Laps, kes sündis maailmareisil

February 04, 2017


Kui eelmises filmipostituses kihutas kosmoselaev läbi tühjuse, kus miljardite kilomeetrite raadiuses haigutas pilkane tühjus, siis täna on hoopis miskit muud. Me unistame Marsile minekust ja kaunitest kohtadest kuskilt tähtede taga... Insener ja realist minus ütlevad, et tohutu tõenäosusega on lugu nii, et ükskõik, mis suunas kasvõi kümme tuhat aastat kihutada, me ei leia mitte midagi nii kaunist, kui on meie kodu. Maa.

Kõigepealt ma räägin piskukene endast. Ühes postituses mainisin, et muusikaga võib mind jalust rabada. Kõrgele viia. Üks minu elu lemmikfilme on The Beach (2000), mis muusikapala muusikapala järel hüpnotiseerib mind läbi kaunite looduskaadrite ning psühholoogiliste konstruktsioonide filmikunstilisse joovastusse (siinjuures ma tervitan Hanna-Liisat ;) ). Ka "Given" puudutas mind muusikaga. Päris sügavalt.

Üks asi veel minu kohta, mis loob minu maailma ühtsesse tervikusse nii meie audioblogi kui minu filmimaitse - mulle meeldib, kui filmis on jutuvestja. Ühesõnaga jooksevad kaadrid ja stseenid. Toimub tegevus ning jutuvestja, keda parasjagu ekraanil ei näidata, kostitab pildile lisaks hästi läbi mõeldud vokaali. "The Beach" kasutab jutuvestmist ning "Given" teeb seda samuti. Mõnus!

Filmist konkreetsemalt. Ma ei hakka ennast tagasi hoidma ja ütlen kohe ära. Kuigi ma olen patoloogiline ulme fänn, siis naudin ka palju muud. Ma arvan, et ma ei valeta endale ja teile, kui väidan, et tegemist on minu 2016. aasta lemmikfilmiga. Üle pika aja ma ei kogenud filmi ajuga vaid panin käiku oma silmad ja kõrvad. Ja lihtsalt seilasin. Lendasin. Ka nuusutasin ja katsusin. Ja kindlasti surfasin.

Dokfilmi peategelased on surfaritest naine ja mees ning nende lapsed, kellest üks sündis dokfilmi tegemise ajal ning teine on juba pisut vanem põngerjas. Perekond rändas mööda kõige kaunimat planeeti, mida ma kunagi trehvanud olen. Riigist riiki, rannast metsa, metsast kõrbe, kõrbest makjasse jne.

Ma ei saa mainimata jätta Janikat, kes mu kõrval mõnules. Nõnda sügavad, nagu on filmis näidatud ookeanid, nii sihvakad, kui on linateoses lindile võetud metsad, sama rikkalik on ka selle tüdruku kosmos. Film on üles ehitatud nõnda, et kui liiguti ühest riigist või bioomist teise, tutvustati muutust imekaunite kaadritega ja alles siis anti verbaalset infot, et mis paigaga tegemist on. Mina sain infot kiiremini, kui filmist. Sosinal kõrva sisse ja iga kord õigesti. Janika lausa surises oma emotsionaal-kognitiivses filmielamuses. Ma imetlen seda olevust ja tema kirge.


Üks asi veel. Ma kinkisin mõni aeg tagasi Janikale üllatusmuna. Ja sealt seest tuli välja vaal. Ilmselgelt ta tõlgendas seda kingitust nagu mingit vihjet tema kehakaalu või välimuse suunas... Pärast seda juhtumit oleme Mellaga katsunud selle tüdruku niigi juuksekarva otsas rippuvat enesekindlust veidigi vee peal hoida (või ups  - ma ei oleks pidanud sõna "vesi" vist praegu mainima, sest sellega on seotud igasugused hülged, morsad koorikloomad, solkmed, merikaanid ja muud siuglevad-susisevad lojused). No ühesõnaga oh neid naisi küll, eks! Hingake natuke! Minu arust on morsal väga ilusad silmad ning Janika ei peaks muretsema, ma naudin tema sisu. Mõtlesime, et kingime talle kõverpeegli, kus ta näeb välja selline, nagu ta tahaks, aga me siiski tahaks siin veel elada Mellega... Miks ma sellest nii palju räägin... Teate... Elu on ikka keerdkäike täis. Ma mõtlesin, et lähen tüdrukuga kinno ja kõik on lill... Kust ma ette teadsin, et selle dokkfilmi üks jooksev teemaliin oli mingi vaalapüük... Loomulikult said haavad jälle lahti kistud ja teemat jätkus kauemaks... Aga okei! Tegin salaja ka pildi, et teil võrdlusmomenti oleks.

Ülal on morsk
Ja all on Janika telekat vaatamas:




Filmi juurde tagasi... millised kaadrid! Ma ütlen. Kui ma vahel fotograafiaga tegelen ning perfektset kaadrit otsin, et ÜHTE PILTI teha... Siis minu arust enamus sellest filmist koosnes perfektsetest kaadritest. Ma lendasin lindudena üle savannide. Kappasin piisonitena seal, kus rohelised väljad tervitavad taevakõrguseid mägesid. Ma libisesin kalana läbi korallrifide, kus värske ja karastav vesi saab kokku tulipalava päiksevalgusega, mis ulatub kümnete meetrite sügavusele vee alla. Ma tundsin, kuidas erinevate bioomide hein paitas mu käsi või vihmametsa olevused tegid hääli, mida ma varem kuulnud pole. See on film, mis tõstab mu betoondžunglist sinna, kus joogiks on pähklivesi ning katuseks kookospuude lehed. Ma ei saa sõnadesse panna seda tunnet, kuidas on kihutada 5 m kõrgustes murdlainetes surfilaual laineharja all päikseloojangu taustal. Seal, kus ookean mühiseb kõrvus näitamaks kui võimas on elu ja meie planeet. Given on film vaikusest ja helist. Pildist, mis on nii kaunis, et võib tunduda kui viirastus. Kohtadest, kuhu võikski jääda. Aga ei saa. Sest tung kauni järele annab meile tiivad.

Aitäh Veikole, kes mind selle filmini viis! Ja Janikale, kes mu sinna filmi viis.


... ja olgu see lugu teile tervituseks!



You Might Also Like

0 comments