Kuidas ma hullumeelselt kihutavas bussis kinni olin...

Esimest korda tunnen, et kellegi teise blogipostitus inspireerib mind kirja panema enda lugu. Nimelt siis lugu sellest, kuidas Mallukas oli puhkusel Korful ning palus hotelli restoranis väljas istudes (kui minu arusaamist mööda suitsetamine keelatud polnud) oma kõrvallaua inimestel mitte suitsetada, kuna ta istus seal oma väikeste lastega. Kõrvallaud keeldus ülbelt ning tekkis konflikt, kohviku juhataja pooli ei võtnud ning soovis kõigile kena puhkust.

Kindlasti võib selline olukord väga pahaseks teha, kuid mis on Malluka juhtumi puhul hea, on see, et see oli olukord, kust oli võimalik eemalduda. Isegi kui mitte ühtegi teist vaba lauda poleks sel hetkel olnud, tal oli võimalus (kas siis enne või pärast konflikti) sellest situatsioonist lahkuda ning olla kuskil, kus ei ole suitsuhaisu. Sööma oleks ta saanud minna tagasi natuke hiljem, kui mõni laud mujal vabaneb. 

Aga kujutage ette, kui needsamad inimesed oleksid olnud koos bussis, mille aknad ei käi lahti ning sõita veel mitu tundi. Siis oleks natuke keerulisem olnud.

Mina olen olnud bussis. Kinni. Vastu enda tahtmist. Kuid mitte suitsulõhnaga pole mu tervist ohustatud, vaid sõna otseses mõttes on mu elu ohtu pandud hullumeelse kihutamisega. Olukorras, kus bussist väljumine on keeruline. Ja just siis olen ma palunud abi nii bussis olevalt piletimüüjalt, bussijuhilt kui kaasreisijatelt. Ja mulle on samamoodi näkku irvitatud, nagu Mallukale irvitas näkku suitsetav mees.

Esimesel korral sõitsin Tansaanias, kus on üldse kõige hullemini kihutavad bussijuhid, keda ma oma elus näinud olen. Vahemaad on pikad, teed on võrdlemisi heas korras, juhid on alfaisased ning bussid on vanad. Ei ole just hea kombinatsioon. Sõitsin Dar Es Salaamist Mwanzasse. Räägiti, et teekond on umbes 16 tundi - heal juhul, kui midagi ootamatut vahele ei tule. Olles üle elanud üsna traumeerivaid bussisõidukogemusi ning just mõned päevad tagasi möödunud värskest bussiõnnetuskohast, kus 10 inimest surma said, teatasin, et mina sõidan seda teekonda vaid kõige kallima ja turvalisema bussiga. Pool eelmist päeva veetsin sõites bussijaama, et just need turvalise bussi piletid hankida. Järgmisel hommikul POOL VIIS alustas buss teekonda. Esimesed kaksteist tundi möödusid õndsuses. Buss sõitis aeglaselt ja turvaliselt, akna taga vilksasid mööda imelised vaated, tee oli hea ja buss mugav. Kõik oli justkui liiga hästi. Kui äkki meie buss kinni pidas, keegi midagi suahiili keeles seletas ja inimesed tee kõrvale puu alla pikutama kolisid. Seisvaid autosid ja busse oli teisigi ning leidlikud aafriklased pakkusid täiesti tühja koha pealt ülihelikiirusel nii toitlustusteenust kui majutust oma kodudes. Vaikselt selgus kohutav tõde. Eelmisel ööl oli samal teelõigul rünnatud kahte veokijuhti, neilt kõrvad ja keeled ära lõigatud ning teised veokijuhid protestisid nüüd sellega, et sulgesid tee terveks ööks, et valitsus midagi selle piirkonna turvalisuse tõstmiseks ette võtaks. Okei, istusime terve öö bussis. 

Päikesetõusuga koos hakkasime liikuma. Ja mitte lihtsalt liikuma. Me hakkasime kihutama nii kiirelt, kui bussijuht füüsiliselt suutis. Ma olin eelmised nädalad olnud Tansaania hullumeelselt kihutavates liiklusvahendites, kuid see oli hoopis omaette tase. Buss mitte ei kihutanud, vaid sõitis nii kiirelt...kuidas seda kirjeldadagi, me oleks nagu vabalangemises olnud. Kui mingi takistus oleks teele tulnud, siis bussijuht ei oleks saanud mitte midagi teha, seda langevat bussi oli ilmvõimatu kontrollida. Mäletan selgelt siiani, kuidas ma nägin ees silda ja jõge ja mu ainus mõte oli, et siin ma surra ei taha. Sel hetkel otsustasin, et ma ei saa vaikides kannatada. 

Kuna minu varasemad kogemused on õpetanud, et minu kui turisti kiiruse teemalisi kommentaare tõsiselt ei võeta, siis lootsin, et kuna buss tõesi hullumeelselt kihutas, siis äkki saan seekord kaasreisijad kampa ja vingume koos. Üle vahekäigu istus noormees, kes oskas inglise keelt ning kes mulle sõidu ajal tõlgiks olnud oli. Küsisin temalt ettevaatlikult, et mida tema sõidukiirusest arvab. "See on täiesti normaalne, nii me sõidame," ütles muidu mõistlikuna tunduv noormees, küüned tooli surutud ja pilk hirmunult teele naelutatud. "Oota, kas sinu jaoks sõidab juht turvaliselt?" ei suutnud ma uskuda. Pika pinnimise peale tunnistas noormees, et okei, natuke liiga kiire on jah, aga: "ära muretse, me jõuame turvaliselt kohale, Jumal kaitseb meid!" Ma kalastasin veel teisi kaasreisijaid, küsisin siit ja sealt, mis nad kiirusest arvavad, kuid vastus oli igal pool sama: "Jumal kaitseb meid!". Ohkasin südamest ja vastasin üle poole bussi: "Teate, mina ei usu Jumalasse, seega olen ma ainus inimene, kes surma saab, kui õnnetus juhtub, kas te palus saaksite paluda, et juht natukene aeglasemalt sõidaks." Kaasreisijad tulid aga hoopis parema lahenduse peale: "Ära muretse, me palvetame sinu eest ka!" Buss aeglasemalt sõitma ei hakanud. Maha ma minna ei julgenud, kuna kellelgi oli siinsamas eile just kõrvad ja keel välja lõigatud. Ma lihtsalt ootasin, et me kohale jõuaks. Päris kiiresti jõudsime. Kui linnapiir paistis ja kiirus alla läks, vaatasin absoluutselt imeliselt ilusat Mwanza linna ning ma päriselt ei uskunud , et ma ikkagi elusalt kohale jõudsin. See sõit oli nii traumeeriv, et veetsin järgmised kolm päeva kenas hotellis oma toas telekat vaadates, ma ei tahtnud mitte kuhugi minna ja mitte kellegagi rääkida. 

Järgmine väga ere mälestus kiirusest on Keeniast. Pidin liikuma marsuudil Nairobi - Kakuma. Kui te nüüd kaarti vaatate, siis see on "ainult" 700 kilomeetrit. Aga MILLIST TEED. Pool sellest teest on kõrbes, pinnasekattega, osaliselt tähistamata. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Alustasin teekonda ööbussiga Nairobist Kitalesse. Buss oli vana hea Easycoach, kõige turvalisem bussifirma Aafrikas. Sõit oli rahulik. Kitales otsisin edasisõiduvõimalust. Millegipärast välistasin suure bussi ning ronisin mingi poolavatud Land Roveri peale, kus me kõik piletiraha maksime ja turvalist transporditeenust vastu ootasime. Poolavatud tähendab seda, et reisijateosal polnud ees uksi, vaid mingi tuules lehviv riidekene. 

Sõit algas mägiteel ja selle all ma mõtlen väga mägist  ja kurvilist teed, mille kõrval on kilomeetrine kuristik. Meie juht sõitis seal täiesti hullumeelselt. Mäest alla sõites ja enne järsku kurvi, mille kõrval see mõnekilomeetrine kuristik oli, kiirendas ta maksimumini ning kurvi võttes oli tunda, kuidas auto viimase piirini pingutas ja koos püsida püüdis. Lisaks oli mul pidevalt tunne, et lendan lihtsalt sealt usteta autost välja. Ootasin mõned kurvid veel ära ning esimeses linnas läksin peatuse ajal juhiga rääkima. Ta ei saanud absoluutselt aru, milles probleem on, tema sõidab seda teeda iga päev ning teab, mida teeb. Jätkasime. Kiirus oli meeletu, kurvid endiselt jubedad ning nüüd hakkasid ka mu kaasreisijad hirmust karjuma. Ma andsin juhile märku, et ta auto kinni peaks ning palusin kaasreisijatelt, et nad juhile midagi ütleks. Kõik karjusid, et võta kiirust maha. Juht vaid naeris üleolevalt ning pani veel kiiremini minema. Jõudsime kõrbeteele, kus polnud ei asfalti ega mägesid. Meie pead olid pidevalt laes igast august läbi sõites, hüppasime siia ja sinna. Ühel hetkel kuulsin suure rekka signaali, mis sekund enne meiega kokku põrkamist eemale jõudis pöörata. Kuidas on see võimalik tühjal ja laial kõrbeteel? Inimesed karjusid hirmust. Mulle aitas. Vaatasin, palju veel sõita on jäänud. 4 tundi. Ilma ühegi suurema asulata vahepeal. Tundsin, et ei suuda isegi nalja minutit selles autos enam vastu pidada. Järgmises peatuses läksin maha. Küsisin juhilt, kas ta kavatseb niimoodi edasi sõita (naiivne küsimus onju) ning ütlesin, et ta seab kõigi inimeste elu ohtu ning mina selles sõiduvahendis enam olla ei soovi. Juht läks silmnähtavalt närvi - tema on mees, tema teab, mis teeb, tema oskab sõita. Mul oli talle väga palju vastu öelda, kuid sel hetkel reaalselt kartsin, et ta läheb närvi ja ründab mind füüsiliselt, kuna ta oli juba nii ärritunud. Istusin kohalikku söögikohta maha ning kuna ma juba juhuslikult politseinikuga ühte lauda istusin, kurtsin oma probleemi ära. Politseinik kutsus juhi nii moepärast enda juurde ja küsis selgitust. Bussijuht oli üsna närvis ja ütles, et mul on vaja ainult oma tahtmist saada ja ma tahan "teda kontrollida". Kusjuures kui ta sama jutuga jõudis kaasreisijate juurde, kes enne hirmust mitu korda karjusid, noogutasid need juhile kaasa nagu lambakari. Lõpptulemus oli see, et ootasin 6 tundi ning sain bussi peale, mis sõitis väga normaalselt. Minu reis võttis kokku üle kahe ööpäeva ja oli kõike muud kui lihtne. Tagasi otsustasin minna lennukiga - tund aega. Parim otsus üldse.

Lõpetuseks väike meenutus viimasest korrast Ugandas. Olin terve öö sõitnud Põhja-Ugandasse ning pärast esimese linna organisatsiooni külastamist sõitsime edasi järgmisse. Teekond kestis õnneks vaid kaks tundi, kuid bussijuhi sõidustiil oli pigem kihutav. Kindlasti ei olnud see võrreldav kahe eelmise korraga, kuid see oli ohtlik. Läksin bussis oleva piletimüüjaga rääkima. Ta rääkis bussijuhiga. Mitte midagi ei muutunud. Läksin uuesti. Ütlesin, et bussijuht sõidab ohtlikult. Piletimüüja ja teine asjataja bussis naersid, nagu ma oleks just aasta naljaga hakkama saanud ning vastasid, et ei, see on täiesti normaalne ja rahulik tempo. Ma ei loobunud ja ütlesin uuesti, et see on kihutamine, mis seab ohtu kõik bussis olijad. Sain vastuseks midagi ebaadekvaatset. Kui nad aru said, et ma ei loobu oma arvamusest, siis öeldi mulle, et "Kõik teised siin bussis arvavad, et me sõidame liiga aeglaselt, nad ei taha Kampalasse alles öösel jõuda." Ma palusin mitu korda, et nad näitaks mulle neid inimesi, kes sellist arvamust väljendanud on, sest ma küll selliseid kommentaare ei kuulnud. Mu palvet ignoreeriti. Ainus positiivne asi kogu vestluse juures oli see, et bussijuht kuulis seda ning võttis reaalselt kiiruse maha. Ma ütlesin meestele, et nende naer polnud kindlasti adekvaatne reaktsioon, kuna kui vaadata selle bussifirmaga viimastel aastatel juhtunud õnnetusi, siis neid on palju, need on ohvriterikkad ning enamuse põhjus on kiiruse ületamine. Selle peale jällegi naerdi. Selline laiem kontekst oli meestele ilmselgelt arusaamatu. Mul paluti maha istuda ja kohale jõudes bussifirmasse kaebus esitada - mõtle kui hea süsteem, juhul, kui kihutavas bussis sõites õnnetust ei juhtu ja kohale jõuad, võid kaebuse esitada. Igal juhul, kuna bussijuht võttis kiirust alla, siis läksin tagasi oma istekohale. Kogu selle vestluse ajal oli rõhutatult sõbralik, kuid konkreetne. Kui sõit oleks pikem olnud, siis ma oleks bussist maha läinud ja järgmisega sõitnud. Järgmisel päeval sain aru, et mu kaebus ei olnud asjata - see sama buss, millega meie eelmisel päeval 2 tundi sõitsime, järgmisel päeval läbis järgmine buss seda vahemaad 3,5 tundi - turvaliselt sõites.

Loodan, et kellelgi ei tule mitte kunagi ette olukorda, kus halb klienditeenindus (bussijuht) tema elu ohtu paneb, kaebused ei aita ning päriselt hirmu tundma peab. 

Lõpetuseks pildike viimase loo bussist Gaagaa. 

https://mountainsbeyondmountainsuganda.files.wordpress.com/2015/11/dsc_0110.jpg


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar