Kõik, mis varem haiget tegi.

Ei tee enam. Või siis vähemalt mitte nii palju. Teeb korraks ja kiiresti ning läheb siis üle. 

Varasemad kogemused ütlevad, et ükskõik kui kurb ei oleks, on järgmisel hommikul parem. Ilusam. Lihtsam. Ja niimoodi tundubki, et ei tasu kurvastada. Homme on niikuinii parem. Kuigi tegelikult oleks põhjust. Kasvõi hetkekski. Võtta aeg maha ja olla südamest pettunud ja kurb.

Endalegi on naljakas mõelda, et olen äkki selles hetkes, kui mõtlen päris tihti, et on teatud käitumismustrid, mis on mõjutatud mu vanusest või kogemusest. Kahju, et ma ei mäleta, millal oli päris esimene kord, kui ma niimoodi tundsin või millal tegin ma oma esimese kommentaari stiilis: "Oh, varem sai ikka tuimalt terve öö ringi möllatud, aga nüüd roomavad kõik kell 2 kodu poole."



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar