"Õige ravi korral on elada vaid aasta"

May 10, 2017

Maailmas juhtub nii mõndagi...

„Ma pean Teile kahjuks tunnistama, et Teil on kopsus kasvaja. Ehk tegemist on kopsuvähiga. Haigus on süvenenud neljandasse staadiumisse ning Teil on siirded ka paremas kopsus, maksas ning mõlemas neerus. Korrektse raviga prognoosin, et elada on jäänud veel umbes aasta.“ Kortsus näoga ja tasakaalukas arst selgitab edasi...

Ilmselt meie elus ei ole väga palju hetki, kui kogu universumi gravitatsioon meile südame alla koondub ja kõik endasse imeb. Nagu must auk oleks kõhus ja see õõnsus süveneb iga hingetõmbega. Ma ei tea, mis võngetel sellel hetkel aju vibreerib, aga see tundlikkus... Kõik arsti sõnad on sõna sõnalt meeles. See, kuidas ta prille kohendas või kummas rinnataskus oli tema pastakas. Läbi pesemata akna paitas kevadpäike lauale asetatud sõrmi ning ventilatsioonisüsteem undas vaikselt samal ajal kui mõttetult põlema lülitatud luminofoorlamp lae all oma viimaseid elutunde vilkus.

Tunne oli, kui sellel lambil. Vilgud arsti ees, kelle kogenud silmadest on näha, et ta on küll ja küll selliseid diagnoose patsientidele teatanud. Aga kas nii noortele... Kas nendele, kes on täielikud karsklased, pole sisuliselt kunagi suitsu teinud ning tegelevad tervisespordiga...

See gravitatsioon. Õõnsus rinna all tõmbab sisse kogu info nendel hetkedel. Räägitakse, et see on silmapilk, kui elu jookseb silme eest läbi. Pigem on aeg peatunud nüüd ja siin. Ei tea kust kerkinud tohutu õppimisvõime koondub ühte hetke ning meelde jääb iga detail, emotsioon ja heli, mis meid ümbritseb... Pigem ütleksin, et see on hetk, kui kogu elu kisutakse kokku ühte musta auku ning tsentrifuugitakse sealt välja kogu kogemus ja võimekus, mis meil on. Aga milleks... Kust see tuleb... Kas see on mingi vaimu meeleheitlik mobiliseerimine enne seda, kui on aeg lahkuda.. Ei tea.

Õõnsus arstikabinetist tuleb kaasa ning söövitab organismi ja vaimu. „Elada jäänud on veel umbes aasta“ on viimase peatüki nimi. Kõik on nüüd kuidagi siin ja preagu. Ühelt poolt matab rinnus nii mis kole, aga teiselt poolt tabad end kaunites hetkedes, kus suudad teadvustada, et kui ilus ja lihtne kõik tegelikult on. Ühtäkki pole näkku puhuv tuul enam nii kole, sa lausa seilad oma näoga selles tuules, et võimalikult palju kogeda. Must auk sinu sees lihtsalt nõuab seda vahetut ja siirast kogemist.

Kopsuvähk on värdjas haigus ja avastatakse tavaliselt viimases staadiumis, kuna kopsud ei tunne valu... Füsioloogilistest sümptomitest ma täna rääkida ei taha... Lihtsalt.. Nüüd on selge, miks viimase aasta jooksul trenni tehes lihas ei kasva ja söögiisu pole... Miks on iga päev tunne, nagu oleks 100 tundi kaevanduses ilma magamata kirkaga kivi tagunud vaatamata sellele, et oled mitu päeva korralikult maganud... Ajust ja siiretest arst ei räägi, aga ilmselgelt on IQ langenud. Ka tööandjaga läksid teed lahku, kuna kõik läks viltu...

Tiibetis õpitakse terve elu suremise kunsti. Valmistatakse ette elu kulminatsiooniks – orgasmiliseks teispoolsusesse minekuks... Mina nii ei oska. Kui on erinevaid tundeid, haletsust, kurbust, kahetsust, mis on endaga isiklikult seotud, siis meil on ka lähedasi, kes meist hoolivad... Kuidas neile öelda? Mida neile öelda? Kunas neile öelda? Kas kõige pealt lähematele sõpradele? Või emale ja isale? Äkki peaks õde kõige pealt teada saama... See rinnus mattev äng lihtsalt ei anna võimalust suud lahti teha. Silma vaadata sama professionaalselt, nagu tegi seda arst... Äkki siis see kiri on kõige parem. Loete siis kui loete...

Äkki see on arguse pärast.. LIHTSALT EI TAHA LÄHEDASE JUURES OLLA SIIS KUI SEE INFO TULEB... Ei taha nutma hakata või ise nuttes emotsionaalselt lähedast inimest lohutada, kelle hingevalu iga sekundiga üha meeleheitlikumaid tuure kogub... On see uhkus või... Mõnes mõttes hirm surma ees polegi nii suur.. Siin on pigem see hingemattev tumedus ja samal ajal kõrgendatud vastuvõtt naudingule... Kui see kiri poleks tehtud arvutis, vaid tindipliiatsiga, oleks tekst juba pisaraid täis. Õnneks on klaviatuur parema veekindlusega. Igaljuhul meeletu haletsus on sellistel hetkedel peal. Kõige suurem hirm ongi, et kunas, kuidas ja kellele...

Teine hirm on erinevate ravimeetodite ees... Nende kõrvalmõjud pidid olema meeletud... Nii meeletud, et hirm ei ole suremise ees kuivõrd selle ees, et äkki me avame hommikul jälle silmad ja tunneme seda mis eile... On tunne, et peaks kõigist eemale minema. Lugege seda kirja ja teadke, et olite kallid. Laske kärvata üksi ja üksinduses ning mäletage neid hetki, mis olid terved ja koos.


Et blogi lugejaskonnaga on liitunud inimesi, kes meile väga kaasa elavad kuid mind nii hästi ei tunne ja see postitus on nendes tumedust tekitanud, toon välja järgmise selgituse. Käesolev postitus on kirjutatud vähikuu raames ning pühendatud kõigile, kes kannatavad. Minuga isiklikult on täna kõik korras.


You Might Also Like

14 comments

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suured suured tänud, et ennast meile siin blogis avasid!

      Delete
  2. Kui ma selle postituse pealkirja ennist FB-s nägin, siis mõtlesin: raudselt mingi üldine teemaarendus või vähemalt käib jutt kellestki teisest... Ja siis ma lugesin.

    Palun ütle, et see on mingi nali või halb unenägu või sotsiaalne eksperiment. Ma keeldun uskumast.

    ReplyDelete
  3. Otsin õigeid sõnu. Ilmselt ei leia neid kunagi.
    Laenan Alliksaarelt natuke:
    Kes meeletult särab ja põleb
    palangus pidevas,
    sel kustuda pole nii kõle
    õhtus kord videvas.

    Minu jaoks on see salm, mis võtab kokku elamise mõtte ja mis ilmselt ehk sellises olukorras annab jõudu, lootust, lohutust... või näpunäiteid edaspidiseks.

    Kallistan.

    ReplyDelete
  4. Ma ei ole kunagi yheski blogis kommenteerinud.. Aga kuna ma su tekste alati mònuga loen, siis nyyd peaks - kuigi sulle vist väga ei loe, mida nyyd öeldakse ehk nagunii? Aga ma usun, et inimesed lahkuvad siit ilmast just siis, kui neil kòik vajalik tehtud on. Ja puhtalt su kirjutiste pòhjal tundub, et oled juba piisavalt andnud..

    ReplyDelete
  5. Ma ei ole ka kunagi üheski blogis kommenteerinud, kuid lugedes neid tekste... isegi, kui mina seda inimest isiklikult ei tunne, olen veendunud, et tal on maailmale veel väga palju anda. Aeg on nii väärtuslik. Hoidke ja toetage oma lähedasi.

    ReplyDelete
  6. Minu meelest oled sa lugejatele vabanduse võlgu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. This comment has been removed by the author.

      Delete
    2. Mine loe blogi FB lehte, saad seletuse. Ise mõtlesin pikalt, mida öelda, aga ega ei oskagi. Pole ammu kelleski nii mitmel tasandil pettunud olnud. Elu on püha. Ainus, mida see juhtum mulle õpetas? KÕIGIS kahtlema. Ja olema eriliselt skeptiline avalduste suhtes "olen suremas", "tapan end ära" jms. Ehk et vastupidine mõju sellele, mida "eksperimendil" eeldati olevat.

      Nii. Nii. Nii. Pettunud. Aga eks inimesed ongi erinevad ja järelikult kellegi meelest see oli õigustatud.

      Delete
    3. This comment has been removed by the author.

      Delete
    4. https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=287664305015360&id=220722478376210

      Delete
  7. Mulle on üks väga lähedane inimene seda nalja juba teinud. Samuti, et kopsuvähk. Ma toona oskasin õhkõrnalt kahtlustada, sest tegu pole just vaimselt kõige stabiilsema inimesega. Mica kohta mul selline info puudub. Lisaks olen ma inimene, kellele inimesed korda lähevad, nii et ma olin päriselt kaks päeva šokis ja mõtlesin et mida öelda. Kuidas öelda. Kuidas lohutada. Ei saanud öösel magada. Aga võõra inimese närvid ja emotsioonid vist sulle korda ei lähe?
    Ma ei tea, kus on need inimesed, keda see postitus "mõtlema paneks". Küll aga ma tean, kus on need inimesed, kes juba on matnud mõne oma lähedase. Üks on neist siin. Ma tean, kus on need inimesed, kes peavad selliseid uudiseid inimestele teatama. Üks neist luges seda postitust ja ütles, et jumal tänatud - seekord ei pidanud tema uudist edastama. Nii et ma tõesti tahaks natuke rohkem selgitust - mis eesmärki selline "eksperiment" kandis? Sest mina olen hetkel nii pettunud, et mul isegi ei ole sõnu selle väljendamiseks. Samuti kujuta ette neid inimesi, kes FB-d ei loe ja kellele see post ongi nädalaid viimane elumärk sinult. Mida nemad tunnevad?
    Kurat küll kui hoolimatult me teiste inimeste emotsioonidega käitume. Eksperiment my ass... täiskasvanud inimesel võiks olla natuke rohkem teadmisi, tarkust ja empaatiat.

    ReplyDelete
  8. Tervitused ja tänu teile kõigile, et nii hoolivad olete. Vastan uue postituse näol pisut põhjalikumalt.

    http://www.teistmoodiperekond.com/2017/05/kummardused-nendele-kellele-laheb-vaga.html

    ReplyDelete
  9. mind jäi kummitama küsimus, miks? uudishimu, sotsiaalne eksperiment või midagi veel?

    olen kogenud, et elus on olukordi, mille puhul me võime teoretiseerida, et mida me teeks või arvaks või oleks, kuid kogemust omamata, see vaid teooriaks jääb. samas, kas on ikka vaja kõike kogeda?

    ReplyDelete