Aitäh, kallis isa! Rõõmsa taaskohtumiseni hingekodus!

April 03, 2017

Kaks nädalat tagasi sain kõne oma vennalt: “Meelis, isaga on halvasti!”. “Issand, mis juhtus?”, küsisin ärevalt, kahtlustades mõnda terviseriket. “Teda pole enam meie seas.”, tuli surmtõsine ja kurb vastus. Sellised sõnumid panevad mind alati unustama ammu omandatud teadmise, et surm on rituaal, millega kaasneb tähistamine ja pidutsemine, mitte nutt ja hala. Paraku sellest viimasest ei pääsenud ka mina. Ootamatu uudis kohutas mind sedavõrd, et esimese asjana pagesin metsa nutma ja end koguma. Loetud tundide jooksul korjasin oma laialipaisatud killud kokku ning tormasin koju, et Tartusse sõiduks ettevalmistusi teha. Mica, kes oli mulle raskel ajal kõige suuremaks toeks, lausus pommuudise peale väga operatiivselt: “Hakkame kohe sõitma”. Elukaaslaste kaastundeavalduste saatel asusime vana hea autoromuga lapsepõlvekodu poole teele. Janika jõudis veel enne minekut hüüda lohutaivamad ja tähendusrikkaimad sõnad: “Ära oma Karli maha jäta!”…

Inimestel on erinevad maailma tunnetused ja eks igaüks leinab omamoodi. Kui nutmine Sul enesetunnet parandab, siis nuta. Samas olgu öeldud, et lahkunu hingerahule lähedase pisarad just eriti positiivselt ei mõju. Lahkunu muutub sama kurvaks kui Sa isegi. Osades kultuurides on kombeks surma puhul korraldada suurejoonelised pidustused. Inimesed tunnevad rõõmu selle üle, kui keegi on pääsenud siit piiratud duaalsest materiaalsest maailmast. Leinajad rõõmustavad ja tantsivad ja laulavad ning saavad aru, et ka hingel on nii kõige kergem ja meeldivam edasi liikuda. Surm pole kõige lõpp, vaid uute oluliste protsesside algus.

Nüüd, mil mu isa on vabanenud oma maisest kestast, on paslik rääkida tema siit ilmast lahkumise viisist. Mul on hea meel, et isa leidis omale teisele poole minemiseks parima viisi – üksi rahulikult omas kodus, omas voodis, une pealt. Selmet halada: “Miks just tema? Miks nii noorelt?”, saan ma aru, et isa missioon sai selleks korraks täidetud – kaks imelist hinge said tänu temale siia maailma tulla kogemusi omandama ja oma eluülesandeid täitma.

Tavaliselt inimesed kardavad surnuid ja omistavad surmale müüte, mis ei vasta tõele. Jõudnuna oma lapsepõlvekodusse oli mul valida, kas magada oma isa surivoodil või hoopis teises toas. Kumma valiku oleksid teinud Sina? Tundes, et mu isa ei taha, et ma teda kardaks, kargasin ma öö saabudes oma isa surivoodile ja jäin rahulikult magama. Isal oli hea meel, et otsustasin tema läheduses olla. Keset ööd kogesin, kuidas külm energia kogum mu näo kohale hõljus - isa andis leebelt oma kohalolekust märku – ja seejärel kadus eemale, sest hooliv hing ei söandanud mind ehmatada ega mu und häirida.

Korraldasime vennaga isale ilusad ja väärikad matused. Kui inimesel pole olnud seoses surmaga erilisi soove või nõudmisi, siis soovitan surnukeha tuhastada. Tartu krematooriumis on väga hea jutlustaja, kes andis endast rohkem kui oli vajalik. Imetlen inimesi, kes tulevad välja oma mugavustsoonist ja annavad endast enam kui on nõutud. Põgusast koostööst valminud tekst oli imeline lahkunu ärasaatmiseks. Surnukeha oli sätitud nägusaks, taustaks mängis kaunis viiulimuusika - mulle jäi matustest väga kena mälestus. Ja mis kõige olulisem – isa jäi ka väga rahule. Tuhastamine võimaldab teha teoks kõik mõtted, mis meil suguvõsa kokkutulekul tekkisid. Mõned soovisid, et tuhk maetakse vanaisa juurde Raadi kalmistule; osad tahtsid matta tuha aeda, kust saaks alguse väärikas, isa sümboliseeriv ja mälestav puu. Isa enda soov oli olnud saada pärast surma osakeseks Mustast merest. Ma hoolitsen selle eest, et kõikide soovid saaksid täidetud.


Peielauda oli kogunenud palju isa sugulasi ja sõpru. Kalli isa mälestamiseks tahtsin kõigiga jagada oma esimest eredamat mälestust temast. Väikese poisina oli mul kombeks kuulata enne magamaminekut raadiost unejuttu. Kõige parem oli muinasjutte kuulata vanemate voodis isa kõrval. Isa võttis mu unejutu ajaks kaissu ja paitas hellalt mu pead seni, kuni olin vajunud sügavasse unne. Kummalisena tundus see, et ärgates olin ma alati oma toas, oma voodis. Ilmselt oli isa mind kätel kandnud sinna, kus olema pidin - sinna, kus vaja… Aitäh, kallis isa! Rõõmsa taaskohtumiseni hingekodus!


You Might Also Like

0 comments