Pöörane seiklus armastusest, ohverdamisest ning andestusest

February 02, 2017


Viimane kosmose film, mida ma vaatasin, oli "Gravity" ja selle kohta ütlesid kriitikud tabavalt "Film, kus George Cloony teeb ennem enesetapu, kui Sandra Bullockiga veel viis minutit koos on". "Passengers" on täiesti vastupidine. Siin kõlasid hüüded nagu "kui sina sured, siis on minu maailmaga lõpp" jne. Ja kui ikka köied kosmoses lehvisid, tegid kangelased kõik selleks, et ennast üksteise juurde tirida.

Janika tiris mind. Varrukast. Ja muudkui sosistas kõrva ja kõkutas, kui ta miskit filmist leidis. Talle meeldib ennustusi teha. Kes keda ennem suudleb või mis järjekorras kes sureb või kuidas filmi stsenaarium edasi läheb. Täna sai ta jälle nurru lüüa, kui avanes võimalus filmi lõpus kiidelda, et just tema ennustused täide läksid. Hästi. Mulle meeldib, kui ta õnnelik on.

See kord ostis kinopiletid Meelis. Sellega seoses on mul tegelikult traumad. Ja mitte ainult vaimsed. Üks kord ostis ta kinopiletid esimesse ritta. Sinna, kus... ma ei tea... võib-olla kanderaamil oleks hea filmi nautida. Too kord mul kanderaami ei olnud, aga kui film ära lõppes, ma vajasin seda, kuna mu kael läks nii paigast, et seda oli vaja traumapunktis sirgeks väänata. See kord istusime nagu kunnid viimases reas ning on näha, et Janika ja minu mõnitused on vilja kandnud - see kord suutis ta kohad isegi ekraani keskele sättida. Tubli poiss, Mella :)

Filmist ka. Meelisele meeldis. Janika ei jäänud näitlejatööga rahule. Mina olen vahepeal. Minu pärast me tegelikult läksimegi, kuna olen andunud ulme fänn ning ma  PÕHIMÕTTELISELT VAATAN KÕIKI KOSMOSEGA SEOTUD FILME. Originaalseid ideid on raske luua ning seetõttu pole lihtne uut ja eriti head filmi teha. Aga las ta olla. Mina jäin pigem rahule.

Kuna minus on insener-filosoofilist tüüpi olemist, tuleb tõdeda, et (nagu tavaliselt) leidsin ma päris paraja portsu füüsikalisi/tehnoloogilisi või loogilisi möödapanekuid. Näiteks, kui inimene hõljus avakosmoses ning nutta lahistas, voolasid ta pisarad mööda põski alla... Daa!! Kosmoses on ju kaaluta olek ja need pisarad reaalsuses jäävad silma külge kinni ning küllastudes pritsivad mööda ruumi laiali ja hõljuvad seal...

Ülejäänud vead olid väga insenerspetsiifilised ja ma ei hakka neid vast üksipulgi lahkama (ja tegelikult kui film teha eriti tõetruu, kannatavad paraku sinna sisse kirjutatud seiklused). Et ka psühholoogia pakub mulle huvi, vaatasin põnevusega, kuidas üksindusse ja lootusetusesse jäänud inimene hulluks läheb ning oma meeletu valu leevendamiseks on valmis moraalselt ränkasid tegusid sooritama.

Kuna ma ise olen kosmosereisidega seotud teadust uurinud ning palju fantaseerinud, kogesin ilmselt miskit, mida mu elukaaslased ei näinud. Eriti elevile ajas mind energiaväli, millega kosmoselaev läbi komeetide kihutas või termotuumaelektrijaam või hästi lähedalt (oi tidrikud, kui ilus see oli) tähest mööda lendamine. Kokkuvõttes ütlen, et ok film. Minge ja vaadake.


You Might Also Like

0 comments