Akustiline orgasm - M83 - Outro

March 10, 2017


Hei!

Teate, mis. Mulle meeldib unejutuks kuulata seda, mida Janika või Mella teinud on. Sest mulle meeldib nendega olla ja kaasa elada. Täna me informatiivses mõttes väga palju kokku ei puutunud. Õhtul vaatasime korraks mingit uut Eesti seebikat, kus keegi uue aja Farmi Gabriel tüdrukute ettepanekuid ignoreeris ning oma tahapanekuid peale surus. Pärast tegime Mellaga jalutuskäigu ja see oli selline mõnus-energeetilist laadi. Ja nüüd, kui ma õhtuse arvuti käima panin, et unejutuks kallite hääled peale tõmmata, avastasin, et nad polegi täna postitust teinud.

Sellest sõltuvalt panin spontaanselt kirja need read, millest läbi liueldes olete jõudnud selle lauseni. Otsustasin, et teen ise postituse ning lindistan selle sosinal sisse. Sosinal seetõttu, et ma täpselt ei tea, mida nad homme teevad, aga nende uni on mulle püha ja ma ei taha nende puhkust segada.

Teemasid on tegelikult palju, et ei teagi, kust pihta hakata. Võib-olla on tänase ööpäeva märksõna, et "iga lõpp on uue algus"... Või et "ära kunagi alusta uut teekonda laupäeval"...  Mul on ükskõik. Olen siin ja praegu. Ning kuulan muusikat. Sellest ka postituse pealkiri "akustiline orgasm".

Orgasm on sõnaraamatus päris täpselt defineeritud ja seotud suguaktiga. Väga hea teema ja üks mu lemmikuid tegelikult. Aga mitte täna. Ning orgasm ei tähenda minu jaoks ilmtingimata seksuaalenergeetilist tegevust. Ka akustiline teekond võib olla orgasm selle kõige paremas mõttes.

Umbes kuu tagasi kirjutasin väikse arvustuse ühest geniaalsest kunstiteosest. Ning mõned päevad tagasi kirjutas üks armas neiu mulle südamliku kirja ning jagas mulle enda maailma. Ole sa tervitatud!

Paljastan täna midagi akustiliselt isiklikku taas. Kui olen rääkinud, et mul on olemas elulood, mis on nii-nii mina, siis täna ma elulugudest ei räägi. Aga ütlen välja, et viimasel aasta jooksul olen ma jõudnud armuda. Ja et ma olen selline põhjalik ja sügav, käib see samm-sammult, nagu kevade tulek, aga on võimas. Minu lemmik bändiks on saanud prantslaste kollektiiv M83. Üliraske on sõnadesse panna, miks üks või teine muusika köidab. M83 juures meeldib mulle meloodilisus ning see, et neil on pigem muusika kui laulmine. Ning samas neil on kombeks mitmete lugude puhul loo käigus paar väga sügavat või romantilist mõttetera lausuda. Hetkel kuulan oma lemmikut. Klikkige see lugu siit käima.

Kuidas ma seda teost kogen... See lugu on mulle jumalik sõna otseses mõttes. See lugu on puhas loomine. On nagu hümn kogu sellele ilule, mida meie planeet pakub. Kuigi ma tehnoloogiahuvilise ja filosoofina ei näe väga suurt võimalust, et Maa loodi nii, nagu pühades raamatutes räägib (aga pole ka täiesti võimatu), kogen ma ikka seda lugu kuidagi sarnaselt klassikalisele loomisele. Hüpnotiseerun nüüd kunstiteosesse ja lasen sõrmedel kirjeldada, mida ma näen.

http://darrowmillerandfriends.com/wp-content/uploads/2016/04/creation-2.jpg

Ma ei tea, kas ma olen Jumal või pealtvaatav vaim. Ükskõik. Ma olen siin ja kogen kogu oma olemuses seda, kuidas see mass koondub. Kihutan valguskiirusel ümber musta augu. Seal, kus gravitatsioon on nii suur, et kisuks juuksed peast. Juba valminud tähed tiirlevad ümber augu nagu oleks mingi võistlus. Ma liigun tohutusse tähetolmu pilve, kust võib leida kõik maailma värvid, kõik valgused. Aeg ei mängiks nagu mingit rolli. Minu silme eest sünnib Päike ja lipmsib endasse kivimeid... või tolmu, mis pole veel kivideks muutunud. Sünnivad planeedid. Kolmas kivi päikesest koondab vett ja rauda ja palju veel.

Maandun Maale ning seisan kõrbes. Korraga on nii ilus ja vaikne aga ma tunnen tuult, mis ühelt poolt on nii rahulik, et vaevu keerutab luidetelt liiva.. Teiselt poolt kumiseb kõrvus mingi vaikne vibratsioon, mis on eelmänguks millelegi, mis on ilus ja suur. Kõikehõlmav ja võimas. Taevas on kaunis, aga mitte selline, nagu me seda täna näeme. Mingid jõud on liikvel. Kerkivad tulemäed ja ookean keeb. Kõrbed sünnivad ja kaovad. Aeg pulseerib nagu minu tunded. Miskit võimast on ees.

I`m the king of my own land.
Facing tempest of dust, I´ll fight until the end.
Creatures of my dreams raise up and dance with me!
Now and forever, I´m your king!

(kätte on jõudnud muusikapala 2:30 - Loomine). See on võimas, kuidas kõik keerleb. Ma lendan valguskiirena ümber planeedi ja näen seda ilu. Võimsad on kosed, mille kallastelt võib juua päikesesüsteemi kõige puhtamat vett nautides vikerkaari, mis sildadena kaunistavad kaldapealseid ning kiviseid saarekesi. Vesi ja valgus ja elu. Vete müstilistes sügavustes unistavad tähtedest olevused ja vaatavad, kuidas kuuvalgus järvepinnalt vee alla murdub, tuues endaga kaasa teadmise, et alati on kuskil miskit veel.

Ma lendan linnuna kõige kuumemast kõrbest kõige külmemasse jäämerre ja igal pool on olevused oma oleluses ja armastuses mühisedes kaasa sellega, mida loodus neile pakub. Ja need metsad. Võimatu on kirjeldada seda lõhna või... kuidas päiksesoe puukoor selga masseerib sellel ajal, kui linnulaul teeb kõrvale pai. Kilomeetrite kaupa rabasid, mis paistavad kaugele kosmosesse välja, kuulavad sinitaevast tulevate tuulte laulu ning minu rõõmul pole piire.

Aitäh




You Might Also Like

0 comments