Meie blogi esimene kaasautor - Meremees Sven otse purjeregatilt

Saage tuttavaks - Sven! Sven on Veiko vend, kes elas meie juures alates jaanuarist. Kuigi tänaseni ta ise veel blogisse kirjutanud pole, siis oli ta ühe meie loetuima postituse kaanestaar siin. Kuidas ma nüüd Sveni täpselt iseloomustakski? Tegudemees. Tegutseja. Tegija. Sellel ajal kui mina siin oma mugavast voodist mugavalt mugavaid arvutiklahve toksin, on Sven purjekaga merel, et Rootsi sõita. Ei ole see Rootsi sõitmine nii lihtne midagi. 22. juunil kell 11 lõpetas Sven Eesti Mereakadeemia tüürimehe erialal ning tähistas kooli lõpetamist juba merel. Sama päeva õhtul kell 6 olime kõik Lennusadamas selleks, et Sven merele saata. Tutvusin nende purjakaga seest ja väljast ning proovisin aru saada, kuidas kümme inimest selles mitu nädalat järjest üksteisele närvidele käimata hakkama suudaksid saada. See paat oli NIII väike. 

Sveni meeskond ongi Eesti Mereakadeemia meeskond ning sinna said kandideerida kõigi kursuste üliõpilased. Regatt algab tegelikult Rootsist ja lõppeb Poolas, kuid kuidagi on ju vaja purjekas kohale saada. Niimoodi kandideeriski Sven esimesele etapile, kuna see oli tal esimene vaba aeg. Pärast 9-päevast purjereisi tuleb ta koju ning on valmis minema pooleks aastaks kaubalaevale praktikale (on antud lootust, et ka sealt tuleb otseülekandeid). Seda, millal teda täpselt laevale kutsutakse, Sven ei tea ning tuleb koju. Korraks. 

Aga mis ma ikka pikalt seletan. Mul on väga hea meel, et läks vaid pool aastat ning järgmine meie pere liige sulas ja otsustas jagada oma kogemusi blogis. Kui blogijatele tundub enda kogemuste jagamine sama loomulik, kui hingamine, söömine või Facebookis rullimine, siis on väga palju inimesi, keda hirmutab nii kirjutamine ükskõik millisel muul eesmärgil kui hädavajalik andmete täitmine ning sõna AVALIK BLOGI on ka üsna hirmuäratav, sest seda LOEVAD ju KÕIK ja see jääb IGAVESEKS INTERNETTI.

Seetõttu hindan kõrgelt Sveni panust, et ta laine loksudes oma seiklused kirja pani ning me saame vaid aimata, kuidas siis tegelikult purjeregatil sõita on. Kopeerin siia pildi alla Sveni teksti, kuna piiratud interneti tõttu saadab ta seda mulle e-mailile. Natuke irooniline on, et päeval, mil Sven meie kodust välja kolis, hakkas ta meie pere blogisse kirjutama, kuid pere liige on ta ikka ja endiselt. Seda ei muuda midagi :) Nautige!

Sven diplomeeritud tüürimehena - võttis 6 aastat aega, aga asja sai :) 

Esimene päev, 22.06
Välja sõites valas abikapten kohe sortsu rummi Neptunile ja igaüks pidi lonksu võtma.  Mina läksin  rooli. Moodustati meeskonnad – kolm inimest vahis, ülejäänud puhkavad. Üks neist roolis, teised tegelevad pautimisega ja sätivad purjeid. Meeskond on vahis 2 tundi, siis 4 vaba. Kapten on alati saadaval ja tema käest võib ja peab alati abi küsima. Tuul on üle 10 m/s, lained meeletud. Laeva kiirus muljetavaldavad 9 sõlme. Laev loksutab tugevasti ja laineid rammides pritsib vett tekile. Kõik on merehaiged peale kapteni ja abikapteni. Salongi minna ei saa, seal hakkab kohe oksele. Tekil on enam-vähem ok, tuleb pilk kauguses hoida. Suht rõve olla. Mina siiski oksendamisest pääsesin, kuid palju puudu ei jäänud.

2. päev, 23.06
Kell 4 sain magama, ärkasin kell 10. Ilm on rahulik, päike paistab, kerge briis puhub. Spinnaker üleval. Lõunaks kadus tuul sootuks ja pidime kasutama mootorit, et edasi liikuda. Võtsime tekil päikest, on mõnus ja palav ilm. Tänasest teeme vahis 3 tundi, siis 6 vaba. Süüa teeme nii, nagu juhtub ja kes teeb, teeb kõigile. Halva ilmaga sooja sööki ei tee, siis sööme võileibasid, müslibatoone ja muid kuivikuid. Vabal ajal loen Janika kingitud raamatut “Alkeemik”, mis on väga huvitav ja kaasahaarav.

3. päev, 24.06
Ärkasin kapteni karjumise peale, on suht kuri, sest keegi meist eriti purjetada ei oska ja tingimused on pehmelt öeldes kehvad. Ilm on jälle tormine, sajab ka vihma. Kuskilt lekkis vett ja voolas salongi teleka tagant. Kapten arvab, et meie oskamatu pautimise tõttu on miskit ära lõhutud. Minu vahis oli lihtne, tuul oli sellise nurga all, et purjeid ei pidanud kordagi sättima. Tuli ainult rooli hoida. Meil on ka automaatrool, kuid üldiselt juhitakse käsitsi.

4. päev, 25.06
Kell 6 hommikul jõudsime Kalmarisse. Sõitsime silla alt läbi, mis ühendab Kalmari ja Ölandi saart ning on 6 km pikk. Sai lõpuks pesta ja sauna. Saun küll oli üsna jahe, kõigest 60 kraadi. Kuid kuuma veega mitme päeva mustus maha leotada oli mõnus. Purjekal on ka kitsas duširuum, kuid vesi on äärmiselt limiteeritud ja duši võtta pole soovitav, ehkki keelatud see pole. Keegi igatahes pole purjekal duši all käinud.
Käisin Kalmari vanalinnas ringi. Huvitav on uues kohas ringi kõndida ja linna vaadata. Peale mitut päeva loksumist tekkis maa peal nn maahaigus, et seest hakkas keerama ajas iiveldama. See on vastupidine efekt merehaigusele, kui loksumisega oled harjunud.  Õhtul tuli St Iv’i meeskond tutvumisõhtule. Kui meil on meeskonnas 10 inimest, siis neil 8. Tutvusime ka teineteise jahtidega. Meil on uus ja modernne, neil vana ja klassikaline. Kord on neil päris range laevas, meil üsna vaba õhkkond.

5. päev, 26.06
Kella kolme ajal päeval sõitsime välja. Laine oli eriti vastiku nurga all, tagus laeva, ankur ja ankrukett kolises, magada üldse ei saanud. Roolimine tuleb mul ikka suht halvasti välja, aga abi pole ka eriti. Teisest kahest mu tiimist pole eriti abi ja kapten tahab ka magada, seega pean üksi hakkama saama.
Meeskond saab veel hästi läbi, kuid eestlaste ja venelaste vahel on teatavat teravust tunda. Loen oma raamatut ja naudin hetke. Vaatamata raskustele on kogu ettevõtmine ikkagi täiega lahe.

6. päev, 27.06
Pärastlõunal jõudsime Ystadisse. Sauna siin ei saa ja duši eest peab ka maksma. 4 min on umbes 1€. Peab kaardile raha peale laadima ja duši all kaardi läbi tõmbama ning sekundid hakkavad maha jooksma, nagu autopesulas.
Käisime baaris söömas ja õlut joomas. Öösel sõidame välja. 















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar