Paanikahäired

March 19, 2017


Ma ei tea, kuidas Sul, aga mul on õnnestunud kogeda paanikahooge – ja seda lausa korduvalt. Paanikahäire põhiliseks iseärasuseks on korduvad rasked ärevushood e. paanikahood, mis ei ole seotud mingi kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning seetõttu on ootamatud ja prognoosimatud.

Esimene eredaim paanikahoo mälestus pärineb töö juurest. Mäletan, kuidas enne tööpäeva lõppu istusin mugavalt toolil ning unistasin millestki ilusast ja heast, kui äkki mu kolleeg kargas sisse ja hüüdis rõõmsalt: “Ärka üles, tööpäev on läbi, aeg on koju puhkama minna!”. Kui tavaliselt oleksin ma sellises situatsioonis entusiastlikult püsti hüpanud ja naerusuiselt teistele head õhtut soovides hakanud kodu poole sättima, siis seekord tekitasid töökaaslase sõnad minus tõsise, sõnul seletamatu, kõike haarava ja segadusse ajava keeristormi. See energiavoog halvas korraks mu keha ja mõistuse. Mõni hetk hiljem teadsin vaid, et pean sammud kodu poole seadma – nii ka toimetasin. Jalutades haaras mind tugev hirmutunne – mitte et ma oleks midagi konkreetselt kartnud, aga mul oli võimas hirm. Järgmisena tundsin tungi kellelegi helistada. Hääl mu peas ütles, et pean kohe kellelegi helistama, aga ma ei suutnud otsustada, kellele. Võtsin telefoni välja, silmitsesin oma kontakte ja otsisin meeleheitlikult, kellele tuleb helistada. Ma ei leidnud sobivat isikut – samas keeristorm mu sees andis märku, et pean kellegi numbri valima. Kõllasin siis oma heale sõbrannale, kes rahustas mind ja ütles, et kõik on korras. Olles pisut skeptiline tema sõnade suhtes, jätkasin teed kodu poole…

Teine värvikas paanikahoog algas ajal, mil sõber, kes autoga maja ees seistes takistas politsei teekonda, ulatas mulle oma korteri varuvõtmed. Võtmekimp pihus jooksin trepist üles tuppa ise täielikult haaratuna sellest jubedast keeristormist, mida olin ka varemalt kogenud. Seekord oli asi päris hull. Hääl mu peas väitis, et pean minema valguse suunas. Nägin valgust oma läpakast, aga ei suutnud sealt midagi vajalikku leida. See tekitas olukorra, kus hirm ja meeleheide võtsid minus täielikult võimust. Suures pettumuses vajutasin rüpperaali kaane kinni ja vajusin voodiäärele kössi. Sulgesin silmad ja nägin vaimusilmas, kuidas ma suutmatusest valgust leida ära surin. Mul oli võimalus heita pilk peale oma matustele. Olles jahmunud oma haua nägemisest, tõstsin pea, et kontrollida, kas olen tõepoolest juba teispoolsuse kaldale seilanud. “Valgus. Järgi valgust!”, ütles mulle keegi, keda ma ei näinud. Seistes oma toa ukse juures silmasin läbi klaasi kumavaid valguskiiri. Liikusin mööda koridori valguse suunas niikaua, kuni jõudsin oma elukaaslase juurde. Ta istus elutoas diivanil ja tervitas mind kogu oma headuses ja lahkuses. Märgates mu kohmetust ja kivistunud kalapilku küsis elukaaslane: “Noh, kas Sa ei tea mida teha?”. Üleküllastund segadusest, hirmust, paanikast ja teadmatusest, vastasin imestunult küsimusega: “Kuidas Sa teadsid?!”. Lootes, et elukaaslane teab, mida ma tegema pean, istusin ta kõrvale diivanile. Hiljem selgus, et ei teadnud ta tuhkagi. Ja miljon kilomeetrit hiljem tundsin, et olen just seal, kus olema pean.

Sa võid ju arvata, et Sa tead, aga tegelikkuses pole Sul õrna aimugi. Põhjuse lätted leiad sealt, kus oled õnnelik.

Kas Sinul on esinenud paanikahooge? Kuna minu jaoks on tegemist niivõrd huvitava ja paeluva teemaga, siis kuulaksin / loeksin meeleldi Su kogemusi. Aitäh!


You Might Also Like

5 comments

  1. Ohjah, paanikahood... Paar tükki on minulgi ette tulnud ja siiralt loodan, et ehk on mu elu piisavalt nüüd maha rahunenud, et neid rohkem tulemas ei ole.
    Viimane, mida eriti eredalt mäletan on see, kui sõitsin paar aastat tagasi jaanuari kuus Türilt Tallinna rongiga ja ühel hetkel lihtsalt terve sisikond kisendas, et ma PEAN RONGIST VÄLJA SAAMA!!!! Kuskil Kohila metsade vahel. No ilmselgelt ma seda teha ei saanud, sest viimane rong ja mul oli vaja saada Tallinna, kedagi endale järgi kutsuda ei olnud. Hingamine läks järjest raskemaks, nagu keegi oleks kägistanud, silme ees virvendas ja peas vasardas ainult mõte, et ma pean välja saama. Ma põhimõtteliselt lugesin juba sekundeid, millal rong linna jõuab, krahmasin oma asjad juba Männikule jõudes kaenlasse ja lihtsalt korrutasin endale, et kohe jõuan linna, kohe-kohe. Õnneks oli mul üks sõbranna, kes terve selle aja mul FB chatis minuga rääkis ja mind põhimõtteliselt mõistuse juures hoidis ja rahustas, et ma vastu peaks. Igaljuhul linna jõudes hüppasin esimese ühistranspordi peale, kihutasin koju, viskasin oma asjad üle ukse ja kaapisin tuhatnelja mere äärde, sest see tundus sel hetkel ainuke koht, kus ma olla tahan ja suudan. Õnneks elasin ma sel hetkel Pelgurannas, seega mereni oli vaid mõnisada meetrit. Alles mere äärde jõudes hakkas mul kergem, sain rahulikult hingata ja mõtted hakkasid ka lõpuks liikuma rohkem, mina aga muudkui aga kõndisin ja kõndisin mööda mere äärt ja kergliiklusteed, jõudsin peaaegu Rocca taha välja. Ma isegi ei tundnud, kui külm väljas oli või kui paks lumi maas oli. Sõbranna tegi vahepeal kontroll-kõnesid, et küsida, kui kaugel ma olen ja kas mul on juba parem olla, kas ta peab taksoga kuhugi järgi tulema või tahan ma ikka üksi olla. Kodutee oli pärast küll kohutavalt pikk aga vähemalt läks see kohutav olemine üle...

    Tervitustega üle lahe,
    Kärdu

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan Sind, Kärdu, siira ja avameelse ülestunnistuse eest. See on tõesti kummaline, mis vingerpussi meie aju mõnikord mängida võib. Ilmselt on paanikahoog samas ka märguanne, et midagi on elus vaja muuta. Kui leebemad märguanded on jäänud tähelepanuta, siis lõpuks jõutakse karmimate meetmeteni ja lõpuks jõutakse ikkagi välja selleni, mida on vaja - muutus :) Mul on hea meel, et Sa nüüd Soomes oled rahu leidnud ja saad taas elu nautida ;)

      Delete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Tütrel oli paanikahoog eelmisel aastal. Selline elus keerulisem periood oli tal käsil- elukoha ja töökoha vahetus jne. Sõitis õhtuses bussis Tallinnast Tartusse ja kusagilt sealt poole tee pealt helistas mulle, et emps palun räägi minuga juttu, mul on kohutavalt paha olla. Käed-jalad värisesid, higi voolas, süda kloppis, suu kuiv, rääkida ja liigutada ei saa... Valge top oli nii higist läbi ligunenud, et bussi tooli kate andis värvi särgi peale. Pidasin siis kõik see 40 min monoloogi ja rääkisin maad ja ilmad kokku, kuni buss Tartusse jõudis. Õnneks andis üks naaberistmel olev neiu tütrele vahepeal oma veepudeli ja olemine läks tal pisut paremaks, et sai korraks oma telefonilt sõpradele helistada ja paluda, et nad talle bussi vastu tuleksid. Umbes 15 min pärast bussist lahkumist oli tema enesetunne juba ok, ütles et pisut vaid nõrk on olla. Uurisin tuttavatelt psühholoogidelt,et kes paanikahäiretega hästi hakkama saaks ja soovitati Rakveres dr. Mari Viik'i. Juba ainult ühest visiidist oli tütrel kasu ja siiani ta on oma paanika saanud nüüd omal jõul maha suruda. Hea lehekülg on ka www.peaasi.ee ja http://www.kriso.ee/paanikahaire-minu-moodi-db-9789949309078e.html raamatut soovitan ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan Sind, Marella, väärt kogemuse ja lugemismaterjali jagamise eest. "Peaasi" kodukal oli kirjas, et paanikahäire on keha "võitle-tardu-põgene" reaktsioon ja samamoodi käituksime reaalse ohu korral. Sellega ei taha ma kohe mitte kuidagi nõustuda. Kui näiteks suur koer mind ründab, siis ma jooksen eest ära. Kui see ei aita, siis hakkan temaga võitlema. Rünnaku hetkel keskendun vaid sellele, kuidas päästa ennast nii, et ka ründaja ellu jääks. Rünnaku hetkel ma kohe kindlasti ei mõtle, et kellele ma nüüd helistama pean või et kus see valgus on, mille sunnas tuleb liikuda, nagu paljastab minu kogemus paanikahoogudest :) Vaevalt, et üldse on ühest põhjust ja seletust paanikahäiretele, aga hea, et ikka uuritakse ja luuakse igasugu teooriaid. :)

      Delete