Uisuta nii, nagu keegi ei vaataks...



Sõbrapäeva alguseni on jäänud üheksateist minutit. Istun uhkes üksilduses oma Brüsseli kesklinna hotellitoas, teevesi just lõpetas keemise ning külmik on ühe mullivee võrra tühjem - eks homme näeb, kas ja mida see maksma läheb. YOLO! 

Keskkonnavahetused on mulle alati inspireerivad olnud. Täna kogesin jälle seda tunnet, kui astud oma mõne asjaga piinlikult korras, aga samas kodusesse tuppa, laotad end jupphaaval - või siis minu puhul pigem suure mürtsuga - mööda tuba laiali ning oled enda ja oma mõtetega uues keskkonnas ja täiesti omaette. See tunne kestab vaid ühe õhtu, just selle saabumise õhtu. 

Mu teiseks lemmikuks on lennusõidud. Eriti kojusõidud. Tagasi minekud. Kogetu jääb selja taga, pea on veel sigrimigriselt mõtteid ja süda emotsioone täis ning justkui uus hingamine on. Tundsin seda väga selgelt, kui tulin eelmisel aastal tagasi Keeniast ja teine kord Marokost. Nüüd samamoodi Keeniast tagasi lennates oli tunne...kuidagi vaba. Nagu oleks tiivad antud, kuid samas tead, et ega pikka lendu pole, juba varsti hakatakse neid märkamatult ja vaikselt kärpima.

Lisaks on tänane tööpäev Belgias olnud pigem kui puhkepäev. Just tänu oma vaheldusrikkusele. Hommikul kell 5 lennujaama, kus sain esimese kolleegiga kokku, seejärel lend ja jalutskäik Brüsselis ja kohtumised juba vanade tuttavate töökaaslastega ja erinevad infotunnid ja grupiarutelud. Kõige ägedam oli muidugi vaadata kõrvalt kahe Aafrika partnerorganisatsiooni direktorit, kes elus esimest korda Euroopasse tulid. Nende kirjeldused seiklustest lennujaamades ja hotelli otsides ja sellest, kuidas nad liftiga sõita ei osanud ja eskalaatoreid kartsid. Ja siis kuidas nad õhtuse jalutuskäigu ajal suurte silmadega metrood vaatasid. Minu isiklik lemmik oli, kui me olime Brüsseli kesklinnas, kus on kõike muud vaadata, kui puid, kuid Keenia organisatsiooni direktor hõiskas: "Janika, nendel puudel ei ole lehti! Neil ei ole ju lehti!" 

Homse veedan ka veel siin, kuid kui mulle lennukipileteid osteti, oli minu palve, et ma võimalikult kiirelt "ära käia saaks" ehk siis et ma võimalikult kiirest koju jõuaks. Niimoodi asungi juba homme kell neli lennujaama poole teele ning mõned minutid enne südaööd olen kodus. Nii see sõbrapäev siis läheb - uhkes üksinduses tööd rügades. Samas on hea meenutada viimast pühapäeva, kui kõik meie pereliikmed oma tihedast graafikust aega näpistasid ja telefonid välja lülitasid. Ma ütlesin neile vaid, et pange matkariided selga ning nii siis Meelis venitaski endale viigipüksid, valge triiksärgi ja lipsu ette, Mica pani natuke matkalikumad riided ning me hakkasime sõitma. Tegin neile üllatuse, juhendades Micat küll sõites, kuid kordagi ütlemata, kuhu me läheme. Jõudsime Tabasalu loodusõpperajale, mis on väga maaliline ja kohati täiesti uskumatute vaadetega, eriti just praegusel aastaajal. Päike oli loojumas ning videvikus paistis sinakaks-rohekaks jäätunud mereväli ja taga loksusid lained. Mõned inimesed liuglesid jääl siin-seal, kuid kõik oli rahulik ja vaikne. Idüll. Täielik idüll.

Ma läksin jääle ning hakkasin vaikselt seal edasi tagasi liuglema. Olen juba varem märganud, kui meditatiivne ja rahustav tegevus on jääl uiskudeta uisutamine. Juba mõne minuti jooksul olid mu mõtted justkui liikvel, aga samas ma ei mõelnud mitte millestki. Ma lihtsalt olin ja liuglesin. Liuglesin niimoodi päris pikalt. Vaatasin vahepeal üle õla, kus Mica jääl pikali lamades koera pildistas. Meelis oli kadunud metsa. Mulle meenus aeg üleeelmise aasta novembris, kui oli tulnud esimene jää ning ma olin teel oma Rootsi koju koos hea sõbraga. Ja siis me märkasime, et üks jalgpalliplats on liuväljaks tehtud. Me hakkasime seal vaikselt liugu laskma. Kell oli üksteist öösel. Järgmiseks päevaks oli vaja raudselt meeletutes kogustes kodutöid teha. Või tööd. Või noh, magada polnud ka kindlasti juba pikalt saanud. Aga just too hetk, kui me juba mitmendat tundi mööda jääd uisutasime ja mõtted ja jutt lihtsalt liikusid oma kõige loomulikumat rada, see kõik oli nii õige. Just see hetk ja see liuväli ja need jutud. Kui ma praegu sellele hetkele tagasi mõtlen, siis kahetsen, et kuskilt mingi mõistuse hääl ikka võitis ning sundis mind koju ära minema, mitte liuväljale jääma ja kuulama täpselt nii kaua, kui kõik jutud oleksid räägitud saanud ja uisutamised uisutatud...

Hoidke neid hetki, mis teil on!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar