Täiuslik hommik

Millega teie eile öösel kell pool kolm tegelesite? Mina näiteks värvisin voodit! Kui siiani keegi on millegi värvimisest rääkinud, siis olen alati mõelnud, et ah mis see siis ära ei ole, paar korda pintsliga tõmmaga ja korras. Ütleme nii, et see voodi projekt on meil vahelduva eduga nädal aega kestnud ning täna tuleb veel viimased korrad "pintsliga tõmmata". Miks ma üldse aga pool kolm öösel veel üksinda muusikat kuulates voodit võõpasin, oli seetõttu, et see tegevus kuidagi hüpnotiseeris mind. Väga hea on vahelduseks midagi päriselt oma kätega teha peale arvtiklahvide toksimise, koosolekute pidamise või heal juhul kuluaruandeks dokumentide liimimise. Hakka või poole kohaga voodivärvijaks :)

Viimased pintslitõmbed tulid siis, kui lahjendatud värv otsa sai ning kella vaadates tundus, et pole mõistlik vist uut segu valmis teha. Kuigi absoluutselt ei olnud tunne, et kell võiks nii palju olla. Ma ei mäletagi, millal ma midagi nii palju nautisin, kui seda voodi võõpamist. Igastahes. Jõudis natukese aja pärast koju Veiko, kes saabus Võrus toimunud õppustelt. Hommikul kell kolm. Tuli mu tuppa ja rääkis pikalt sellest, kuidas meile tuleb varsti uus üüriline ning kuidas koridori võiks kõigi meie juures elanud inimeste fotod üles panna. Tundub, et kui samamoodi edasi läheb, siis varsti võib seinast puudu tulla. Kui küsisin, et mis Veikol homme plaanis on ja kas saame ühiselt selle voodi kokku panna, tuli üllatav vastus: "Lähen 24 tunniks tööle!". Ma tean väga hästi, mida 24-tunnine vahetus tähendab. Veiko peab hiljemalt kell seitse ärkama ning tööjuures väga magada ei saa. Sel hetkel oli mul temast väga kahju. Olen ise liiga palju pidanud üle elama päevi, kus pole kas üldse öösel maganud või olen maganud mõned tunnid ning on vaja läbi viia koolitust, olla adekvaatne suhtlusel partnerorganisatsioonidega, pidada koosolekuid või teha koolis eksamit. Juhul, kui sellele lühikesele öösel eelnenud ööl olen korralikult maganud, siis pole väga hull, aga ikkagi piisavalt, et mitte oma päeva täiega nautida. Proovisin siis Veikot magama kupatada, kuid millegipärast tahtis ta veel mingeid uute madratsite ja voodite detaile arutada. 

Hommikul kuulsin tuttavaid kiireid samme koridorist, kell oli 7.24. Olin mõne minuti veel üleval ja juba jäingi uuesti magama. Järgmisel hetkel oli kell üks. Mõtlesin, et appi kui kaua Veiko on pidanud juba väsinuna üleval olema ning olin väga rahul oma pika unega. Absoluutselt parim teadmine, millega õhtul magama minna, on see, et hommikuks ei pea äratuskella helisema panema ja telefonil saab hääle maha keerata. Ma olen mõnel üksikul vabal päeval üritanud panna endale hommikuks äratuskella helisema lootes, et äkki saab päeva jooksul rohkem tehtud, aga ega ikka ei saa küll. Ükskõik, mis kell ma ärkan, aga puhanuna on alati motivatsioon ja produktiivsus kõrgem ning kui on võimalus end välja puhata, siis ma seda ka kasutan.

Erinevalt Veikole, kes arvatavasti praegu tööl unega võitleb, oli mul täiesti täiuslik hommik. Kõigepealt oli mul aega ärgata. Tegin silmad lahti, planeerisin päeva, vastasin mõnele sõnumile, käisin rahulikult pesemas. Ja siis mu lemmikosa hommikutest, kus mul on aega: ma sain rahulikult hommikust süüa! Tegin omletti, lisaks banaani, kohukest, kohupiimakreemi, rohelist teed ja viinamarjamahla. Kuulasin muusikat, tegin nimekirja asjadest, mille ma päeval ära tahan teha ning alustasin sellega, et läksin poodi, kuna pesupesemiseks olid kõik asjad äkki otsa saanud. Ma täiega naudin neid päevi, kus mul päriselt ongi aega, et niimoodi poodi minna. Tavaolukorras oleks ma lihtsalt pesupesemise edasi lükanud ja muid asju teinud, kuid täna vaatasin veel, mis ilm õues on, otsisin suveriided välja, tegin natuke meikigi, kammisin juukseid, panin suured klapid pähe ning asusin jalutuskäigule mööda väikest metsarada. Olin väga rahul, et ei olnud see hommik, kus ma äratuskella peale voodist välja kukun, 7 minutiga pesemas käin, esimesed suvalised riided selga tõmban, kapist mingi hommikusöögi laadse asja kaasa haaran ning rongile jooksen. Poes oli mul aega vahetada oma kliendikaart välja ja kleepse koguda ja mida kõike veel. Tagasitulles oli koduümbrus nii vaikne ja roheline, et mõtlesin juba ei tea mitmendat korda sellele, et kui väga mul ikka vedanud on, et Tallinnast sellise rahuliku elukoha leidsime. Üsna madalalt lendas üle lennuk, millele ma pikalt järgi vaatama jäin. Kõik tundus nii rahulik, sõbralik ja soe. Koju jõudes läksin prügi välja viima - umbes kekslesin sinna prügikastini ja nautisin plätudega murul jalutamist. Mingil hetkel hakkasin ise ka enda üle naerma ning sain aru, et täiuslik hommik ongi selline hommik, mis tagab hea tuju terveks päevaks ning isegi prügi saab kekseldes välja viia. 

Palju ilusaid ja rahulikke hommikul teilegi!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar