Lõppude päev

Istun ja kuulan korduse peal Beyonce liivalosside lugu. Pange aga ka soundtrackiks käima ja lugege edasi, lugu algab 1.21 peal.
                                

Mica on Tartus ning tema tuppa on vahepeal hea tulla oma mõtteid mõtlema. Tänast hommikut alustasin teadlikult varem, ärkasin kell üheksa ning läksin jalutama juba vanasse lemmikkohta, Tabasalu loodusrajale. Ajasime sõbraga juttu ning ta plahvatas üsna ruttu välja, et kavatseb täna oma kaaslasest lahku minna. Kuulasin teda ning tundsin tema jutus ära väga paljut minu enda dilemmadest ja minevikuotsustest ja tegudest. Mitte ükski lahkuminek ei saa olla kerge. Ükskõik kui ilmselged põhjused ka ei oleks. Või noh, kui on vähem ilmselged põhjused, siis on veel keerulisem. Kõik need juba investeeritud aeg ja tunded ja lootused, mis on tekkinud ja harjumus ja...

Minu põhisõnum sõbrale oli, et kui ta tahab lahku minna, siis peab ta selles otsuses ise väga kindel olema, muidu läheb kogu see protsess raskelt.

Olen elus jooksul päris palju lahkunud. Erinevates kohtades, riikides elades. Erinevaid töid tehes. Suhetes. Ja ükskõik kui kindel ma oma otsuses olnud olen, siis vahetult enne lahkumist hakkad ikka nägema neid toredaid asju ja hindama seda, mida võib-olla varem ei märganud ja ikka korraks mõtled, et kas peaks. Samas, kui juba kord minema kõndinud oled, siis vaevalt, et oma eelmist elu taga igatsed. See on sarnane efekt sellele, kui teed näiteks langevarjuhüpet või hakkad kuskilt väga kõrgelt köiega laskuma - enne viimase sammu tegemist käib ikka peas mõte, et kas tasub ning adreliin on laes. Kuigi otsus selle osas, et jah, tasub, on juba ammu tehtud ning ilmselgelt loobuma ju ei hakka.

On asju ja inimesi, mis tulevad ellu ja toovad kaasa nii palju rõõmu ja põnevust, et on hetki, mil ei suuda ära oodata, mil jälle seda inimest näed või selle asjaga tegeleda saad. Kuude ja aastate kaupa. Kuni ühel hetkel ei too see inimene su ellu enam mitte midagi ja tegevusest on saanud tuim kohustus. Ja sa proovid meeleheitlikult teha suhteelustamist, kuid surnud sõprussuhet kunstlik hingamine ei päästa, tee seda kasvõi tundide kaupa. Või aastate. Samas on nii ääretult kahju öelda, et näed - pühendasime aastaid teineteise rõõmudele ja muredele kaasaelamiseks, kui nüüd ei toimu see enam loomulikult. Seda peab kangutama ja pingutama ning lõppude lõpuks on ikka tunne, et üks inimene teeb teisele oma kohaoleku ja kohaletulekuga teene. Tsiteerides kunagist töökaaslase poolnaljaga väljapakutud motot: "Tuima järjekindlusega valel teel."

Olen viimastel nädalatel astunud välja nii Kaitseliidust kui ühest MTÜ-st. Oli aeg, mil mõlemad olid mu elus väga olulisel kohal ning nad muutusid kuidagi osaks minust ning mulle meeldis ikka mõelda endast kui Kaitseliitlasest, kes lihtsalt viimased kaheksa aastat ei ole jõudnud vormi selga tõmmata, sest muid tegemisi on olnud või siis MTÜ puhul proovisin end veenda selles, et tegemist on lihtsalt minupoolse ajutise madalseisuga, siis tegelikkus oli ikkagi see, et aastaid ei olnud ma juba mitte ühelgi Kaitseliidu üritusel käinud ning MTÜ tegutsemine ei pakkunud mulle juba pikka aega samasugust rõõmu nagu varem. Noh, ja siis ma otsustasin, et mis seal ikka. Samas, ikkagi on imelik mõelda, et ma ei kuulu Kaitseliitu ega MTÜ-sse. Samas on nüüd pilt selgem ning saan oma energia suunata asjadele, mis mul silma särama panevad. Sama lugu on inimestega. Mõnest inimesest lihtsalt tuleb lahti lasta, ükskõik kui raske see ka ei oleks.

Nii ma siin siis istun. Beyonce endiselt laulab. Akna taga sajab lörtsi. Kodus on vaikne, kõik magavad või skrollivad voodis Facebooki või on kuskil mujal. Mina mõtlen asjadele, mis on mulle olulised ja mis silma särama panevad. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar