Kui suur meie pere tegelikult on :)

Mõni päev tagasi kurtis Veiko, et "mitte kedagi" ei ole juba pikemat aega kodus, mille peale ma talle teatasin, et on küll ja kogunisti NELI inimest. "Nojah, kuidagi tühi on," tuli vastuseks pomin.

Eks ta ole jah tühjavõitu, kui ühes neljatoalises korteris ainult neli inimest elab. Ja miks? 

Sest hetkel on meie peres kuus liiget !!! Kuidas see kõik täpselt siis nii läks?

Alguse sai see ühest novembriööst, mil kell kolm hommikul muu jutuvada sees Veiko mulle oma unistustelähedast korterit näitas ning õhkas ja ohkis, et on korterit kohapeal juba mitu korda vaatamas käinud ja puha... Mulle hakkas see korter piltide pealt kohe meeldima. Ja tegudetank nagu ma olen, küpsesid mul peas juba lahendused, kuidas Veiko selle kohe endale saaks!!! Pidin ennast vägisi tagasi hoidma, et mitte liigset elevust välja näidata ja püüdsin asja kaine mõistusega võtta. Võtsingi. Nii umbes 5 minutit kaalusin oma otsust ja siis pakkusin Veikole, et võtku meid Meelise ja Micaga üürilisteks. Meelise ja Micaga ma läbi rääkinud polnud, kuid mida nad ilma minuta ikka teinud oleks onju ja kuhu läinud...loogiline oli, et tulevad ikka kaasa. Olime sellest varem unistuse vormis rääkinud, et oleks tore päris oma ühine kodu leida ja Veiko tahtis ka kodu. Niimoodi sai meid neli. Kuna Veiko vend Sven, keda kõik tunnevad arvatavasti pigem rinnalihase-Svenina, õpib ka parasjagu Tallinnas, siis tuli ka tema Veikoga boonusena kaasa. Viis on täpselt selline ideaalne number, kellega koos elada. On dünaamilisust ja liikumist, samas on veel piisavalt väike, et ikkagi end perekonnana tunda, kuid piisavalt suur, et kui mõni parasjagu puudu on, siis on ikka veel piisavalt massi, et nalja saaks...

Nii me siin elasime mõned kuud, kui meiega liitus minu hea sõber Rootsi ülikoolipäevadest, Asad, kes tuli siia Tallinna ülikooli Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kursust andma. Noh, ega Asad päris niisama kotike näpus sisse ei jalutanud ka. Sellele eelnesid läbirääkimised. Meelis oli vana rahu ise. Tema poolest oleks Asad võinud kasvõi tema voodis magada ning vajadusel oleks Meelis ka Mica tuppa kolinud ja noh, kui natuke Micat tsiteerida, siis "kuningat sellised väiksed asjad ei kõiguta". Mica ei saanud aru, miks ma temaga ühe lisainimese tuleku teemadel rääkimiseks üldse oma hingeõhku kulutan - tal oli "fookus mujal" ning ma oleks võinud samahästi talle öelda, et terve Eesti jalgpallikoondis ööbib järgmised kaks kuud meie juures, millest Mical endiselt täpselt sama ükskõik oleks olnud! Sellest mujal olevast fookusest võime kunagi pikemalt kirjutada, sellest on meil saanud päris hea inside joke. Seejärel sisenesin keerulisemale võitlustandrile. Sven. Ega ta just rõõmust lakke ei hüpanud, kui ma talle esitlesin ideed, et meie korterisse imbub paariks kuuks veel üks pereliige, kuid samas olid tema mured praktilist laadi - et kuidas me kõik ikka täpselt ära mahume. Ma vist lubasin midagi taolist, et Asadi tulek ei põhjusta mitte kordagi vannitoajärjekorda ning Sveni nõusolek oli olemas.

Veikoga läks veidi aega - ta mõtles päris mitu nädalat, käis ja mõõtis tubasid mõõdulindiga ning arvutas vannitoa keskmise kasutatavuse välja, lisas sellele ühe inimese ning testis uut tihedust, et teha kindlaks, et see keskmist järjekorras seismise aega üle kriitilise piiri ei tõsta. Nagu tõelisele eesti mehele kohane, ei väljendanud Veiko aga oma lõplikku nõusolekut mitte suurejooneliste sõnadega - ega üldse mitte ühegi sõnaga - vaid hoopis puhtalt läbi tegude. Äkki tekkis kööki suurem laud ning kõiki toidunõusid osteti kuuekaupa. Elutuba korrastati ka, sest "varsti läheb rohkem ruumi vaja". Noh, ma siis ütlesin Asadile, et eesti mees "on rääkinud" ning pakkigu kotid kokku. 

Niimoodi saigi meid kuu aega tagasi kuus. Ja no minu arvates on alates Asadi tulekust meil iga päevaga aina rohkem ruumi. Kui tema ja Sven ära lähevad, siis ma ei teagi täpselt, kuidas me elama hakkame...niimoodi...üksinda...ainult neljakesi. 

Asad ehk siis viies mees oligi varsti kohal - täpselt kaks päeva enne naistepäeva! Seega oli mul naistepäevaks oodata tähelepanu lausa viielt mehelt!!! Noh tegelikult muidugi ma sellele suurt ei mõelnud, kuid hommikul kööki minnes ootas mind ees elu kõige ilusam naistepäeva üllatus. Superilus lillekimp, megahead kommid, isetehtud luuletusega kaart ning mis kõige olulisem - ÜHEKORDNE FOTOKAS!!! Jah, kõik unistused lähevad ikka kunagi täide! Olin paar korda jutu sees Micale maininud, et tahaks vahelduseks nendele hinnas mitmetonnistele ja kaalus ikka kõvasti rohkem kui mitmekilostele fotokatele teha pilti vana ja hea ning lihtsa ühekordse fotokaga. Et klõps ja ootad! Klõpsutasin paar päeva ja ootasin nädal aega piltide ilmutamist. Need, mis blogivalgust kannatavad, panin allapoole. 

Meie pere. Täies koosseisus! Nüüd, olles juba tervelt kaks ööpäeva teist eemal olnud, võin öelda, et juba natuke igatsen :) 

Naistepäeva hommikune köögilaud :)

Siis, kui ma naistepäeva puhul naisele vääriliselt kleidi selga otsustasin panna.

Blogi meeskond omas elemendis.

Kõik viis meest ühel pildil!

2 kommentaari:

  1. No see oli lihtsalt nii äge kirjeldus :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli ka seda päris naljakas kirjutada :)

      Kustuta