahel omi asju. Tsättis seal kellegagi või õppis või tegi ma ei tea mida... Aga see energia. Mul ei olnud vaja tema poolegi vaadatagi või vahetada mingeid sõnu. Puhtalt tunne sellest, et ta istus sealsamas, andis teovõime ja inspiratsiooni milleks iganes. Ja see naer, millest ma vist jäängi muinasjutte kirjutama... Seda tahan ma sepistada kõikjale, mida ma teen. Lõõmutada tulevikku. Janika naer on miskit, mida tahan lõhnaõlina endale panna ja põues kaasas kanda, kui on vaja kõndida läbi külma ja talvise maa. Tänase postituse lõpetan lihtsalt sellega, et mõne kardina muster on nii kirju ja lõpuni avastamatu, nagu kauged galaktikad. Muster, mida pusides peab tõdema, et Janika meeldib mulle iga päevaga... üha enam.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar