...

Ma tahaks täna midagi kirjutada. Midagi ilusat ja head. Midagi vajalikku ja õpetlikku. Midagi mõtlema panevat ja inspireerivat. Aga mitte midagi ei tule pähe. Mitte ühtegi mõtet ega tarkusetera. Tahaks öelda, et kõik on nii ilus ja hea, aga tegelikult ei ole. Kole on ka tegelikult armas ja oma. Ja headust pole tegelikult üldse olemas. Halba ka mitte. Pealegi kole on omadussõna, mis ei oma tegelikkuses mingit tähtsust ega tähendust. Ja taas kord jõuan ma ringiga tagasi tõdemuseni, et kõik, mis ma ütlen, on vale, sest ma ei tea, mis on absoluutne tõde. Absoluutset tõde pole olemas. Või äkki on?

Absoluutne tõde võiks olla midagi universaalset, aegumatut, kustumatut... Idealiseerides võiks absoluutne tõde olla midagi üllast, nagu näiteks tingimusteta armastus. Kas tingimusteta armastus on aegumatu? Vaevalt. Kõik on muutuv – tingimusteta armastus võib kaduda. Tingimusteta armastus ei hooli kehast – tingimusteta armastus on täielikult seotud hingedega. Ehk siis kui keha kaob, jääb tingimusteta armastus endiselt alles. Hing kannab tingimusteta armastust edasi.

Elukaaslasega tekkis hiljuti küsimus, et kas hinged tekivad ja kaovad. Muidugi tekivad ja kaovad. Hingi luuakse ja kaotatakse vajadusepõhiselt. Vajaduse üle otsustab hingede nõukogu, kus võimsaimad hinged vaagivad kõiki poolt ja vastuargumente. Nii olulisi otsuseid ei tehta individuaalselt. Isegi Vana-Kreeka Zeus ei saanud ainuisikuliselt maailma valitseda. Nii, nagu on võimalik luua, on ka võimalik hävitada. Hingede nõukogul on võim teatud juhtudel ja vajadusepõhiselt hingi olematuks teha. Või noh, tegelikult ei tehta neid olematuks, vaid lihtsalt pisut muudetakse kodeeringut ning tulemuseks on pisut teistsugune hing.

Ehk siis nagu me teada saime, pole sünniga kaasa saadud inimõigus, valikuvabadus, piiramatu ega kontrollimatu. Oh, nüüd ma jõudsin küll absoluutsele tõele üsna lähedale - igaüks saab selle, mille on ära teeninud. See on küll kindel mats! Iga oma kuri- ja väärteo eest pead Sa paratamatult varem või hiljem maksma! Mulle tundub, et karma on absoluutsele tõele üsna lähedal. Aga isegi karma pole absoluutne tõde, sest karmat on võimalik teatud juhtudel kustutada, muuta ja muundada, samuti heastada jne.

Ma tahtsin veel tingimusteta armastuse kohta midagi öelda. Toetudes eelpool olevale informatsioonile võime öelda, et ka tingimusteta armastus pole absoluutne tõde, sest hing, kes on tingimusteta armastanud võib korda saata midagi, mille tagajärjel hingede nõukogu otsustab selle kuritegeliku hinge hävitada. Tekib küsimus, et kas hing, kes on tingimusteta armastanud üldse on võimeline selliseks kuriteoks, mis sunnib nõukogu ränka otsust vastu võtma? Loomulikult mitte. Tingimusteta armastuse kogeja on tasemel, mis ei võimalda sooritada kõne all olevaid kuritegusid. Toetudes väärtushinnangutele pole võimalik teatud toiminguid sooritada. Ahhaaa, seega on tingimusteta armastus absoluutne tõde, sest tingimsuteta armastuse puhul on välistatud toimingud, mille tulemusena võidaks hing dekodeerida. Mine pekki, kui äge – tingimusteta armastus ongi absoluutne tõde - universaalne, aegumatu ja kustumatu!!! Tingimusteta armastamist!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar