Lapseelevus ja protsessielevus

Ma mäletan neid hommikuid, kui kuueaastased silmad avasin. Lemmikud olid muidugi need.. koos Päiksega... Ja pigem ikka need kevadeised-suvised... Eriti need, kui oli teada, et seal on võililled või oli tunda, et öö on olnud nii soe, nagu üks palav suvepäev. Aga erilised olid ka need hommikud, kui aknatagune kraadiklaas näitas esimest korda 10 kraadi või kui lõpuks oli maa üleni valge ja oli teada, et tihased käivad akna taga lapsi luuramas. Oli kõike.

Olid hommikud vanaemaste pannkookidega või nädalavahetused, kui köögipoolsed lusikad kõlisesid kohvitassides minu hommikusse. Ma olin seal voodis ning kuulsin seda, millest räägib perekond ja ennelõunane raadio. Mõnikord võisin nõnda veel tund aega voodis vedeleda ja seda kõike hoomata. Nägin asju oma toas. Kappe. Mõnda pilti seinal. Tapeeti ja lage ja lampe ja neid asju, mis olid minuga kui ma olin laps. Ja kujutasin seda, mis on õues. Taevad ja tänavad. Pargid ja Emajõgi. Objektid välismaailmas.

Kas teie mäletate seda tunnet? Lapseelevus! Neid tundeid on ülimalt keeruline sõnadesse panna. Seda enam, et mida vanemaks, seda vähem ma tõepoolest just seda lapseelevust tunnen. Ehk parim, kuidas ma lapseelevust kirjeldada oskan, kõlab järgmiselt - sul pole aimugi, mis täna tuleb, aga sa tunned ja tead kogu hingest, et kõik, mis tuleb, saab olema suurepärane.

Ma teen vahet elevusel ja ärevusel. Mõlemad on seotud ennustuse või ootusega. Lihtsalt tunded on ühe puhul negatiivsed ja teise puhul mitte. Ärevuse puhul pole meil kontrolli olukorra üle või siis me kardame, et meil seda pole... Me pole milleski kindlad ning oleme valmis, et tulemas on miskit halba... Me täpselt ei tea, mis, aga tunne pole hea.

Igaljuhul mul on hea meel inimeste üle, kes suudavad elevil olla. Eriti mõnus on kogeda lapselikku elevust. Võib-olla saab öelda, et täiskavanud inimene, kes on lapselikult elevil, on naiivne.. või hipi või kunstnik... Ehk võib panna kahtluse alla tema sotsiaalse pädevuse... Mina seda ei tea. Ükskõik. Ma kogen ise lapseelevust harva, aga kui kogen, on tunne nii hea... Isiklikult soovitan olla elevil.

Protsessielevus. See on minu jaoks selline täiskasvalikum elevusetüüp. Kui lapseelevuse definitsioonis on kirjas "ei tea, mis tuleb", siis protsessielevus on pigem seotud konkreetsete täiskasvanute maailma tegemistega... Siin on teadlikkus palju suurem ning kindlasti omatakse olukorra üle kontrolli. Näiteks kui olen töötanud projektijuhiga ja omanud toimuva üle kontrolli, on olnud selline mõnus elevus kõige saavutatu üle ja selle üle, kui vinge see lõpp-produkt olema saab.

Katsuge ärevusest üle saada. Seda enam, kui on tegemist millegagi, mida teie (enam) muuta ei saa. Soovin teile, et leiaksite oma tegemistes mõnusurusevat protsessielevust ning aegajalt nostalgitseksite sellises maagilises "ei tea, mis nüüd küll juhtuma hakkab" lapseelevuses. Tehke kallitele vingeid üllatusi :)

Olge tervitatud!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar