Ilus oled, isamaa!

Kui tavapäraselt käiakse puhkamas nädalavahetusel, siis Teistmoodi Perekond sõitis Peipsi äärde lõbureisile hoopis nädala esimesel poolel. Vedas, et kõik pereliikmed said ajal, mil enamus tööd rügavad, oma argipäevatoimetused ajas seisma panna ja kosutusretkele suunduda. Üks erand siiski oli – mu suureks pettumuseks suutis Mica otsustaval hetkel haigestuda, jäädes seega perega veedetud kvaliteetajast ilma.

Olles mitu nädalat kodust eemal olnud, tundsin suurt rõõmu pereliikmete taasnägemisest. Midagi polnud muutunud – kõik olid endiselt head ja lahked. Siiski siiski, panin tähele väikse pisiasja, mis tegelikkuses mängib suurt rolli - Veiko oli duššikabiini ääre ära parandanud. Südantsoojendav oli kuulda, kuidas perekond väljendas tühja koha tekkimise tunnet ajal, mil ma kodust eemal viibisin. Ma ei saa aru, miks nemad ei rõõmusta, nii nagu paljud teised, kui nende kaaslane mõneks ajaks ära sõidab…

Igatahes tuli kaotatud aeg tagasi teha ja üheskoos suundusime poodi, et varuda Peipsiäärses kolkakülas ellujäämiseks vajalik toidumoon. Kui osadel, jätame nimed nimetamata, tekitab koos poes käimine konflikte, arusaamatusi, viha ja lausa lahkuminekuid, siis meie pere suudab poes hämmastavalt sujuvalt hakkama saada. Kõik on nii mõistvad, paindlikud, samas piisavalt otsusekindlad, abivalmid ja asjalikud – puhas nauding oli koos arutada ja otsustada, mida me ühiselt vajame ja süüa tahame.

Õnneks suutis keegi ikka puusse ka panna. Nimelt palusin ma pakistanlasel, Asadil, kes oli Janikaga puhkekohta juba varemalt kohale sõitnud, sauna kütte panna. Mees, kes pole taolise tegevusega kunagi kokku puutunud, oli kohe nõus mu palvet täitma. Naise juhendamisel suutis teisest kultuuriruumist pärit mees kõige vajalikuga hakkama saada. Ainult, et nii naljakas oli vaadata, kuidas Asad väikesesse ahju suuri puid sisse toppis ja siis jälgis terve aja, et põlev puu ahjust välja ei kukuks. Niipalju oidu tal ikka oli, et sauna mitte maha põletada. Ma ise panin küll kunagi leekidesse kuuri, mille taga tahtsin lõkkes kartuleid küpsetada, aga see on hoopis teise korra jutt.

Kui esimesel päeval jõudsimegi koos vaid torti süüa ja saunas käia, siis järgmine päev oli märksa sisutihedam. Enne veel, kui selle juurde asun, väärb mainimist viis, kuidas Asad saunas käib. Loomulikult on äge, et ta üldse sauna tuli, sest tema jaoks on tegemist täiesti arusaamatu ja ebavajaliku toiminguga – nimelt Pakistanis, kus inimesed pidevalt taluvad suurt kuumust, ei ole kombeks end veel lisaks ka saunalaval praadida. Sobitades tutvust Eesti traditsioonidega, suundus Asad suitsust läbiimbunud lavale istuma – seljas riided: T-särk, polo ja pikad dressipüksid. Teistmoodi, nagu me oleme, miks ka mitte!?

Teisel päeval ärkasin hilja. Veiko oli Janika skaibiseminariks kuskile kohvikusse viinud. Sven, hämmastav mees, pesi juba nõusid – niimoodi vanamoodsalt, nagu tegid meie esivanemad, kellel polnud toas ei vett ega kanalisatsioonisüsteemi. Hakkasin siis hommikukohvi tegema. Veiko jõudis ka vahepeal tagasi ja hakkas võileibu vorpima. Sven keetis lisaks maitsva mannapudru ja kõht oligi kosutavast praanast punnis. Igas suutäies oli tunda hoolimist ja armastust. On suur vahe, kas süüa tehakse vastumeelse kohustuse või nauditava toiminguna, mis väljendab sügavat lugupidamist.

Kui kõik tibukesed olid tare manu jõudnud ja vatsakesed pilgeni uhanud, läksime üheskoos Peipsi järve kaema. Kosutav jalutuskäik viis läbi kevadiselt värske männimetsa suure veekogu äärde, kus tervitasid meid karge liivarand, taamal triivivad laevukesed ning vees ulpivad kalavõrgud. Vee loksumine, jõudu koguv tuuleiil ja üksikud keerlevad lumehelbed purustasid viimsegi argipäevaraskuste poolt tekitatud stressikillu.

Perematk jätkus täies hoos. Janika tutvstas oma lapsepõlves läbi mütatud radu. “Kui enamik ullikesi käisid ujumas ja päevitamas üksteise otsas seal suurel liivarannal, siis meie emaga peesitasime privaatselt siinsamas kõrvalrannal”, jagas Janika lahkelt oma lapsepõlvemälestusi. Edasi suundusime Raadna küla keskusesse, kus Janika isa korraldab igal aastal küla kokkutulekut. Innustav oli kuulda, kuidas Barbiede ja Kenide poolt hüljatud paika tuleb igal aastal kokku sadakond inimest, kes tähistavad vanu külatraditsioone edendades sellega kohalikku kultuuripärandit.

Keskusest, kus polnud ei teatrit, kino ega isegi poodi, seadsime sammud otse rappa. Ekstreemsetes oludes selgus, kes on meie pere tõeliselt mehised tegijad. Kuna Janika on alati kõikidele meestele silmad ette teinud, siis selles vallas üllatusi ei tulnud. Hoopis pakistanlase äpum poolt lõi välja, kui ta pidi mööda veest lirtsuvaid mättaid müttama. Lõpuks oli see hetk saabunud – ma polnudki enam keti nõrgim lüli, nagu tavaliselt. Vaesekese tuju oli päris nullis, kui jalad pisut märjaks said. Nannipunnil ei jäänud muud üle, kui jätkata teekonda suurema ringiga kuivemat maastikku pidi. Mul olid ka jalad märjad, aga ma ei söandanud piiksugi teha, sest teadsin, et Janika mõnitab mind pärast elu lõpuni. Mida muud meil sajandates aastates mülkamajas kamina eest kiiktoolis õkerdades teha olekski…

Koju jõudes tahtsime kiiremas korras sauna minna, et külm kontidest välja peletada. Enne aga oli vaja keha kinnitada, sest poolepäevase retke jooksul oli kõht juba selgroo külge kinni jäämas. Kiire tööjaotuse tulemusena hakkasime Veikoga salatit valmistama ja grillima. Janika, Sven ja Asad läksid poodi, et rikkalikku toiduvaru veelgi täiendada. Hämmastavad mehed olid juba eelnevalt kõik saunlemiseks vajalikud ettevalmistused teinud. Kõik sujus kui lepase reega. Isegi grillliha ei läinud lootusetult kõrbema, nagu mul seda ikka alatihti juhtub. Janika oli valmistanud vanaema iidses leivaahjus imelised mundris kartulid. Mis võiks olla parem üheskoos lõkke ümber nautleva pere rahulolevalt matsutavate nägude nägemisest?

Saunatamise käigus tegi Asad rabava paljastuse – ta istus saunalavale seekord täiesti ilma polota, ainult T-särk ja pikad dressipüksid katsid keha. Huvitav, kaua me peaks koos elama, et ta ka mehemoodi saunas hakkaks käima? Ma küll võiks vastukaaluks vabalt hakata pärast number kahe tegemist oma tagumikku veega puhtaks hõõruma. Üks mu sugulane teeb seda juba praegu ja väidab, et nii ma ei hõõruks oma õrna G-punkti paberiga liialt hellaks.

Meie perel on kombeks mängida lauamänge. Üks meie suuri lemmikuid on Šabotöör, mis pakub kõike alustades kirgede tormist ja lõpetades kättemaksuga. Kas meie pere liikmed on emotsionaalselt piisavalt intelligentsed, et suuta pärast mängu üle pea löövad tunded selja taha jätta – seda näitab aeg.

Kolmandal päeval tuli hakata kodu poole liikuma. Veiko ja Sveni produktiivse koostöö tulemusena sündisid pannkoogid, mis koos kondentspiimaga viisid keele alla. Selleks, et jõuda Luhasoo rabast läbi käia, kraamisime kärmesti üheskoos majapidamise ja pesime nõud. Nagu kohe kiuste mööda jäist matkarada lipates libises Asad ja käis käntsa saades pooleldi märjaks, mille tulemusena otsustas ta end rajalt elimineerida. Mina, Sven ja Veiko ei lasknud end kõrvalvõistleja äpardusest häirida ning suundusime võidukalt oma eesmärgipärasesse sihtpunkti.

Käesoleva postituse rõhuasetuse soovin panna asjaolule, et Rakvere on väga ilus linn. Soovitan minna avastama. Ma polnud sinna kunagi sattunud. Kui Helsingisse ja Stockholmi seilamisest on villand, siis on paras aeg tutvuda kodumaa põnevate vaatamisväärsustega ja pilkupüüdvate paikadega – neid meil siin jagub! Ilus oled, isamaa!















3 kommentaari:

  1. Miks te linti ei loe enam?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tunned puudust :) ?
      Hetkel audiopaus, kui pikalt ja kas audio tagasi tuleb, pole veel täpselt otsustatud.

      Kustuta
  2. Miks te linti ei loe enam?

    VastaKustuta