Kuidas puhkab Teistmoodi Perekond?

March 03, 2017



Käisime perega puhkusreisil. Ei, ei me ei sõitnud Taisse ega Tenerifele, mis on paljude meelissihtkohaks, vaid turgutasime pisut oma kodumaa ja oma kogukonna majandust. Janika orgunnis meile üllatustripi, mille sarnast pole varem nähtud. Me Micaga ei teadnud, kuhu läheme ja mida teeme – anti vaid käsk võtta kaasa kõik vajalik füüsise mitmekülgseks liigutamiseks ja kehavedelike eritamiseks ning samuti pühapäevariietes patseerimiseks. 

Ehkki mul oli selline karvane tunne, et sõidame Pärnusse, sõitsime hoopis teise depressiivsesse väikelinna – Haapsallu. Soojad päikesekiired võtsid meid kallistades vastu ja ennustasid sillerdavat puhkuse kulgu. Tundes Janikat olin valmistunud selleks, et veedame ööd kusagil telgis, kus ma ei saa isegi oma fööni kasutada. Mu rõõmuhüüe: “Haaahhhh, ohhhooo!”, ei jäänud märkamata ka meie tipptasemel magala perenaisel, kelle küsiva näo peale seletas Janika: “Meelisel on vanni üle erakordselt hea meel.” No muidugi on mul hea meel, eriti veel siis, kui päev enne on Janika mõista andnud, et kõiki soove pole tal võimalik täita. Mida ta küll sellega siis silmas pidas? 

Vannimõnude nautimise asemel suundusime hoopis veel paeluvamasse kohta. Spa Hotell Laine kostitas meid privaatse jõusaali ning kena ja puhta spaa keskusega. Pärast jooksulindil mäkke jooksmist ja trenažööril higimullistamist oli paslik toniseerida lihaseid veel ka basseinis sulistades. Ujuda ma ju ei oska. Aurusauna juures meeldis mulle see, et duššiga on võimalik oma istumisalune puhtaks loputada, et ei peaks kellegi teise higi ja naharakkude sees ligunema. 

Janika rääkis saunas, et nägi enne koridoris infrapuna sauna silti. Kuna ma polnud selles paljukiidetud saunas kunagi käinud, otsustasin asja uurima minna. Kuuldes pealt meie jutuajamist, ütles üks kohalik saunataja Janikale, et infrapuna saun tuleb ette broneerida. “Ma ise lähen sinna kell 21.00. Kui soovite, võite tulla koos minuga.”, ütles lahke neiu, kellele paistab, et vaatamata oma isemoodi olemisele olime jätnud sümpaatse mulje. Öeldud, tehtud. Infrapuna saun oli just selline, nagu olin seda olnud kuulnud olevat. Ilma liigse kuumuseta hakkab keha higistama – infrapuna kiired soojendavad hellalt kudesid, tungides u 4 cm sügavusele naha alla, soodustades toksiinidest vabanemist ja rasvade lagundamist. Ma pole kindel, kas mul õnnestub oma kemikaalidest ja säilitusainetest üleküllastunud ihu üldse kunagi puhtaks saada, aga igatahes olen ma sellega nüüd algust teinud.

Kuna enamasti me telerit ei vaata, siis otsustasime puhkusel olles simuleerida tavapärast perekonda ja istutasime end diivanile otse lustikummuti ette. Seinal laiutav 65 tolline telekas pakkus meile piisavat elamust nautimaks 2002 aastal vändatud ulmelist ohufilmi “28 päeva hiljem”. Enamik ilmselt on juba näinud, mis võib olla viirustega sahkerdamise tagajärg, aga kas märkasid ka seda, kuidas võtteplatsina kasutatud inimtühjaks tehtud Londoni kesklinnas jalutas ringi keegi, kes poleks pidanud filmilindile jääma? Kõlab küll julmalt, aga filmist jäi kõlama väga eluline küsimus: kas Sina suudaksid maha lüüa oma kõige kallima inimese eesmärgiga ise ellu jääda? Huvitav, kuidas ema Theresa, Madonna, dalai laama, Jeesus Kristus ja Buddha sellele küsimusele vastaksid?

Järgmisel päeval külastasime Haapsalu kultuurikeskust, kus tahtsime otse kinolinalt kaeda nende parimat filmi. Selgus aga, et valikut polegi ning olime sunnitud vaatama ainsat linateost, mis neil pakkuda oli. Õnneks oli hea film või noh vähemalt lõbus oli - eesti oma toodang nimega “Sangarid”, mis räägib nõukaajal Rootsi pagenud noorukite seiklustest. Hiljem õnnistasime oma kohalolekuga Haapsalu lossi, pärast mida einestasime Haapsalu parimas söögikohas: “Müüriääre kohvikus”. Seda kohta soovitas meile kohalik, kes eelmisel õhtul oli meid infrapuna sauna kutsunud. Me ei pidanud pettuma. Ilma liialdamata oli tõesti tegemist ühe parima söögikohaga. Niivõrd sooja ja meeldivat atmosfääri on võimalik luua vaid kõige positiivsemate, siiramate ja hoolivamate inimhingede poolt. Nad suutsid üllatada kõiges. Ingveri-õuna tee ei olnud keeduvesi, vaid parim omataoliste seas. Pearoas kasutatud tooraine oli väga kvaliteetne ja maitses imehästi. Ei tehtud vaid maitsvat liha ja maitsemeeli erutavat kastet, vaid suurt rõhku oli pandud isegi köögiviljadele. Meid teenindas kaks kohvikuhaldjat. Olles andnud ühele tagasisidet, mida ma nende toidust õigupoolest arvan, küsis teine mõni hetk hiljem maailma siiraima naeratusega: ”Ma kuulsin, et Teile maitses meie toit – kas see tõesti on nii?” Olles hämmingus info operatiivsest levimisest niivõrd toimekas ja rahvast täis keskkonnas, ei pidanud ma paljuks kirjeldada oma lemmikettekandjale, milliseid suussulavaid maitseelamusi nende porgand ja peet tekitasid. Kui ma küsisin, et millist kooki ta soovitab, siis ei lugenud ta mulle ette tervet valikut, mis neil pakkuda on, vaid ütles enesekindlalt: “See kirsi-martsipani tort peaks Teile kindlasti maitsema!”. Hämmastav, ta oskab isegi programmeerida nii, nagu on vaja – huvitav, kas ta teeb seda teadlikult või tuleb see täiesti loomulikult? Ah, mis vahet seal on – igatahes see tordilõik osutus meie pere suureks lemmikuks. Müüriääre kohvikus saime kosutava kogemuse nii kehale kui ka vaimule - mõnikord tasub isegi uskuda, mida naised saunas räägivad.

Ja nagu meil poleks spaatamistest veel küllalt saanud, suundusime järgmisse soovitatud vaba aja veetmise paika - Fra Mare veekeskusesse. See pidi olema suurem ja luksuslikum ning pisut ka kallim. 5 eurose hinnavahe eest jäime ilma jõusaali kasutamisest, kuid see eest saime osaleda vesiaeroobika rühmatreeningus. Küll see oli lõbus! Ja kasulik – tundsin, kuidas eriti hästi mõjusid vees teostatud harjutused seljale – selgroo stimuleerimine aitas vabaneda lihaspingetest ning lülisamba liikuvus paranes märgatavalt. Isegi mõned mehed olid vabanenud valehäbist ja otsustasid proovida “ebaalfaisaslikku” vesiaeroobikat. Julgen väita, et tegelikult on tõelistel alfaisastel piisavalt mune siis, kui nad julgevad teha asju, mida üldsus naiselikeks tegevusteks peab.

Basseiniäärde jõudes palus Janika mul katta Mica silmad ja juhatada ta edasi veekeskuse teise otsa, kus ootas meie talisuplejat meeldiv üllatus – välibassein sätendava tähistaeva all. Sügavale kopsudesse tungiv värske karge õhk,  helesiniselt sillerdav kuldsete kuukiirtega läbitikitud vesi, maagilisi maalinguid loovad hõbedased pilvekiud, kristalselt särava lumevaiba all puhkavad puud – mida Sul, hing, veel vaja on, et olla õnnelik…

Veel tervendasime end infrapuna saunas, soolasaunas, aurusaunas ja soome saunas. Lisaks lõõgastusime mullivannis ja lasime vett luusse lebolas, kus soojendatud kivilavatsil lamades tahes tahtmata ununes kogu ümbritsev maailm, ununes elu, ununesid mured, ununesid probleemid, ununesid argipäevaraskused…

Ja nagu üks korralik perekond ikka, kogunesime päeva lõpuks teleri ette, et vaadata üheskoos 2015 aasta  fantaasiafilmi “Ex Machina”, kus noor programmeerija pidi projekti raames hindama hurmava tehisintellekti inimlikke omadusi. Ülesande käigus armus noormees tehisintellekti. Paistab, et inimene saab armuda millessegi, millel pole hinge. Mina paraku pole võimeline armuma hingetusse objekti. Kõige olulisem, mis ühel inimesel siin elus on, on tema hing. Hinge pole võimalik tehislikult konstrueerida. Hoia oma hinge! Ja kanna selle eest hoolt! Mis Sina arvad, kas tehisintellekt on võimeline armuma ja armastama?

Järgmisel päeval sõitsime sinna, kuhu oli mu karvane tunne mind juba varemalt juhatanud – Pärnusse. Elektrita hurtsiku asemel ööbisime ka seekord kobedas korteris, mis asetses otse päikeselõõsas helendava mere ääres. Peaaegu igas toas oli telekas, mille ees vedeledes veendusime taas, miks me seda võimalikult vähe vaatame. Telerist tuli täielikku jama, isegi tänapäeva enamik muusikavideoid on magedad: võrreldes näiteks “Power of goodbye” videoga on tänapäeva pläust alla igasuguse arvestuse  – paljud tahavad võimalikult vähese vaevaga võimalikult kiiresti rikastuda – miks ma peaksin vaatama, kui hukas maailm on - seda ajupesuks kuluvat aega on võimalik palju otstarbekamalt ja meeldivamalt kasutada.

Meie järjekordne seiklus algas jalutuskäiguga lindude pesitsuspaika mere ääres. Külastasime vaatetorni, kus tipus olles oli selline tuul, mis tahtis kõrvad otsast ära rebida. Aga vaade oli imeline. Ja imeline oli ka see härra, kes muretses minu ja Mica tervise pärast: “Tervist! Milline päikseline päev! Aga sellise tuulega võiksite teie, kaks härrat, mütsi ikka pähe panna!” Tundub, et maailm siiski ei ole veel hukas. Hoolivust ja ligimesearmastust leidub isegi seal, kus sa seda kõige vähem oodata oskad.

Lähtudes motost: "Vaid parim on piisavalt hea!", suundusime kiidetuimasse Pärnu söögikohta: Steffani Pizzarestorani. Järjekord nende ukse taga andis märku koha populaarsusest. Õnneks polnud kõik nii meelekindlad kui meie ning me ei pidanudki niikaua ootama, nagu esialgu oleks võinud arvata. Teenindus oli suurepärane - lahke naeratus ja siiras põgus vestlus jätsid sooja ja koduse mulje. See on nii äge, kuidas mõni teenindaja suudab luua sellise tunde, nagu oleksid vanale heale sõbrale külla läinud. Ka interjöör oli hubane, olgugi et erinevatest stiilidest läbipõimunud. Meeldis, et lisaks pearoale paukuti isu tekitamiseks toorsalatit ning leiba - kui küsida, siis saab maitsvat võikreemi ka. Kui ma õigesti aru sain, siis Mica pizza oli maitsvam kui Janika oma, aga kuna mina neist eriti lugu ei pea, siis nautisin täiega oma maitsvat riisi-kana-shampinjoni ahjuvormi kõrbeda juustukattega. Mmm nämma! Ja nagu teenindaja hoiatas - see vorm oli meeletult suur.

Oi, kuidas mulle meeldis see Janika jälgede segamise ja teelt eksitamise strateegia. Kõigepealt lasi ta auto parkida sihtpaigast ohutusse kaugusesse, et me aru ei saaks, mis meid ees ootab. Mõtlesin, et kuna me peatusime kaubanduskeskuse kõrval, siis läheme Janikale kingi ostma – sellest oli eelmisel päeval ka põgusalt juttu olnud. Poodi me ei läinud, aga ootasime pisut tänavanurgal, kuni ta salapäraselt kuskil võsa vahel ära käis. Tagasi tulles jätkasime teed suunas, kus ma teadsin olevat Endla. Sisimas lootsin, et lähme teatrisse - see soov on mul juba tükimat aega olnud. “Vaevalt, et Janika meid teatrisse viib. Teater ja Janika ei käi väga kokku mu arust!”, olid mu järgmised mõtted ning kui me hoogsalt teatrihoonest juba möödunud olime, olin kindel, et siia me ei lähe. Aga see oli tillikas, sest järsku jäi Janika seisma ja küsis: “Kuhu te nüüd lähete?” ja lisas: “Meie lähme nüüd teatrisse!”. Tramm nimega iha on humoorikas ja psühholoogiliste sugemetega lavastus, mis valiti ka Endla teatri aasta parimaks etenduseks. Peaosa mängiv naine jättis mulle varemalt halli hiirekese mulje, aga seekord sobis ta oma rolli kui valatult ning esitas äärmiselt veenva ja tugeva karakteri. Ehkki peaosatäitja lõpetas hullaris, see Tramm nimega iha pressis minust välja viha!


Janika, Tegudetank, nagu ta on, jõudis puhkuse viimasel päeval minna veel ka Tartusse Juvente (alkoholi- ja tubakavaba noorteorganisatsioon) Üldkoosolekule. Meie Micaga asetasime kirsi puhkusetordile eksklusiivses Pädaste SPA Suite’s, mille seinte vahel toimuv jääbki sinna...




You Might Also Like

0 comments