Sõnum tarkusepudelist

Aastaid tagasi kinkis mu sugulane mulle sünnipäevaks pudeli. Ei, mitte alkoholipudeli ega ka shampoonipudeli, vaid tarkuse pudeli. Paistab, et ta tunneb mind päris hästi. Ilmselgelt oli see vihje sellele, et ma olen nii rumal, et mul oleks vaja midagi, mis seda lauslollust pisutki leevendaks. Igatahes sisaldab tarkusepudel mõtteteri erinevatelt suurhingedelt ning kasutusjuhendi järgi tuleb igal aastal võtta omale uus idee, mille järgi 12 kuud juhinduda.

Minu eelmise aasta juhtmõte pärines H. Heinelt ja kõlab järgmiselt: “Elukunst seisneb meie tegude ja mõtete kooskõlas.”. Hästi öeldud ja enamasti peab see ka paika ja on eeskujulikuks nõuandeks. Samas on antud juhtnööri puhul välja jäetud kõik need juhud, mil teod ja mõtted ei pea olema kooskõlas või siis pole nende üksmeel vajalik. Me kõik teame, et huumor on elukunsti oluline osis. Huumori puhul on tihti vajalik mõtte ja teo omavaheline vastuolu – paljudel juhtudel huumor selles seisnebki.

Leidub ka juhuseid, mil teod ei saagi olla mõtetega kooskõlas. Näituseks, kui ratastoolis inimene propageerib tervisejooksu, siis on ju absurdne eeldada, et ta oma abivahendi nurka viskaks ja oma jalalabadeta sääreluudega sörkima läheks. Samuti ei saa me ju ka oodata, et maailmalõpu eest hoiatavad isikud ise meile otsa peale teeks. Need, kellel on võim maailmale lõpp peale teha, neil pole kombeks ette hoiatada.

Üldiselt on mu teod ja mõtted kooskõlas. Ma ei saa öelda, et ma üritan käituda nii, nagu ma mõtlen – pigem ma käitun nii, nagu ma tunnen, et on vaja käituda. Alateadlikult on mu käitumine nagunii tihedalt seotud mu mõtlemisega ja ma ei oska välja tuua kardinaalseid vastuolusid selles vallas. Samas leidub olukordi, kus ma mõtlen, et peaks käituma nii või naa, aga ma ei käitu, sest ma ei tunne, et nii on sobilik või vajalik. Oluline on välja tuua, et käitumist mõjutab peale mõtlemise veel ka tunnetuslik aspekt ja X-faktor. X-faktor on see, kui me mingil hetkel käitume viisil, mida me hiljem ei suuda põhjendada ega mõistuspäraselt analüüsida. Hea näite leiate mu varasemast postitusest “Kas teispoolsus on olemas?”.

Mõnikord ma mõtlen, et ma tahan käituda teatud viisil, aga siis ma ei tee seda – ma suudan tuua mitte tegemiseks ka palju erinevaid põhjuseid: hirm, halb aimdus, ohutunne, eelaimdus jne. Ja hiljem selgub, et õigesti tegin, et ei käitunud nii, nagu eelnevalt mõtlesin. Mind paelub küsimus – kust saab alguse tunnetus? Sellest olen ma aru saanud, et see pole seotud ajuga. Kas see on seotud südamega või hingega või hoopis universaalse energia kogemisega eeterkeha kaudu?

Alles nüüd ma jõuan omadega sinnamaale, millest ma tegelikult rääkida tahtsin. Võtsin sünnipäeva puhul tarkusepudelist alanud eluaastaks uue juhtlause, milleks on Sigmund Freudi tsitaat: “Armastus ja töö on inimlikkuse nurgakivid.” Vägisi tekib tahtmine selle Freudiga jälle vaielda. Vaatame tõele näkku – armastus ON inimlikkuse nurgakivi. Küsitav on aga töö roll. Ma saan aru, et töö tegi ahvist inimese, aga see veel ei tähenda, et humanoid, kes ei tee tööd, poleks inimlik. Tööst olulisemad nurgakivid on kindlasti hoolivus, mõistvus ja abivalmidus. Freud juba saatiski lisainformatsiooni, et töö all peab ta silmas igasugust tegevust – sealhulgas aitamist. No hästi siis… Aga ikkagi ei saa ma aru, kas enne on inimlikkus ja siis armastus või on vastupidi. Mõnikord on ju armastuse tekke eelduseks inimlikkus. Töö puhul on arusaaav, et enne sa teed midagi ja siis oled inimlik – just nagu ahv kasutab tööriista muutudes sellega inimlikumaks. Kui ma mõtlen oma kassi peale, kes täna hommikul äratas mind meeletu musitamise, peaga poksimise ja nurrumisega, siis järeldan, et armastus eksisteerib ka ilma inimlikkuseta. Samas kassi ei saa pidada tõsiseltvõetavalt inimlikuks, kuna puudub piisaval määral töö tegemise komponent. Sigmund nõustus, et tema algse inimlikkuse mudeli täiustamiseks võib lisada nurgakivideks veel ka hoolivuse ja mõistvuse. Abivalmidust ei lubanud ta panna, sest see kattub liiga suures osas tööga. Selles, kas armastus kattub hoolivusega, ei suutnudki me üksmeelele jõuda.


Minu käesoleva eluaasta märksõnadeks on armastus, töö ja inimlikkus. Kas tööd tehes tuleb armastus? Kas armastus sünnitab tööd? Kas olles inimlik luuakse armastust ja tööd?  See ei omagi nii suurt tähtsust. Nagu üks suurhing mulle eile öösel ütles – oluline on lihtsalt hetke nautida… Nautigem ja olgem inimlikud!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar