Minul ei ole kiire

June 19, 2017

Kaheksa aastat tagasi töötasin Rootsis vabatahtliku projektijuhina. Mul on hästi meeles, kuidas absoluutselt igal reedel kõige hiljem kell kolm oli viimane kui rootslane kontorist lahkunud ning eestlane, makedoonlane ja slovaklane töötasid aga rahulikult edasi. Mõned aastad hiljem, Rootsi ülikoolis käies, oli sarnane käekiri juba ees ootamas - nädalavahetusi, vabasid päevi ning üldse puhkeaega võtsid rootslastest õppejõud ikka täiega. Kui tööpäev läbi sai ja kell kukkus, kukkus ka pastakas. Rahulikult pandi välislähetuses olles "out of office" teade peale ning paljude tööasjadega (ehk siis meiega) tegelemist lükati pidevalt tuima rahuga edasi, kuna muidu oleks ju pidanud äkki ületunde tegema. Ja seejärel tuli kas pikk nädalavahetus, tööpäevad kahe riigipüha vahel, kus keegi ometi ju tööd tegema ei hakka, lihtsalt tihe aeg. Keskmine rootslane ei tee tööd ei ette ega järgi ega topelt, rootslane läheb tööle, teeb tööd ja kui tööpäev läbi on, siis algab aeg perele, puhkusele ja hobidele. Ja nii ongi! Võitja pole mitte see, kellel kõige kiirem on või isegi mitte see, kes kõige vingemat karjääri teeb, vaid see, kellel on kõige rohkem vaba aega, mida ta just omale meelepärasel viisil kasutada saab. 

Eestis on lood teised. Mida päev edasi, seda enam hakkab mulle tunduma, et olen üks väheseid inimesi oma tutvusringkonnas, kellel ei ole kiire ja et kui ma Rootsist üldse midagi üle võtsin, siis just selle, et mul on aega. Ja kuna mul on aega, siis teen ma ka asju rahulikult - näiteks kõnnin muusikat kuulates aeglaselt tööle. Selle kohta sain eelmisel nädalal kommentaare kahelt töökaaslaselt, kes juhuslikult kiirel sammul mulle järgi jõudsid ja imestasid, et kuidas ma ikka nii rahulikult kõnnin. No miks mitte, kuhu mul kiiret on :)

See ei tähenda, et mul midagi teha poleks - no ikka on. See ei tähenda, et mul igav oleks - no ma tahaks näha, millal see juhtub. See ei tähenda ka kindlasti mitte seda, et mul ei oleks nädalaid, kui mul ongi väga palju teha ning kus õhtune aeg möödub voodis, sest energiat lihtsalt ei ole muuks - näiteks juhtus see pärast Ugandast tagasi tulekut, et oli kiire terve nädal. Jõudsin esmaspäeva lõuna ajal, magasin end järgmiseks hommikuks öisest lennust välja ning siis töötasin kuni laupäeva õhtuni. Kuid ikkagi, ka siis - ma vaatasin, et mitu tundi ma päevas reaalselt tööd teen (võtsin jutustamise, lõuna, internetis chillimise ja muud pausid maha) ning ikkagi oli see aeg ka kõige tihedamatel päevadel kuskil 8,5 tundi. Ei olnud 12, ei olnud 16. Kui ma püüan meenutada, millal oli viimane kord, kus mul tõesti füüsiliselt aega puudu oli, siis meenub jaanuar, kui töötasin Keenias 20 päeva järjest hommikust õhtuni ning ajapuuduse tõttu jäigi üks koolitöö õigel ajal saatmata (mis juhtus minu puhul ülikoolis esimest korda). Tol hetkel sain aru, et see ei ole lihtsalt inimlikult võimalik ning loobusin. Ehk siis mul on aegasid, kui on mingiks perioodiks väga kiire ja energiat pole, kuid need lähevad mööda.

Kui keegi ütleks, et saame kokku, siis suure tõenäosusega suudaks ma seda teha kohe täna või halvemal juhul homme. Kui mul on midagi tegemata, siis ei ole see sellepärast tegemata, et mul ei ole aega olnud, vaid seetõttu, et see asi ei ole lihtsalt piisavalt oluline. Oluliste asjade ja inimeste jaoks on alati aega. Ja kui ei ole, siis saab aega tekitada. Usun, et kui kõik need inimesed, kellel "aega pole", paneks oma igapäevased tegevused kirja ja seda analüüsiks, võiks nad nii mõnegi põneva avastuseni jõuda. Huvitav näiteks, kui palju aega meil kõigil kohe juurde tekiks, kui internetis saaks vaid töökirjadega tegeleda ning facebookid-instagramid-blogid-uudistelehed-whatsappid-messengerid-seriaalid-veebilehed ei avaneks ning nutitelefon tavatelefoniks muutuks. Mitu tundi päevas mõned meist aega juurde saaks? Või mõne teise inimese puhul - kui ta oma poisist/tüdrukust lahku läheks. Eks me kõik tea neid sõpru, kellel varem oli laialt aega käes, kuid pärast paardumist pole mõtet isegi enam kuhugi kutsuma hakata. Ma ei räägi lastega peredest, vaid lihtsalt noortest inimestest, kes koos on. Mul on mitmeid väga hõivatud sõpru, kes alati leiavad aega kokkusaamiseks ning siis mõned keskmiselt hõivatud sõbrad, kellel aega pole kuude kaupa. Mis seal ikka. Olen alati uskunud, et kui inimesed tahavad, leiavad ka nad selle aja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)

Ehk siis. Jätame minu spekulatsioonid teemal, et miks inimestel "aega ei ole" kõrvale ning räägime inimestest, kellel aega on. Selleks, et asjad kohe ära teha. Erinevalt paljudest teistest, kellel pidevalt kiire on absoluutselt kõige jaoks. Alustan näitega ühest väga hõivatud naisest, kes juhib suurt asutust ja on väga tegus erinevates oma erialaga seotud tegevustes, lisaks on tal ka pere. Kui ma temalt küsisin, et milline aeg üheks pikemaajaliseks tegevuseks (mitu nädalat) paremini sobiks, siis vastas ta meeldejäävalt: "Kuule, paneme lihtsalt mingi aja paika. Küll saab. Koguaeg on nii palju teha, et ega suurt vahet pole, millal me selle aja paneme. Ma pean lihtsalt piisavalt vara ette teadma." Selline suhtumine avaldas mulle väga muljet. Ja no eks sellise suhtumisega ole ta ka oma erialal tippu jõudnud. Või siis meenub minu raamatu toimetaja, kellel lisaks toimetaja tööle oli veel teine vägagi vastutusrikas töö ja ka pere. Päris tihti juhtus nii, et ma saatsin talle enne magama minekut ära kuskil 30-40 lehekülge teksti, mõnikord rohkemgi ning päris tihti sain korralikult toimetatud versiooni tagasi juba järgmisel päeval. Ühel korral sain toimetatud versiooni kätte juba selleks ajaks, kui järgmisel hommikul silmad avasin ja meile kontrollisin. Mäletan, et tol hetkel avaldas see mulle ikka väga sügavalt muljet. Kujutan ette, kui kiire sellel toimetajal tegelikult oli. Kolmas hea näide on üks mu töökaaslane, kes võtab kõik ülesanded alati kohe ette, isegi need, mis on veidi tüütud, teeb need kohe ära ja niimoodi ei muutu ülesanded ka häirivaks ning raskeks, kui need tehtud on. Pärast temaga koos ühe projekti kallal töötamist proovisin ise sama taktikat rakendada - et ei lükka nõmedamaid tööülesandeid edasi, kuna need ju lõppkokkuvõttes kuhugi ei kao. 

Isiklikumal tasandil olen näinud, kuidas inimesed teevad tööd ette ja järgi, planeerivad ja tõstavad pool elu ümber selleks, et saada puhkust siis, kui neile isiklikus elus oluline on, et olla koos nende inimestega, kellega soovivad. Samuti olen ma ka ise õppinud pärast tööaega valdavalt töökirju mitte kontrollima - no vaevalt on seal midagi, mis ei saaks hommikuni oodata. Ja kui ongi, siis oleks mulle arvatavasti helistatud.

Sageli öeldakse, et kõik on mõtlemises kinni. Aga proovime siis. Võtame ühe päeva ja mõtleme, et meil ei ole kiire. Jalutame aeglasemalt. Sööme aeglasemalt. Võtame aega rääkimiseks. Võtame kõik pakkumised vastu ja täidame meile esitatud palved. Ei mõtle oma päeva kiireks ega räägi kordagi, et meil on kiire. Vaatame, mis juhtub :)



You Might Also Like

5 comments

  1. Kultuslause "aega ei ole" on minu isikliku arvamuse kohaselt ka selle tähendusega, et viisakas äraütlemine või siis enda jaoks sobiv vabandus asjadega mittetegelemiseks.

    sarnasel kirjutatuga olen aegu tagasi teinud nädala jooksul kasutatavast ajast visuaalse inventuuri, et millega ma siis nn tööajal tegelen, et õhtuks on ikka mingid nn "sabad", mis lükkuvad määratlematusesse homsesse. hiljem tabelit analüüsides selguski, et veerand tööajasst kulus tegevustele-kõnedele, mis ei olnud mitte eesmärgile suunatud, vaid nn asendustegevused või uudishimust käivitunud (nt otsisin algmaterjali, kuid leidsin end tund aega hiljem lugemas artiklit, mis ei olnud algse eesmärgiga kuidagi seotud). aja planeerimisega sisuliselt tegelema hakates jõudsin järgmise etapini, et pigem tuleb aja planeerimist alustada sellest hetkest, kui mingile tegevusele/kohtumisele "jah" ütled, st mitte leida end olukorrast, kus tuleb hakata tegelema nn tulekahjude kustutamisega, sest sõna sai antud, kuid sõna andmise ei märganud to do listiga seda võrrelda.

    Mitte keegi teine peale meie endi ei sisusta meie aega, me ise võtame vastu need otsused. see oli üks parimatest valgustulikest teadvuse hetkedest. sellest hetkest edasi on alati olnud võimalik leida aega, kõik oleneb teadlikkusest ja vajadusest või siis tahtmisest. puhas logistika. ja samas väga vabastav. see Elu Kiirteel vuramine võib lõppeda väga kurvalt. Samas jälle valikute küsimus, ehk siis Meie oma Aeg on Meie Endi sisustada:)

    jõudu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, mulle ka tundub, et just paljudel inimestel ei ole tekkinud seda hetke, kui nad saavad aru, et minu elu on minu valik ja minu otsus ning kui mul on kiire, siis olen ma järelikult sellise otsuse vastu võtnud. Julge on inimene, kes julgeb välja öelda, et tema elu on olnud tema enda valik ja tema enda teatud sammude ja otsuste kogusumma. Need "kiire'tajad" käituvad tihti justkui see oleks kellegi teise süü või veel sagedamini esitlevad seda elu paratamatusena. Kui "kiire" on tõesti probleemiks, siis paljudele probleemidele, ka "kiire" probleemile on tihti olemas üsna lihtsad lahendused. Paraku neid lahendusi ei kiputa otsima. Tihti on kõige rahulikumad ja produktiivsemad just inimesed, kellel on tegelikult väga palju käsil. Aga kuidas nemad asja vaatavad - neil ei ole "kiire", neil on põnev elu :)

      Delete
  2. Elu on läinud järjest ja järjest kiiremaks. Mõtteainet on tublisti, kuidas saada jälle aega juurde. Tegelikult ju aega on, see kiire on ainult minu peas. See kiire ei lase rahulikult maha istuda ja raamatut lugeda, ei lase pooleks päevaks metsa hulkuma minna, ikka peab silm kellal olema, sest muidu äkki jääb midagi tähtsat tegemata ja muidu äkki olen laisk. Kui kõik päeva tegevused kirja panna, on selgelt näha, et füüsiliselt on aega piisavalt, ainult see emotsionaalne ja vaimne aeg kipub lappama minema.

    Hea teema, aitäh!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa oskasid nii hästi väljendada seda - just nimelt kiire on peas kinni :)
      Ja tõesti, kui mõnel päeval või nädalal on kiire, see on loomulik, aga kui absoluutselt iga päev ja kõige tegemisel on aina kiire ja kiire ning ei tekigi sellist tunnet, et elu on tegelikult rahulik ja tore, siis peaks midagi ette võtma.

      Delete
    2. Täiesti nõus. Kuid selle tõdemuseni peab jõudma. Peale seda on maailm palju avaram ja pingevabam. Mind aitas selle teadmisega kohaneda ka euroopa erinevates riikides töötamine, kus on hoopis teine töökultuur (nagu kirjutasid oma kogemusest). ka minule oli alguses harjumatu, et kui nn kell kukkus, siis saigi tööpäev otsa ja mitte keegi ei eeldanudki, et teed veel X arv tunde peale tööaja lõppemist või siis muul töövälisel ajal. meil millegipärast on see pidev ületunnitöö normaalsusena võetav.

      suurem osa takistustest on meie oma peas meie endi loodud ja see on eriti jabur. miks me ometi ei lase endal end hästi tunda:)

      Delete