Mica kolis välja, Meelis elab töö juures...mind on üksi jäetud.

June 08, 2017

Püsilugejad on arvatavasti märganud, et viimasel ajal ei ole siin enam jutukesi sellest, kuidas Mica mulle lampi järgi tassib või Meelis imelisi toite kokku keerab. Lihtne põhjus - seda ei juhtu enam.
Juba üle kahe kuu elan oma toas uhkes üksinduses ning Micat ja Meelist olen näinud vaid loetud korrad. Alguses polnud hullu, täitsa tore oli vahelduseks oma toas üksi olla, kuid mingi hetk märkasin, et "Mica toast" möödudes oli mu esimene mõte, et...kus Mica on ja millal ta tagasi tuleb. Ja koju jõudes mõtlesin samamoodi, et nii tore oleks Meelisega jagada oma päevasündmusi ning kuulata seda tuttavat-rõkkavat itisitamist vastu. Meelisega rääkides ongi kõik kohe hästi. Laod aga oma päevajuhtumised humoorika alatooniga ette ning saad vastu naerupahvaka. 

Micast olid mu viimased mäletused need, et ta töötas liiga palju. Ma ei tea, kas ta koguaeg reaalselt ka töötas ning kui tulemuslik see oli, mida ta tegi või oli see lihtsalt "look busy do nothing" stiil, kuid aega tal füüsiliselt ei olnud. Meelisest on meeles see, et ta tegi meile kogu aeg süüa :)

Igal juhul, kui nad märtsi lõpus hommikul sekundipealt Tartusse Meelise isa matustele läksid, ei osanud ma arvata, et sellega on meie pereelu kui selline läbi. Meelis läks sealt edasi Muhu saarele tööle ning Mica jäi Tartusse äriasju ajama. Mai alguses tuli Micalt kiri, et ta kolib kodust välja, kuna hetkel on pigem Tartus. Meelis pole alates märtsi lõpust kordagi kodus ööbinud. Välja ta siiski õnneks kolida ei plaani, vaid hoopis mõlgutab mõtteid, et oktoobrist püsivamalt Tallinnas elada. 

Kui Veiko (ehk siis korteri omanik) räägib meie praegusest elukohast, siis rõhutab ta alati, et see on just meie kodu, kus kõigil peab tore ja hea olema. Sellepärast on ka kahju, et Mica kodust välja kolis. Nii siis on. Kes teeb Muhus tööd, kes Tartus äri. Mina olen kodus ja ootan nagu kannatlik elukaaslane ikka, et äkki mehed tulevad kunagi tagasi :D Teate küll, et lase lind lendu ja vabaks, kui tahab, tuleb niikuinii tagasi. Meelis on mõned korrad isegi mu telefonikõned vastu võtnud, lootus vast päris kadunud pole :) Eile, kui mul oli kriis ning voodi kokku panemiseks tüübleid vaja oli ja mul aimugi polnud, kus need on, siis ei vastanud aga mitte keegi :D 

Ühe sõnaga. Oleme erinevates kohtades ning blogi, mis oli algselt loodud selleks, et meie ühiseid koduseid seiklusi jäädvustada, on hetkel muutunud meie ainsaks ühiseks koduks. Saab teha vaid klišeeliku järelduse, et me ei tea mitte kunagi, millal lõputuna tunduv ühine elu ja aeg selles vormis ja moel lõppeb. Seega ärge lükake midagi homsesse...peale töökohustuste.

Tehke ägedaid asju koos oma perega!


You Might Also Like

3 comments

  1. Tegelikult ma loobusin peale seda "vähipostitust" blogi lugemisest, sest mulle ei mahtunud pähe, et keegi sihilikult teisele nii palju südamevalu põhjustada võib.

    Aga eile see intrigeeriv pealkiri tekitas uudishimu. Ja tekkis üks küsimus ka, et kui tegemist on perekonnaga, siis kas kõik pereliikmed ei käigi üksteise vanemate matustel?
    Mari

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, mina ei läinud Meelise isa matustele.

      Delete
    2. Janika ja Mella postitusi ei pea seepärast lugemata jätma, kui inimene minu vastu ületamatut tumedust tunneb. Neil on mõni kord väga väärt mõtteid ja kogemusi jagada.

      Mulle isiklikult on oluline elusalt veedetud aeg. Tulge mu matustele, kui see teile midagi positiivset pakub

      Delete