Head aega, Asad! :(

Kui Asad meile kaks ja pool kuud tagasi natukeseks külla tuli, siis teadsin ma kohe alguses, et mitmetel põhjustel jääb see aeg meie viimaseks kohtumiseks sellisel moel. Niimoodi, pikaks ajaks ja vabas õhkkonnas. Mõttes tegin nimekirja, mida ma talle Eestis näidata tahan ja milliseid mulle olulisi inimesi tutvustada tahan. Plaanid said teostatud. Aeg aga läks meeletult kiiresti. Täpselt nagu Veiko just ütles: "Alles Asad tuli ju ja juba läheb...". Jah. 

Hommikul pool kolm sõitsime ööbussiga Tartust Tallinnasse. Poole tee peal hakkas päike tõusma ning punakas kuma kattis väljasid. Olin magamatusest ja igasugustest varasematest sündmustest väsinud ja ei tundnud väga midagi. Lihtsalt istusin. Bussisõit läks meeletult kiiresti. Kahe sekundiga olime Mäos ja edasi kolme sekundiga lennujaaams. Edasi oli tund aega aega. See aeg läks täpselt sama kiiresti. Varsti Asad juba lehvitaski ja viskas enne turvaväravatesse kadumist veel mingi nalja, mida ma täpselt ei kuulnud, aga tema naeratusest piisas. 

Läksin õue ja vaatasin, kas mõni buss mingil hetkel kodu suunas ka liigub. Ootasin. Olin. Aeg mühises endiselt mööda. Varsti olin bussis. Miks kõik need hommikud, kui keegi mulle kallis inimene lahkub, on just sellised nagu täna. Ülimalt rahulikud. Soojad ja ilusad. Päiksekiired ja vaikus. Turvaliselt tuttav ümbrus. Rahu.

Sõitsin kolme erineva transpordivahendi - bussi, trammi ja rongiga - koju. Kodu oli tühi. Vaatasin veel kõik toad üle, et äkki ikka keegi on kodus, kuid mitte. Mulle tuli meelde, miks olin nii väga tahtnud elada koos oma sõpradega. Mulle meeldib see tunne, et keegi peale minu on veel kodus. Kõnnib, toimetab, teeb. Sammud koridoris, kolin köögis. Muusika, jutuajamine. Mulle absoluutselt ei meeldi üksi elada. Tundsin kohe Meelisest puudust. Kuna Asad, kellega olin harjunud igapäevaselt kodus suhtlema, oli läinud, siis oleks hea meelega koju tulles Meelisega paar nalja teinud või mõttetutest asjadest rääkinud. Oleks mõne suvalise nalja teinud ja kuulnud selle peale Meelise naerulaginat. Aga mida polnud, seda polnud. Läksin magama. Hommikul kell seitse. Ärkasin korraks kella ühe ajal ja ei saanud aru, miks kell üks on. Alles ma ju läksin magama ühe ajal ja magasin pikalt, miks ikka kell üks on! Arvasin, et kell on seisma jäänud. Tegin telefonile restardi ja sel ajal sain aru, et läksin ikka hommikul varem magama. Magasin edasi kella neljani. Ärgates oli selline tunne, nagu hommikul kell seitse magama minnes ärgates ikka olema peab. Unine, väike peavalu. Uimasus. Õues jalutades oli aga hea ja kerge tunne. Väike kurbus, kuid peamine tunne oli kergus.

Olen väga tänulik, et meil oli võimalus need kaks ja pool kuud koos veeta ning lõpetaks siinkohal minu hommikuste lennujaama mõtetega, kus filosofeerimiseks kätte ära kiskus. 

"I do not want that I would have nice life. I do not need nice. I want to have exciting life. Every single day."

Kuulake lugu ja vaadake pilte :)































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar