Üks minu meditatsioon

February 28, 2017

"Vaata, issi! Vaata!" hõikab väike poiss või tüdruk, aga rohkem ma ei kuule, sest ma olen juba läinud. Mõnikord harva mõni teismeline mõnitab mind või vastupidi, õnneks tihedamalt, elab kaasa. Ütleb, et ma võtaks ta kohe peale või õpetaks talle miskit. Kuid jälle olen ma kadunud. Ja kindlasti on ka hetki, kui ma ei kuulegi neid kommentaare, kuna muusika on nii vali või kiirus liiga suur.


Veel sellel suvel kukkus Tartus Kaarsillal üks minusugune kooma. Temast pole enam mitte kunagi räägitud ning kui ma tuttavatelt arstidelt infot küsin, siis nende suud vaikivad... Eks elus on seikluslikkust ja ohte. Loodame lihtsalt, et meil läheb hästi.

Ühiskond ning lähedased on minusse väga palju investeerinud. Väga. Ning ma tunnen, et ma tahan teile kõigile veel kingitusi teha moel või teisel. Seega nüüd vanemast peast, mida rikkamaks ma saan, seda rahulikumalt ma oma hulluseid võtan ning turvalisemalt käitun... AGA IKKA teen ma vahepeal spontaanselt tempe...

Vou. Postituse pealkiri lubab meditasiooni, aga ma räägin siin mingitest ekstreemsustest... Kes mind tihedamalt loeb, naksas juba ära, et mängus on muusika, mis võib mind... kaugele viia. Aga JALGRATTAGA SÕITMINE on miskit... täiesti hüpnotiseerivat... Ja ma ei räägi siin mingitest liibukatest ja punnis rinnaga autode vahel egotsemisest... Ma räägin tõeliselt joovastavast kogemusest. Hetkedest, kus mitte miski mind ei peata ja kõik on hästi. Hetkedest, kus ma olen täpselt sellel piiril, et kõik on veel hästi, aga adrenaliin möllab. Need on nii pühad hetked, et isegi politsei näitab mulle pöialt vaatamata sellele, et paberite järgi rikun ma seadust selle igas mõttes.

http://img.aws.livestrongcdn.com/ls-article-image-673/cme/cme_public_images/www_livestrong_com/photos.demandstudios.com/getty/article/181/208/494569728_XS.jpg


Küll ja küll on olnud neid kordi, kui surm oli reaalselt ülilähedal. Mäletan, kui üks kord sõitsin tagarattal mööda ühte müüri ning siis potsatasin esirattale tagasi nii, et kukkusin sealt peaaegu alla. 2 m kukkumist otse kividesse oleks võinud lõppeda halvasi või väga halvasti... Ja need on need hetked, kui ma istun... Ja vaatan... Ja mõtlen...

Aga see sõit kui selline... Oleme sajandeid unistanud, et saaksime lennata... No minu jaoks on rattasõit päris piisav. Ma ei teinud nalja, kui mainisin, et ma joovastun... Täiesti ära olen ma... Tavaliselt ma sõidangi üksi. Seda eelkõige seetõttu, et ma kipun olema äärmiselt hõivatud inimene ning minu sõidud on nii spontaansed, et ma ei jõua kedagi kaasa kutsuda. Mõnikord, kuna minu tegemised on väga sotsiaalsed, tahan ma lihtsalt üksi olla. Muusikas heljuda üle parkide. läbi puude, lompides, rannas, müüridel, tänavatel kimades nii, et inimeste kiljatused või tuviparvede lenduplahvatused mulle aina julgust juurde annavad...

Ma pole meie blogis väga palju inimesi nimeliselt viidanud. Täna siis viitan. Pätrick Suurmets. Mul ei ole olnud aega, et seda inimest tundma õppida, aga ma võin öelda kahte asja. Ta teeb ise muusikat (ja karmi kriitikuna võin öelda, et mõni lugu on olnud päris ok - selline ATB-likult kurb), aga mis peamine - meid ühendab üks väga spetsiifiline skill... Ma olen kokku puutnud mitmesaja inimesega ning linnapildis näinud tuhandeid... JA SELLIST SKILLI olen ma näinud ainult temal... Kõike ei saa kõigest teada. Ütlen lihtsalt, et see on seotud trikirattaga. Ja kui ma näen kedagi niimoodi sõitmas, nagu Pätrick seda teeb, siis ma ütlen oma elukogemusele toetudes järgmist - see inimene omab äärmiselt kõrget tahtejõudu, keskendumisvõimet ja pühendumist. Ole sa, mees, tervitatud!

MIs veel... Enamus minu ajast mu aju ragiseb... Rattasõit on küll selline asi, kus ma lihtsalt teen. JA teen. Ja teen veel. Mu sõit on selline episoodiline. Pigem agressiivne ja võimas, siis väike puhkepaus ja jälle edasi. Kasvõi 7 h jutti, kui selleks võimalus on. Eriti meeldivad mulle palavad suvepäevad. Wuhuhuhuu, kui mõnus see on. Hüpata üle sildade, slalomeerida läbi masside. Mõnus.

Aga tänaseks siis kõik. Tahan plaani paika panna, et rehv välja vahetada ning rattaraami pisut keevitada, kuna ma hüppasin selle pooleks...

Pätrick! Ma tervitan sind selle looga ja sõidan sulle pöörleva rehviga vastu selga! Lammutamisteni!

You Might Also Like

0 comments