„Üks kaks kolm! Üks kaks kolm!
JOO!! Üks kaks kolm! Üks kaks kolm. JOO!“, kiidavad Sia laulusõnad, kui
muusikavideos 12-aastane tütarlaps oma nõtket keha hõõrutab. Veel naiselike
vormideta kehanatuke silkab mööda tuba ringi kui laulusõnad julgustavad meid
mürkidega oma kehasid äestama ning porduelu elama. Geniaalne laul ühiskonnast,
kus huuli värvime demagoogiaga, nägu pahteldame meemidega ning silmad joome reedeõhtust
viina täis, et see jama kuidagi alla neelata ja neerude arvelt laupäeva
varahommkusse jäätmekäitlustorustikku lasta, ise nägupidi potis... Ikka
selleks, et esmaspäeval uuesti maskid ette tõmmata.
Et edasi minna, räägin teile
ühest oma tavast, mida ma nüüd sellel aastavahetusel murdsin, kuna minu fookus
oli mujal... Ma valin endale iga aasta lõpus aasta lemmikloo. Ja tegelikult on
minu seis päris nutune – eriti ei ole miskit valida... Olen muusikalises
ikalduses ning inimene, kes minu hinge mõne loo toob, jääb mulle väga pikaks ajaks
meelde... Sia lambilühtri loo leidsin ma ise. Aastal 2014 ning selle aasta
lemmikuks ta ka sai. Ma arvan, et tegemist on äärmiselt mitmetahulise teosega,
kus nii heli kui pilt räägivad teineteisele kaasa kõige läbimõeldumal moel. Mis mind veel eriti elevusse ajab, on see, kui
dünaamiliselt teos konstrueeritud on. Lugu julgustab neid, kes alkoholi abil
oma maailma loovad. Infot on nii ridades kui nende vahel küll ja küll. See on
lugu süütusest, armastusest, lapselikkusest ja lapsikusest. Ühes lauses korraga
ilust ja valust... rumalusest ja tarkusest... Siin on palju.
Ma ei ole koreograaf, aga pean end
audiosõltlaseks. Ütlen lihtsalt, et videos tehtud näitemäng on perfektne. Juhin
tähelepanu, et noor tantsija teeb video alguses trikki, mida ükski normaalse
arenguga täiskasvanu ilma sobi tegemata järgi ei tee (vähemalt Eestis), kuna
selle jaoks peab olema väikese kehaga. Suurepärane sissejuhatus selleks, kui
noor ja puhas ta on. Mulle meeldib stseen kardinate vahel, mida mina tõlgendan
millessegi uppumisena. Vaadake.
Laulusõnad on kuld. Et ma
tõepoolest väga hindan seda tost ning olen põhjalik ja sügav inimene, võtangi
sõnad ette ja räägin, mida ma näen.
Esimese salmi sisu –
„peotüdrukud“ ei saa mitte kunagi haiget. Nad ei tunne mitte midagi. Ja kui nad
saavad mingi õppetunni (mis ei toida nende rutiini), siis nad suruvad selle
õppetunni alla ja lähevad edasi. Geniaalne ju.
Teine salm on jälle super – Ma
olen „kvaliteetaja“ tüdruk ning kui ma kuulen sinu uksekella, ma MOMENTAALSELT
tunnen armasust. Nendes sõnades on palju.
Ja nüüd jõuame refräänini,
millega postitust alustasin. Pärl selle igas mõttes. Kõlab hästi ning jääb
kummitama. Samuti sobib see ideaalselt joomapeole, et võimendada olemas olevat
atmosfääri ning anda meile julgust teha seda, kes me oleme.
Kopin siia refrääni osa, mis on
nii muusikaliselt kui laulusõnadelt VÕIMAS. Ilus-kurb-romantiline-väga tark ja
õpetlik korraga. Saate aru. Siin on kõik korraga ja kõigile. Igasse
arengutasemesse igale emotsionaalsele seisundile...
„I'm gonna swing from the
chandelier, from the chandelier I'm gonna live like tomorrow doesn't exist Like
it doesn't exist. I'm gonna fly like a bird through the night, feel my tears as
they dry. I'm gonna swing from the chandelier, from the chandelier.“
No sisuliselt. Kui ma need paar
rida lahti kirjutan nii, nagu mina neid kogen, kuidas see minu isikliku
maailmaga resoneerub, siis ma saan julgelt vähemalt tervel lehekülje teksti.
See on hämmastav, kuidas nii palju ilu ja valu on korraga ühes aegruumis.
Kolmas ja neljas salm on sellised
maapealse põrgu teemalised. Hommikupohmane meeleheitlik häbilehane abikutse,
kus õnnetu olevus alateadlikult tajub, kuidas ta libiseb mööda allakäigu teed,
aga mõistus enam ei võta. Seksuaalselt kähedaks väärkoheldud kurgust kostuvad
tühjusesse sumbuvad viinahaisused abipalved ja sinna need käävadki, kuna
meeleheide ja tuimus tõstavad pead. Paiste joodud silmade vahelt piiludes
kätega kompides saab kuidagi püksikud jalga ja valusaks vallatletud keha vaarub
tagasi betoondžungli halastamtusse nõiaringi.
Mina sain nii aru, et see laul ei õhuta jooma ega porduelu elama, vaid selle lauluga tuletab Sia kibedusega meelde neid aastaid oma elust, kui ta pärast armastatu ootamatut surma püüdis valu minema juua. Ja 12-aastase Maddie tants on sellest, kuidas me kõik oleme mingis osas haavatavad alasti lapsed, kes ei sobitu päriselt suurte inimeste mängudesse.
VastaKustutaAga no "12 aastase tüdruku porduelu" saab kindlasti klikke rohkem.
Hei, mõtlev inimene! Ja suured tänud, et teistmoodi nurga alt vaatad! Sinu kommentaar on nii mitmetahuline, et inspireerib mind. Huvitav mõelda, kes Sa oled.. mees või naine.. ja kui vana...
KustutaKuigi ma tegelen päris paljude asjadega oma elus, siis on päris palju kohti, kuhu ma ei jõua. Näiteks ma pole üldse kursis avaliku elu tegelastega. Huvitav on kuulda Sia elulugu ja tõepoolest kõlab nii loogilises kui emotsionaalses võtmes, et just seda ta oma teosesse kudunud on.
Sia lugu on sama mitmekülgne, nagu Sinu postitus. Seega jään ma ka selle interpretatsiooni juurde, et elavalt ja võimsalt sisse lauldud "üks kaks kolm JOO" sobib ideaalselt nendele, kelle ambitsioon on reedel pidu panna ja purju juua. Jne. Igati värviküllane teos.
Üks andekas ajakirjanik on öelnud, et me elame klikimajanduse ajastus. Ja ta ei pea siin silmas klikiaega, vaid klikkide abil mõõdetavat edu meie infoühiskonnas. Ka meil on hea meel, kui meie postitused furoori tekitavad ning lugema kutsuvad.
Mina isiklikult tahan ka mõelda ja sügavalt vestelda. Aitäh Sulle selle võimaluse eest!
Mica