Külalispostitus Türi neiult: Helsingi vs Tallinn - mida maakas arvab

March 06, 2017



Tekst Kärt, audio Janika ja Mica.

Mica ja Janika kirjutasid väga tabavalt, kuidas Tallinn on tegelikkuses üks tõeline kolkaküla, hoolimata sellest kui popiks ja noortepäraseks suurlinnaks selle elanikud seda ka ei peaks. Lugesin seda, terve selle lugemise aja noogutasin aga agaralt kaasa, pugistasin vaikselt naeru ja nõustusin rõõmuga kõigega. Ühesõnaga – kirjutasin kogu eelnevalt kirjutatule kahe käega alla ja andsin sellest ka kommentaariumis märku. Ja lumepall läks veerema! Mica tegi ettepaneku külalispostitus kirjutada ning see kõlas nii intrigeerivalt ja ägedalt, et see mõte kummitas mind reedel terve päeva kuklas. Kui miski juba nii tungivalt kuklas kummitab ja nõuab ära kirjutamist, ei saa seda tegemata jätta lihtsalt.

Enne, kui ma siin nüüd Tallinna ja Helsingi vahelist maavõitlust linnanduses-külanduses korraldama asun, peaks vist veidi taustinformatsiooni ka jagama endast. Kes ma olen siin selline, et tulen midagi seletama meie imelisest Pealinnast?! Täiesti ausalt öeldes – maakas olen. Maalt ja kolme lehmaga. Täiesti tavaline väikelinnast pärit lihtinimene. 18 aastat veetsin ma sellises toredas väikelinnas nagu Türi. Uhke tiitliga Kevadpealinn aga tegelikult on kohalike noorte seas selles vähe teine tiitel – Pensionäripealinn. Lillelaat, linna uhkus ja rõõm, Grillfest ju koliti ära. Noored kasvavad seal linnas üles, unistades sellest hetkest, kui põhikool või gümnaasium läbi saab ning kiiresti-kiiresti minema saaks kolida (mõned üksikud siiski paari aasta pärast isegi naasevad, vabatahtlikult kusjuures). Suurde maailma. Tallinna, sest seal on ELU! Oma 27 eluaasta jooksul olen ma niisiis elanud 18 aastat Türil (vahepeal ka kaks kuud Saksamaal Ida-Friisimaal väikeses linnakeses nimega Aurich, selle aja jooksul seigelnud Bonnis, Trieris, Emdenis, Hamburgis ja Bremenis), 5 aastat ülikoolilinnas Tartus, 3 aastat Tallinnas ning nüüd on elu keerdkäigud toonud mind Soome lahe põhjakaldale, Vantaale, vaid ca 20 minuti autosõidu kaugusel nii lennujaamast kui ka sadamast. Nii et võrdlusmomente oskan leida küll ja siit ta siis tuleb – Tallinn versus Helsinki/Vantaa!

Löön Helsingi ja Vantaa ühte patta, sest heegeldan nende kahe suure linna/haldusüksuse vahel igapäevaselt ning erinevalt Tallinnast ja Tartust, mis on omavahel samapalju ühte nägu nagu siga ja kägu, on need kaks suhteliselt üks ja sama, lõpus kisub see isegi ehk pisut Eesti-Soome maavõistluseks.

Inimesed – kui üldse kahte linna omavahel võrrelda, siis linna ja selle maine loovad inimesed, kes selles elavad. Inimesed Tallinnas on mornid, tänaval vaatab igaüks sind sellise näoga nagu sa oleks a) võlgu neile, b) neile just varba peale astunud, c) su peast kasvaks palm välja või d) kõik eelnev kokku. Inimesed reaalselt vahivad teisi, hukkamõistvate ja hindavate pilkudega. Kui sul ei ole seljas kõige uuema moe järgi riideid (Gucci, Guess ja mis need popid brändid olid veel?) ja jalas kõige ägedamaid uusi Nike’sid, oled sa friik, kuidas sa üldse välja julgesid tulla, kas sul kodus peeglit pole, kas sul häbi pole?! Ärge küsige miks! Leidub ka erandeid, otseloomulikult aga nagu me kõik teame, siis erand kinnitab reeglit. Soome lahe põhjakaldal seevastu ei viitsi keegi sind vahtida. Enamus inimestel on täiesti savi, kas sa oled tänaval Crocsides ja välja veninud legginsites, t-särgi rinnal hommikuse pudru plekk või kõige uhkemates brändihilpudes. Minu jaoks oli kohutavalt raske siia kolides harjuda sellega, et inimesed nägid kohati ikka päris kohutavad välja oma väljaveninud dresside ja Crocsidega. Soomlase jaoks on siiski peamine, et sul midagi seljas oleks ja sa nendega jumala eest juttu ajada ei taha. Oi, kui on asi, mida soomlane ei armasta, siis on see võõrastega rääkimine. Igaüks nohiseb oma nurgas, ei ole vaja siin midagi võõrastega pläkutada! See viimane on siiski sarnane eestlastega, vähemalt midagi ühist meil siiski on põhjanaabritega, see isikliku ruumi vajadus. Samas jällegi... võõraviha pole ma siinpool lahte jällegi näinud niipalju, kui ma seda Tallinnas ja ülejäänud Eestis nägin.  Oh well,  see on mõne teise postituse teema vast.

Klienditeenindus – Janika ja Mica mainisid juba Eesti klienditeenindust, ma siis toon Soome oma võrdluseks. Siin niipea kui sa jõuad nina poodi pista, hõiskab klienditeenindaja sulle juba rõõmsalt „Tere!” ja pakub abi, sinna juurde kinnitades, et vaata aga julgelt ringi, kui midagi on, anna ainult märku ning seejärel hajub märkamatusse kaugusesse. Aga niipea, kui sul tekib küsimusi või tahaks teist suurust/värvi, on ta kuidagi märkamatult sulle ligi ujunud, justkui oleks su mõtteid lugenud.

Kaebamine ja kurtmine – klienditeenindus iseenesest toob meid uue alateemani ehk üksteise peale kaebamiseni. Kui eestlane üldiselt on selline „kannatajarahvas”, et noh, sain jah poest väikse õmblusrebendiga särgi, mis seal ikka, kodus ju niit ja nõel olemas, parandan ise ära, siis Soomes see nali läbi ei lähe. Samamoodi ei saa sulle toidupoes kassas ükski teenindaja midagi nähvata, vaid sa oled sel hetkel poe tähtsaim külaline ja tema on seal selleks, et sul võimalikult meeldiv kogemus sellest poest jääks. Kui soomlane saab defektiga kauba, tahab ta selle eest saada kohe esimese asjana korraliku sooduka ja siis võib vabalt juhtuda, et kui talle ikkagi asi ja teenindus ei meeldi, läheb ta koju ja kirjutab kasvõi emaili peale negatiivse tagasiside, aga ta PEAB saama oma negatiivse tagasiside anda. „Kidisemine” ja jäähoki on neil rahvussport.I kid you not!                                                                  
Kaebustest rääkides...ükskord parkisime oma maja parklas külalise auto valele kohale, ajades külaliskohtade numbrid veidi sassi, kuna olime just kolinud. Kell 21:45 oli tädi meil uksetaga ja kurjustas südamest, et kuidas me julgeme tema koha peale parkida, kui me kohe ära ei vii oma autot, helistab ta majahaldajale ja esitab kaebuse!

Soodukad – iga kord, kui ma näen Eestis reklaami „Suured allahindlused – kuni -20%” tahaks ma kõva häälega naerda röökida. Ausalt. Mis allahindlus see selline on? Püsikliendikaardiga saan ma juba 10% alla, mis see näkane 10% juurde annab? Siinpool lahte üldiselt allahindlused algavad vähemalt 30%-st ja liiguvad kuni 80%-ni. Mul on tunne, et ma ei ole vist mitte ühtegi riideeset siin maal täishinnaga ostnud.

Liiklus – Mica ja Janika mainisid Tallinna liiklust, aga mina pean siinkohal ka ikka sõna juurde ütlema. Kui ma alles Tallinna kolisin, liikusin ma ainult ühistranspordiga (ja pidin kiirelt õppima, et seda ei saa usaldada aga seda juba järgmises punktis!) aga hambad ristis läbisin ma Tallinnas ka autokooli ja veidi enam kui aasta tagasi sain ma oma load kätte. Ma tunnen Tallinna päris hästi ja kõrvalistmel olen ma väga hea „kaardilugeja” ja teejuhataja,  aga jumala eest ärge sundige mind rooli, ma anun teid jumalakeeli! Ma vihkan Tallinnas autoga sõitmist, sest see linn on täis liiklus-närvihaigeid.  Iga bemmi-audi-volkswagenimees arvab, et kui sa sekundimurdosa jooksul foori alt minema ei kraabi nii, et tahmalont on taevani, oled sa debiilik ja sellest tuleb sulle märku anda kõva signaalitamisega (kui ta just ei otsusta lausa järgmise foori all oma autost välja tulla ning sulle pikki hambaid sõita). Ma pigem sõidan kasvõi tipptunni Helsingis täiesti tundmatusse kohta veidi uimase ja maha jääva GPS-iga aga Tallinnas liiklemist ma väldin igal sajal juhul, kui vähegi annab. Kahjuks viimased Eestis käimised pole seda just eriti palju õnnestunud. Siinkandis on pigem probleemiks see, et inimesed vist ei tea, mis pagana päralt on rooli vasakul poolel üks kang. No see suunatule kang, ma mõtlen. Ujuvad Kehä I/III peal rahulikult reast ritta, ei keegi kurat tea, millal keegi rida vahetab. Samas on meil sõpradega siin tekkinud nali, et isegi kui sa Helsinkis kogemata kellelegi ette keerad, siis siinsed liiklejad on siiski nii viisakad, et pigem vabandab tema, et ta sind ei märganud kui väga lõugama pistaks või lausa peksa pakuks. Samas muidugi otseloomulikult leidub ka neid, kelle jaoks on piirkiirus mõistetamatu ja nad lihtsalt koperdavad sul jalus. Õnneks on siin mitmerealised teed ja isegi tänavad, las nemad uimerdavad, sina saad rahus sõita.

Ühistransport – Tallinnas õppisin ma päris kiirelt selle, et see iga jumala kord hiljaks jääb, isegi kui sa püüad varasema bussiga minna ja eriti hiljaks jääb siis, kui sul kuhugi kiire on. Kui ma veel Arvatos töötasin, sõitsin ma hommikuti Koplist/Pelgurannast tööle bussiga number 23 ja samal ajal oli Pärnu mnt remont. Johhaidiii, see buss jäi too suvi IGA JUMALA KORD vähemalt 10 minutit hiljaks ja kui ma lõpuks musta närviga kirjutasin kõiki kolme Tallinna ühistranspordiga tegelevasse ametkonda, et küsida, kas see on tõesti normaalne ja kas nad siis oma graafikut veidi selleks ajaks muuta ei tahaks, siis saadeti mind kolm korda juriidiliselt korrektselt perse. Taaskord – I kid you not!  Soome kõige esimene ühistranspordi erinevus on juba see, et kui sa bussi peale tahad saada, siis kui sa seisad peatuses ja näed eemalt õige numbriga bussi tulemas, siis sa tõstad juba aegsasti käe üles ja annad bussijuhile sellega märku, et ta peatuse teeks. Siinkandis bussid ei peatu igas liini peatuses, kui seal just reisijaid ei ole või keegi maha ei taha minna. Tühje peatusi lihtsalt ei ole. Maha minekuga sama moodi – enne peatust tuleb ilusti „STOP”-nuppu vajutada ja saadki maha. Kui sa seda ei tee, siis sõidadki rõõmsalt oma peatusest mööda. Oi, eestlastel on siin nende bussidega ikka kino saanud ja esimesed bussisõidud on neil siin tavaliselt alati nii läinud, et kõigepealt vaatame, kuidas 3 õiget bussi nina alt läbi sõidavad ja kui siis ka õnnestub bussi peale saada, siis soovitud peatusest sõidetakse alati mööda, sest ega eestlane tea, et siin tuleb nuppu ka näppida. Aga bussid tulevad siin õigel ajal ja pigem jõuad sa kohale varem isegi kui hiljem. Isegi tipptunni ajal, sest bussirada on ikka bussirada ja suvaline Stjopa oma Sierraga ei käruta seal päris naglalt jalus, kui buss tuleb. Ja soome bussijuhid on mingi eriklass psühhopaate – uskuge mind, pensionärimemmed istuvad bussi jõudes kohe häääästi kiiresti esimesele vabale istmele, sest bussijuht kiirendab peatusest minema nagu noor Häkkinen ja teda ei peata miski! Ahjaa, ja kui keegi tuleb veel kurtma mulle Tallinna ummikutest midagi, siis ma vist naeran häbitult näkku neile. Ausalt, tulge proovige hommikul kella 8ks Helsingisse jõuda või õhtuse tipptunni ajal Kehä I või III peal sõita, kus autoderivi on ca 4km pikk.

Turvavarustus - Ma just sain teada, et Soomes ei ole kohustuslikus auto varustuses ei esmaabi komplekti, tulekustutit ega helkurvesti. Am I supposed to die?!?! Samamoodi on nende jaoks täis müstika see, et Eestis on helkur kohustuslik. Ma nüüd just praegu pettusin kogu täiega nende turvanõuetes ja olen veidi sõnatu, aga let’s continue!

Üüriturg – esimese hooga mõtlevad kõik, et Soomes korterit üürida on ju raudselt jube kallis. Aga kui hakata veidi arvutama ja mõtlema, siis tegelikult ei ole siin ikka väga palju kallim elada, kui Tallinnas. Suur erinevus on muidugi see, et Soomes saad sa üürikorteri üldiselt siiski möbleerimata, vaid 4 valget seina, Eestis väga sageli saad juba möbleeritud korteri. Meil siin hetkel on suhteliselt kallis korter siiski, sest sel hetkel, kui meil korterit vaja oli, ei olnud meil aega väga valida ning pidime võtma esimese positiivse vastusega korteri, muidu oleks kodutuks jäänud. Oma 35-ruuduse ühetoalise eest maksame igakuiselt kokku ca 750€. Selle sees on nii üür, kommunaalid kui ka kaks parkimiskohta (jah, siin on igal korteril oma parkimiskoht, mille eest tuleb maksta, elektripostiga koht maksab rohkem kui tavakoht). Saaks kindlasti ka odavama korteri aga meie jaoks oli sel hetkel oluline asukoht ja kell tiksus kuklas. Praegu vaatan kv.ee-s ringi ja samade tingimustega korterite üürihind jääb vahemikku 250-350€. See on puhtalt üür, sinna juurde lisada veel kommunaalid ning saabki rõõmsalt juba ca 500€ ikka kokku. Siinpool lahte on palgad ka suuremad, seega see üürihinna erinevus ei ole siiski siinkandis nii kõri nööriv, kui oleks Eestis.

Toit – ausalt, hinnavahe Eesti ja Soome vahel on põhimõtteliselt olematu ja köögi- ning puuviljad on oluliselt parema kvaliteediga siinpool lahte kui sealpool. Siin kui näiteks paprika hakkab juba õrnalt krimpsu tõmbama, siis kõrvaldatakse see kiirelt müügist. Samas, söögil siinkandis ei ole maitset. Nii kurb, kui see ka ei ole. Iga kord, kui me Eestist jälle tuleme, siis tuleb meil mõnes toidupoes paarisajaeurone arve, sest ahnitseme kokku liha- ja piimatooteid ja rohkelt võileivapealset.

Palganumbrid – paratamatult jõuavad kõik kahte riiki omavahel võrdlevad teema ka palganumbriteni. Kui Härra veel Eestis töötas Eesti suurimas lennuhooldusfirmas oma õpitud erialasel tööl, sai ta ületundidega sama palju palka, mis mina kõnekeskuse soojas kontoris telefonile vastates normtundidega. Iga kuu elasime palgapäevast palgapäevani ja kui auto nõudis remonti, lõi see pere eelarvele korraliku augu, tänu millele pidime „makaronidieedile” jääma. Soomes seda nalja meil veel pole olnud. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et ma sain alguses tööturahasid rohkem, kui ma Eestis palka sain. Ma olin üle aasta töötu siin ja ainult Härra oli tegelikult majja raha toov aga meil ei olnud mingeid raskusi, kõike sai. Isegi väljas söömas käia ja vähemalt korra kuus kinno. Eestis me seda kahjuks endale väga sageli lubada ei saanud. Kurb aga Eesti, isegi Tallinna elatustase ei ole väga sageli elamisväärne, vähemalt mitte lihtinimesele, kes unistab OMA kodust jne.

Arstiabi – Eestis on vist juba harjutud sellega, et kui sa tahad kvaliteetset ja kindlat arstiabi, siis sa lähed erakliinikusse ja maksad ennast veel vaesemaks, kui sa enne olid või siis ootad aasta järjekorras? Siin on ka jah järjekorrad ja puha ning absoluutselt leiab ka siin arste, kes siiski oma tööd vist väga hästi ei oska (sõbranna ülekantud rasedus ja 5 päeva kestnud sünnitus on selleks hea näide) aga mis mulle siin meeldib on see personaalne suhtumine. Lähed teed oma vereproovid ära ja mitte sina ei helista ning kolista mööda arstikabinette käia nagu vaimuhaige, et oma tulemused teada saada, vaid arst helistab sulle ise. Küsib ilusti, kuidas sul läheb, kuidas ennast tunned ja räägib sulle su vereproovi tulemused ka ära. Sellest ma vast pikemalt heietama ei hakka, kuidas mulle igasuguste uuringuteta Eestis perearst pani diagnoosiks „hemorroidid ja seedehäired”, kui tegelikkuses oli see mu haavandilise koliidi esimene ägenemine ja soome arst pidi naerust püksi tegema, kui seda diagnoosi kuulis. Tegemist on väga karmi eluaegse „sõbraga” minu soolestikus, mis kehvemal juhul võib lõppeda ileostoomiaga ehk kotikesega kõhul.

Ma ei ole kindlasti üks neist eestlastest, kes kolis Soome ja nüüd teeb Eestit nii palju maha, kui vähegi võimalik, nagu enamus Kalevipoegi. „Olen Eesti parim ehitusmees, ma töötan Soomes lammutajana!” Minu jaoks on siiski Eesti minu kodu ja ma unistan tagasi tulekust aga seni, kuni palganumbrid ei võimalda inimväärset elu, ma siiski tagasi kolima ei hakka. Aga korra kuus püüan siiski kodumaad väisata. Siinkohal ma oma monoloogi lõpetangi ja soovin ainult, et kui teil on erinev arvamus, siis ärge väga kõvasti ja näkku lööge :)


Minu igahommikune vaade...arvake ise ära, kummas linnas :)

You Might Also Like

0 comments