Kummardused nendele, kellele läheb väga hinge

May 13, 2017

Tere inimesed!
Esiteks väga hea, et te ennast väljendate. See on oluline. Need, kes ei ole tahtnud kommenteerida, kuid miski kripeldab, olen teie jaoks privas olemas. Sissejuhatuseks nii palju, et selle pärast ma vabandan, et ma teil siin nii palju oodata olen lasknud (mul lihtsalt on päris mitmed projektid käsil ja blogisse ma väga tihti ei jõua). Teiseks. Kui siin leidub lugejaid, kes tunnevad ületamatut tumedust minu suhtes, siis ärgem seda Janika ja Mella peale üle kandkem. Ma üldiselt neilt luba ei küsi, kui postitusi teen.
Ma peamiselt olen optimist, aga maailmas juhtub kogu aeg rõvedusi. Just-just sai Hiiumaal inimene surma. Neid uudiseid tuleb nii palju, et olen märganud, et inimesed on pigem immuunseks muutunud, kuna oma elu vajab elamist. Minu tutvusringkond on enamvähem kursis minu maailmaga ning nad teavad, et ma aeg-ajalt kirjutan ka midagi šhokeerivat, aga võõrad mind tõesti ei tunne. Selle lõigu valguses tunnistan, et ei osanud oodata, et minu tegemised lähevad niivõrd südamesse ka neile, kellega ma isegi kohtunud pole.
Ühelt poolt olen ma väga liigutatud, et olen niivõrd korda läinud. Teiselt poolt on mul kahju nende pärast, kes nüüd negatiivset kogenud on või kogevad. Soovin teile, et te ennast halvasti ei tunneks. Mitte ükski teie tunne ja mõte ei ole raisku läinud. Ma tänan teid nende eest!
Kuigi postitus on mina formaadis ja minuga on täna selles mõttes kõik ok, siis hooldekodud, lastehaiglad ja haiglad on õnnetuid täis. Postituse näol ei ole tegu katse või naljaga, kuivõrd fookus ja inspiratsioon on mõelda probleemide üle ning muutuda tugevamaks, kui surm meie lähiringkonda (jälle) külastab. Sest sureme me kõik ning sureme vigastusse või haigusesse.
Tegu on tehtud ja seda tagasi võtta ei saa.  Mõttekas on edasi minna ja anda endast parim. Teie saate edasi minna kas mind täiesti maha kandes või andestades ja rohkem tundma õppides. Ja mõlemad on ok. Peaasi, et kergem hakkab ja meie teekond meid arendab. Ka mina saan kõrvataha panna üht-teist ning anda endast parima. Et ilmselgelt on blogi lugejaskonda tekkinud inimesi, kellega ma kunagi kohtunud pole, kuid kes väga siiralt kaasa elavad, siis esimese sammuna kaalun oma postituste standardiseerimist/liigitamist, et minu mõtted ja motiivid oleksid tulevikus pisut selgemini ja üheselt mõistetavamalt vormistatud ka nendele, kes mind veel nii hästi ei tunne.
Minust isiklikult. Olen kogenud, kui ühel päeval minu lähedasele diagnoositakse kasvaja ning teisel päeval tunnistavad arstid, et ups, siiski on ok... Samuti olen kogenud, kuidas mu pereliikmele tekitati endoskoopiaga vigastus, mis viis ta 10 tundi hiljem lõikusele ning 20 tundi hiljem hauda. Minu suguvõsas ja sõpruses on arste ja ma tean õõvastavaid lugusid. Ma loen uudiseid liveleak.com ning olen igasugust muud soppa läbi elanud. See on meie elu. Ning mina lasen ennast inspireerida nii ilul kui valul. Nii onn. Seega ma väga hästi mõistan teie valu ja kaotusi ning hoian teile pöialt. Kahju lihtsalt, et see postitus mitmetele meist lisakannatust tõi. Sätime tulevikus paremini.
Enne, kui ma lõpetan, väike filosoofiline teemapüstitus... Kuigi ma sain sellele positusele ka positiivset tagasisidet, siis nn võõraste lugejate põhjal on hetkel tegemist peamiselt halva postitusega. Blogi statistika ütleb aga, et tegemist on ühe loetuima postitusega, mis me teinud oleme... Miks siis selline negatiivsus levib.. Miks me klikime selliste asjade peal... Kui Mella kirjutab vaimsusest või Janika teeb ülipõneva artikli Aafrikast või muudest kaugedest maadest või kui ma kirjutan mingeid mõtteid juhtimisest või psühholoogiast, siis on vähem lugejaid... Huvitav.
Lõpetuseks. Praegu käib ülemaailmne vähikuu. Võtke osa igasugustest sõeluuringutest ning hoidke oma tervist. Kui keegi veel tunneb, et ma olen talle võlgu, ma olen ekstra tema jaoks olemas ja saadaval ning avatud lepitavateks tegevusteks. Sest lõppude lõpuks ma siiski soovin teile head. Vähiteemalise postituseseeria teine, vähem šokeerivam, osa oli plaanis teha veidi asisem. Eks vaatan, kas jõuan. Seniks... Ilusat emadepäeva!

You Might Also Like

6 comments

  1. Kõigepealt klikkisin kümme korda, et loetu kohale jõuaks. Siis 25 korda, et mõelda, kas öelda midagi ja mida öelda (sest et me ei ole ju lähedased, korra teretanud). Siis lugesin Facebookist, et see pole päris ja klikksin umbes 225 korda, et näha, kas ka blogisse on mingi selgitus jõudnud.

    Selliste asjade eest võib vabandust paluda ja ma võin isegi öelda, et annan andeks ja elan edasi, aga mingi okas jääb ikkagi igaveseks hinge, mis mind inimesena vormib. Ja ma ei taha, et mind vormitaks kalgimaks ja vähem hoolivamaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Liis. Oleme siin ja praegu. Ning mul on kahju, et Sa postitust nii võimsalt ja negatiivselt kogesid. Samas luban, et ükski sinu hea soov ja mõte ei ole raisku läinud. Ning Sinu tumedate tunnete üle ei irvita ma kohe kindlasti. Elan sulle kaasa ja kui oskan, aitan paremaks teha.

      Õnneks on Sinul suur võim selle üle, kuidas Sa arened ja ennast vormid. Isegi, kui Sa oled midagi väga tõpralikku kogenud. Soovin head.

      https://www.youtube.com/watch?v=aK3TROzVRiE

      Delete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Mina lugejana, kes teist kedagi isiklikult ei tunne, aga kõnealuse poleemikat tekitanud kirjatüki autorit siiski rohkem kui teisi, tahaksin öelda lihtsalt, et see ei olud ilus tegu. Loomulikult on meil vabadus väljendada oma mõtteid ja panna kirja kõik fantaasiad (v.a liiga KaurKenderilikud), kuid panna ilmselgelt taotluslikult kirja "isiklik lugu" ning jätta mainimata, et tegu on fiktsiooniga, on lihtsalt valetamine lugejatele ja lugejate tunnete ärakasutamine. Paraku jäävad need mõtted alles, sest need on juba nö ilmaruumi saadetud, mõni võibolla süütas mõttes imesid soovides küünlagi ning selline käitumine tavatseb kätte maksta sellele, kes teisi inimesi mõttes valu tundma pani. Umbes nagu muinasjutus selle kohta, kuidas ulakas poiss külaelanikke hirmutas, et hunt tuleb ja kui ta päriselt tuli, ei uskunud poissi enam keegi. Mõtle selle peale! Olgugi see siis tahe šokeerida või inimesi raputada, ilus see ei olnud ja ma ei kujuta ette, miks peaks sellist asja teistele valetada soovima - tähelepanuvajadus, pidev hirm, et kas minust ikka hoolitakse piisavalt või lihtsalt puhas egoism. Edaspidi võtan arvesse, et informatsioon on ikka sama väärtuslik, nagu selle allikas ja mõnest allikast tulevat ei tasu uskuda, saad lihtsalt vähem haiget...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere Anonymus

      Nõus. Kirjatükk on ilmaruumi saadetud ning tagasi võtta ei saa. Edasi on võimalik teha tegevusi, mis ajavad asja hullemaks või proovivad olemist paremaks teha. Mina valin viimase tee ning annan parima.

      Sinu viidatud karma (ja reinkarnatsiooni) idee on tegelikult ilus ja lootustandev. Selle järgi kogeme me seda olukorda täpselt nii, nagu oleme kuskil kuidagi kokku leppinud või oma edasise arengu valguses välja teeninud. Teie kogete olukorda furoorika postituse ning sellele eelnenud ning järgnenud sündmuste näol. Minu kanda jäävad õppetunnid, mida ma teie käest saanud ja saamas olen. Ning enda käest ka.

      Sinu viidatud maailmade teemadel ei pea mõtlema mitte ainult mina, aga veel väga väga väga suur hulk inimesi selle kera peal. Aitäh ja kui soovid privas rääkida, olen olemas.

      Delete
  4. Mina, võõras, kes ma seda lugesin, tõmbusin seesmiselt valust krampi ja uskusin igat sõna. Miks? Sest ma olen ise olnud selles seisus, kus arstikabinetist väljudes tundus maailm olevat hoopis teine paik. Ilusam, võimsam, ihaldusväärsem, aga mitte mulle, kes ma edaspidi olen üks kuhtuv kärbes, ei muud. Sa kirjeldasid väga täpselt, kuigi eks erinevaid nüansse ole veelgi. Mida sa ei saanud kirjeldada - see on õud, kui näiteks mulle jõudis kohale, et minu teekonna lõpus on kaks ematut last. Seda õudu sõnadeks vormida ei oska ma tänase päevani.
    Minul vedas, uskumatult palju. Aga iseenesestmõistetavalt ma elu enam võtta ei suuda. Liiga lähedalt käis külm vari mööda. Ja see sinu postitus tegi haiget mitmel moel. Kõigepealt kaastundest teise inimolendi vastu, kes sedasama lootusetust kogema peab, teiseks sellepärast, et oli võlts, oli nagu nali. Paha maitse jäi suhu, nagu oleks mingit raibet mäluma pidanud.
    Samas on mul siiralt hea meel, et see lugu tõeks ei osutunud. Ja pean tunnistama, et tõesti väga hästi kirjutatud. Väga.

    ReplyDelete