Mida kinkida...

Päike sillerdas peegelja veepinna kohal muutes puurontide, põõsapuhmaste ja rohututtide kumavad siluetid eriti kirkaks ning pilkupüüdvaks. Hurmava linnulaulu saatel kudrutasid tiigikaldal kaks isasparti nautides üksteise seltskonda niikaua, kuni valge kass neile kurjakuulutavalt ligi hiilima hakkas. Jättes miilustamine pooleli, otsustas paarike lennelda pisut privaatsemasse paika, kus keegi nende lembehetki kurjade kavatsustega ei nurjaks…

Keset tiiki ilutses tume kivi. Kuidas saab olla tiigi keskel kivi, kui tiik ise on piisavalt sügav? Ka kopamees pole kaevetööde käigus jätnud rändrahnu veekokku vedelema. Silmi kissitades lähemalt uurides on näha, et kivi seljal on soomused. Mis ajast soomused on hakanud kivirahnule külge kasvama? Kas tõesti oleme oma radiatsioonide ja geenmutatsioonidega jõudnud niikaugele? Veel mitte. Vaatluse käigus selgus, et tegemist on siiski kalaga. Kõige tavalisema karpkalaga, kes millegipärast ei liiguta. See veeelukas oli hüljanud oma maise kesta, et minna sinisematesse vetevoogudesse hullama…

Kalakese hingetempel oli jäänud vetikate vahele ulpima. Päikeselõõmas kõrgustesse tõusnud soojuskraadid soodustasid kalaliha kiiret roiskumist. Mädanev korjus levitas lehka, mis vallandas ajusoppidesse peidetud lapsepõlvemälestuse, kus pahaaimamatult kergitasin hooletult puudevahele jäetud poti kaant, mille alt vaatasid mulle vastu hunnik ussikesi, kes järasid ammu manala teed läinud loomakese jäänuseid. Ma ei tea, kuidas need vingerdajad said seal lämmatava leha sees süüa. Minu hing jäi igatahes kinni ja okserefleksiga võideldes taarusin eemale, et pisut värsket õhku ahmida. “Mis ma selle haisva potiga nüüd peale hakkan?”, küsisin endalt ja enne veel, kui ma oma tegudest endale aru hakkasin andma, käärisin juba käised üles ja lohistasin poti mööda muru maasse kaevatud suure augu äärde ning valasin ussidest valendavad lihakäntsakad sinna põhja. Haisu likvideerimiseks kühveldasin ussikestele ohtralt mulda peale. Igatahes loomhing oli rahul, et tema maised jäänused said väärikalt mulla alla soetatud.


Kalakese hing oli vaatamata imelisele ilmale pisut rahutu. Kurvaks muutis teda vaatepilt, kus ta nägi, kuidas tema liha päikese käes küpseb ja kobrutab. Midagi pidi ette võtma. Pika varre otsas olev reha oli vajaliku toimingu sooritamiseks lühikesevõitu. Monteerisin siis reha külge veel ka harjavarre, mille tulemusena omandas seadeldis surnukeha välja kuokimiseks piisavad mõõtmed. Lebra summutamiseks oli vaja kala jäänused sängitada maapõue. Kaevasin labidaga metsa vahele puude alla küllaldase haua. Mis võiks olla parem paik saada maetud, kui Sa oled elu aeg olnud vees hulpiv kala? Loomulikult tahtis ta saada teisele poole, teisele poole vett. Emake maa võttis talle kingitud toidu rõõmuga vastu. Kalakese hing sai meelerahus minna helesinistesse lainetesse hõljuma. Soovin Sulle head hõljumist ja meeldivat teisele poole jõudmist!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar