Siis, kui mind enam ei ole - lähedase inimese surm

Kui minu lähedane ära suri, roomasin ma varjuna mööda seinu ja põrandaid. Ma kaikusin nutuna autos ja metsade vahel, kus mulle olla meeldib. Ma jalutasin valuna oma lemmik puutunnelis. Seisin ta nutukurguses toas ning tunnetasin soojust, mis oli temast veel seal.... Aga ükskõik, mis asendisse ma oma keha või vaimu ka ei sättinud, see agoonia ja valu käis minuga kaasa... Mis sest, et inimene oli lahkunud rahus ja une pealt... Mis sest et inimese viimased aastad olid kulgenud rahus, armastuses ja külluses... See kaotusvalu jääb. See tühjus ja tegevusetus ingitseb olenemata sellest, kuidas ennast ruumis positsioneerida - võid end looteasendisse võtta Taevaskoja sammaldele või sirgeseljaliselt patseerida mööda Rootsi pealinna... Ükskõik, kuidas lahku mindi, see jääb.

Hiljuti suri minu kalli sõbra isa. Vihmane kevadpäev... See oli hommik, kui teistmoodi peres unustati ohtlikult gaasipliit tööle. See oli pärastlõuna, kui pooleldi kehadest väljunud leinajad panid suitsukoniga köögi prügikasti põlema. Hea, et juures olime, sest muidu oleks toimunud fataalne. See oli ka päev, kui nägime selle suve esimest vikerkaart või tegime kõige siiramaid ja pikemaid kallistusi... puntrakallistusi. Nuttu ja naeru täis päev, kus tegelikke tundeid võib vaid aimata.

Olen vaid sõber mitte pereliige, kuid kaotus on imbunud minusse nagu vihm nutab rappa või Päike pühib sohu oma pisaraid. See oli päev, kui mäesuurused mehed istusid taburettidel, kõhud kortsus ja tugevad käed nõutult süles... Rinnad märjad kui punaseks nutetud silmad ja tatine ninanöps. Eluline ja kurb.

Siis tuli õhtu. Ei olnud see niivõrd otsus või kokkulepe kuivõrd spontaanne jõud pani kehad liikvele. Jäid kõik sugulased-leinajad... jäid kõik mõtted ja matuseplaanid. Minu sõber Mella ja mina vanadel metsateedel, kus ta lapsena oma isaga kullerkuppe korjas. Viimane, mida me mõistusega tegime, oli see, et vahetasime oma suurlinna kingad mingite saabaste vastu. Lihtsalt välja.. lihtsalt minema. Lihtsalt minema suunas, mida mõistus ei seleta. Ei huvitanud meid see pori ja lombid ja külmus. Me kulgesime vaimudena seal, kus okste taga on tuul. Me olime tühjad ja tühjuses. Rikutud viigipüksid ja tatised ninad seal, kus Tartu kohale liikuvate pilvede tagant tuli välja mustmiljon tähte ning Jupiter. Mella nägi langevat tähte...

Minu kaastunne ja kummardus, armas sõber. Tegin teile luuleread.


Elu on kui triipjas valgus
langevatelt tähtedelt.
Juba lõpp, kui alles algus
paistis taevatähtedelt.

Aitäh, et taevalaotuses
sa särisesid head!
Kuid langesid ning kaotuses
meil norgu jätsid pead.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar