Üksinda reisimine

Ma armastan üksinda reisimist. Tööreise siis täpsemalt. Mulle meeldib, kui saan enne lendu piisavalt välja puhata, panna selga mugavad dressid, kõrva hea muusika. Laiutamine lennukis kahel istmel, märkmik ideede üleskirjutamiseks ja põnev sihtkoht on ainult lisaboonuseks. Ja kui väiksed detailid ka kuidagi paika saavad, näiteks võileivad ja oravakese kommid hommikul kaasa, lennukist väike tee, täislaetud akuga arvuti.

Ma ei mäleta, millal ma oleks viimati mingeid raskeid kotte tassinud või lennujaamas maganud. Mul on päris pikaaegne kogemus säästureisimisega, seega oskan nüüd nautida kiiret kohalejõudmist, taksosid, korralikke hotelle. Isegi täna hommikul – kuigi kahe rongiga ja kuskil 15 minutise jalutuskäiguga oleks ma ilusti lennujaama jõudnud - siis võtsin takso, olin seitsme minutiga kohal ning nautisin väga sellist pisikest mugavust. Tallinnas elada on päris hea! Ma oskan väga hinnata seitsme minutiga lennujaama jõudmist, kui varem tähendas kuhugi lendamine mulle tavaliselt eelmisel päeval kottidega kõigepealt bussijaama roomamist, siis Tallinnasse sõitmist, seal ööbimist ja siis omakorda lennujaama minekut ning sama tagasiteel.

Aga tagasi reisimise juurde. Mulle meeldib, kui mu reisil on konkreetne siht ja eesmärk, kas koolitus, ise koolitamine või mõndade tööülesannete täitmine. Mulle meeldib reisida käsipagasiga. Ma isegi ei oska enam mõelda niimoodi, et suure kotiga reisin. Kodus on varasematelt reisidelt hotellidest kogutud varu minišampoone ja dušigeele, mis igaks juhuks kaasa saavad, pisike hambapasta kotti ning küüned lõikan enne reisi maha – no problemo. Seekord panin oma seljakotti kaasa isegi trenniriided, sest hotellis on piltide järgi ka jõusaal. Kuna hotell broneeritakse tihti korraldajate poolt, siis enamasti olen ma lihtsalt nime ja aadressi üles kirjutanud ja kohale marssinud. Päras eelmist kogemust, kui hotellis oli jõusaal ja saunad ning mul trenniriideid kaasas polnud, õppisin, et enne tuleks ikka korra üle vaadata, mis hotelli lähen ja mida seal kõike pakutakse, et vajalik varustus kaasa võtta.

Asjad asjadeks. Taksoga lennujaama sõita on ka hea selle poolest, et taksos on hea oma mõtetes olla. Ning need mõtted on kuidagi alati teistsugusemad kui tavaliselt Tallinnas ringi sõites. See tunne, kuidas oluline äkki ebaolulisest eristub ning kuidas hakkab äärmiselt kahju raisatud ajast, mida oleks hoopis toredamini kasutada saanud. Pilt lööb ennast kuidagi selgeks. Olen seda tunnet kogenud ikka päris korduvalt, kuid iga kord on see jälle täpselt sama selge ja eriline tunne. Maailm on kuidagi äkki paigas ja asjad väga lihtsad ja selged.


Mäletan, et novembris, kui ma Maroko reisilt tagasi tulin, tundsin suurt väsimust. Järgmisel päeval kontorisse minnes teatasin, et mina ei lähe enam mitte kuhugi, mulle aitab reisimisest, tahaks rahulikult kodus olla. Kõik naersid ja ütlesid, et nad on sama tundnud. Noh, terve detsembri olin siis kodus, kuid jaanuaris tuli juba Keenia ja veebruaris Brüssel ja nüüd teist korda elus Jordaaniasse. Ka seekord läks kuidagi nii, et Jordaania peamisse turismisihtkohta, Petrasse, ma ei jõua, kuid mis seal ikka, vähemalt saan seekord minna pagulaslaagrisse, mida ootan väga. Tegin oma lõputöö pagulaslaagrist Keenias ning tahaks nüüd võrrelda pagulaslaagriga Jordaanias. Olen juba põnevil. 

Vahemaandumine Ukranias. Oma võimalused tuleb hästi läbi kaaluda :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar