Pulgapsühholoogia

March 13, 2017


Täna ma räägin pulgajuttu ja sellega seonduvat psühholoogiat. Kelle jaoks väljaulatuvad moodustised tabu on, võite lugeda mõnda vähem närvi ajavamat ja süütumat postitust. Neid on meil ka.  Ma olen märganud, et need pulgad meeldivad ennekõike naistele. Eriti on silmatorkav, kui väga poemüüjad neid pulkasid panna tahavad. Aga siinjuures ei saa vaikimata jätta pensionäridest, kes kahe käega ümber pulga kinni võtavad, silmad tuld täis,  ja siis seda enda poole sikutavad, et pista sinna, kus on pulga koht.

See on täiesti koomiline, kuidas need naised pulkade pärast rüselevad. Trügivad ja tongivad ja kui kätte ei saa, siis torisevad ja näitavad igati oma rahulolematust välja. Olen trehvanud naisi, kes reaalselt elavad mul seljas seni, kuni pulga kätte saavad. Pärast seda saab pisut hingamisruumi. Aga on ka mehi. Lihtsalt selliste meeste osakaal on pisut väiksem. Ning käitumine on suht sama. Kui pulka ei saa, lähevad närvi.

Ma olen oma elus töötanud müüjana, aga mitte seal, kus pulka peab panema. Ja tegelikult saan ma asjast väga hästi aru. Esiteks on väga hea mõte konveiermüümises klient kaasata protsessi ja lasta tal mingid protsessid ise ära teha, aga teiselt poolt rumalad kliendid lähevad aeg-ajalt ikka üle võlli küll. JA MA NIMELT KATSETAN, et tunnetada seda maailma.

Poelindi logistika ja psühholoogia on tegelikult väga huvitav. Esiteks seni, kuni me müügiprotsessi täielikult automatiseerinud pole, on see pulgapistmine küllaltki geniaalne, kuna see ennetab müüja vigu ehk ta ei aja klientide kaupasid omavahel saegamini.

Tegemist on teatud mõttes teatepulkadega ning poelint on nagu staadioni ring ja toidud ja nendega seotud klientid on sportlased samal ajal kui müüja on kohtunik, kes juhib võistlust. Käime siis koos selle protsessi läbi. Klient võtab rennist pulga ning asetab selle lindile, et eraldada ennast teisest kliendist. Kusjuures defineeritud ei ole, kas pulka tuleb torgata tagant poolt või tuleb see vahele torgata enda taga olevale kliendile. See on kindel tüliallikas ning meil võib nagu tekkida armukolmnurk kolme võistleja vahel, et kes kellele paneb ning kas ette või taha. Aga ütleme, et tüli ei ole ning vaatame protsessi edasi. Pulk jõuab müüjani ning ta asetab selle renni, et see uuesti klientideni jõuaks ja kõik algab otsast peale. Lihtne.

Kuidas inimesed pulka panevad... No ma ei ole dokumenteerinud, aga ma usun, et ma räägin tõtt, kui ma ütlen, et 99% kordadest pannakse pulk lindiga ristipidisesse orientatsiooni. See tähendab, et pulga otsad ei ole suunatud lindi liikumisega samas suunas. Nii võtab pulk kahe kliendi vahel vähem ruumi. Ahjaa. Mainin veel ära, et eestlsed on päris hästi ära õppinud, et pulka tuleb panna.

https://www.seh.ox.ac.uk/sites/default/files/Ella%20Baron%20-%20refugee%20queue%20sketch%20560px.jpg

Mina panen mõni kord müüjannale pulka diagonaalis. Siis on tal teoreetiliselt mõnusam. Siis jääb kahe kliendi vahele rohkem ruumi ja kulub rohkem aega. Teiselt poolt on tegemist hästi ergonoomilise asetusega, aga reaalsus on kurvem. Esiteks müüjaneiu on harjunud alati pulka saama otse. Kuigi diagonaalis asetatud pulk on talle täpselt käe järgi, et see mõnusalt võtta ning renni lükata, haarab ta nagu robot pulga järele nii, nagu ta on oodanud seda tavapäraselt saama. Ning kobab ja kohmerdab ja kaotab ligi sekundi.

Kui ma aga pulga panen reaalselt orientatsiooniga lindi liikumise suunas, siis hakkavad inimesed mind vaatama. Kuna müüja on zombi, siis ta lihtsalt ei jõua, aga minu taga olevad inimesed muutuvad närviliseks ja heidavad minu poole selliseid pilke, nagu nad jääks nüüd minu pärast igale poole hiljaks või et kas mul on mingi hälve... Tunnistan teile praegu, et mul on palju hälbeid. Lähme edasi.

Eriti karm on see, kui ma üldse pulka ei pane. Ma ei tea... Alaealistel on suva, kuna nemad rullivad oma digitaalseid linte ja topivad väljamõeldud pulkasid... Aga tööealised inimesed ilmselgelt tahavad saada. Ja kui ma seisan seal rahulikult ning annan hingamisruumi enda ees seisvale kliendile ja müüjale, tunnen ma füüsiliselt, kuidas rahvas mu seljas elab. Nagu... Ma ei tea... toimuks tulekahjuevakueerumine või me põgeneks mingi kolli eest... Nad reaalselt suruvad ennast mulle otsa ja hõõruvad seal.

Ja väga huvitav, et see just sedapidi käib. Tavaliselt võiks ju ennem rääkida... Aga siin käib füüsiline vägivald kõige pealt. Kui nad saavad aru, et mulle on suhte alustamiseks rohkemat vaja, kui kehaline kontakt, hakkavad nad hääli tegema. Kes naeruvääristab ennast kahtlaselt häält puhtaks köhides või pomiseb midagi omaette... Mul ükskõik.. Hingake natuke.

Ja kui tõepoolest miski ei aita, siis vaatamata kehamassist, on nad siis suuremad või väiksemad kui mina, nad reaalselt tõukavad mind ja haaravad siis värske pulga järele, mida mina neile vabatahtlikult ei pakkunud... No tore, kui nii lihtsad asjad neid rahuldavad... Ikka väga närviline olelusvõitlus käib poelindi ümber.

Teine huvitav asi, mida tähele olen pannud, on see, et inimesed arvavad, et müüjal läheb rutem, kui nad kõik oma toidu ühte hunnikusse topivad lindi peale. Käed käivad nii kiiresti, nagu nad žongleeriksid mootorsaagidega, mida jumala eest maha pillata ei või... NO EI LÄHE RUTEM NII. Sisuliselt ei ole vahet. See lint on piisavalt kiire, et mõistlikut üksteise järele pandud tooted müüjani toimetada. Ei ole vaja mingeid mägesid tekitada. Siin tegelikult logistilises mõttes väga meeletut vahet ei ole. Minu jaoks on lihtsalt naljakas vaadata neid inimesi :D.

You Might Also Like

0 comments