See algas katuseharjadelt ja korstendelt. Päev päevalt. Samm sammult.


Tekst Mica. Audio Janika.

See algas katuseharjadelt ja korstendelt. Päev päevalt. Samm sammult. Alguses sealt kõrgemalt, kus linnud kõige esimest päikest tervitavad, siis aga üha altpoolt. Mina pole lind ja mina patseerin majade vahel. Seal, kus veel on talv, kui hommikune tähevalgus südaöist härmastist katustelt maha võõpab. Ikka päev päevalt ja samm sammult.

Mulle meeldib endaga kaasas kanda seda igahommikust ajaaknakest, mida võrreldes tekib minusse justkui film sellest, kuidas loodus ringleb. Minu lemmikhommikud on need kontrastsemad. Hommikud, kus piisab kümnest meetrist oma asukoha muudatusest, et saavutada kümnekraadine temperatuurimuutus. Need on need hommikud, kui majakorstnad riivavad päiksetõusulist taevavõlvi ning lumivalged kristallid hakkavad veetilkadeks muutuma, et siis Päikese palge ees üheks kleepuda ja harmooniliselt oma eluteed jätkata. Sinna, kus sünnivad purikad, et meil oleks ilus vaadata.

Purikad räästastes on selline talve ja kevade front. Koht, kus kaks hiidu kohtuvad ning suruvad kätt. Üks palavalt, teine kargelt. Ja olengi märganud, et sellised üleminekud ühest teise on kohad, kus sünnib elu. Sünnib midagi ilusat ja uut.

Ajaaken kerib nii täpselt, nagu on paika pandud meie päikesesüsteemi orbiidid. Liigagi perfektselt on kõik paigas - Maa positsioneerub täpselt seal ja täpselt nii, et meil oleksid kevaded, et armuda. Aga tagasi maapinna peale.

Kellaüheksane päike jõuab jõuab samm-sammult räästastest allapoole ning purikad potsatavad langevate tähtedena lompidesse. Nüüd võivad rõõmustada need, kes on endale musta värvi autod soetanud. Sest... oi, kui soojaks need lähevad. Minu parsa on hele, aga seda võimsam on tunne hommikul, kui päike on masina ülesse soendanud ja seda ei ole vaja kraapida/putidada...

Jõuame ühe minu armastuse juurde. Termin, mida tean vist ainult mina - päris soojus (neile, kes füüsikat jagavad, selgitan, et päris soojus on minu jaoks soojus, mis ei teki elektrist või millegi põletamisest, vaid on konkreetne footonite kiirgus tähelt nimega Päike ning sekundaarne järelkiirgus, mis tuleb päikesesoojadelt objektidelt).

Mõni kord ma lihtsalt istun oma autos teadmisega, et lumi kõigest meeter minust eemal on vähemalt -5 kraadi külm, aga autos võib T-särgi väel olla ilma, et mootor töötaks. Libistan kätega üle istmete ja armatuuri (ma ei ole autopede!) ning kogun oma sõrmedesse seda sooja, mis kõigest kaheksa minutit tagasi oli mitu-mitu-mitukümmend miljonid kilomeetrit eemal tähe sees. Ma kümblen meie armastatud tähe valguses selle sõna otseses mõttes.

Samuti meeldivad mulle hommikused autosõidud maanteedel, kui lumistelt põldudelt ja imekaunist taevast peegeldab tähevalgust minu põskedele. Kui soojaks need põsed lähevad. Mõni kord avan akna ning panen käe sinna, kus 120 km/h tuul mind nõnda külmetab, et kisendama hakkab. Aga mu põsed on soojad. 

http://media.gettyimages.com/videos/spring-sun-melts-icicles-loopable-hd-video-id105642822?s=640x640

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar