Miks mulle meeldib üksinda autoga sõita?

July 01, 2017

Ma olen elus õppinud igasuguseid asju. Asju, mida füüsikakatsed on korduvalt tõestanud või keemiavõlurid jätkuvalt kinnitavad. Aga olen kogenud sündmusi, mis koolis õpitule ristivastupidist näitavad. Minu pikaajaline kogemus näitab, et hea muusikapala muudab teekonna vähemalt kaks korda lühemaks. Saame kasutada igasuguseid stoppereid ja kiirusemõõtjaid või isegi miljonite eurode väärtuses kiirguvat GPS signaali ning teha mustmiljon mudelit ja arvutust, mis kinnitavad, et ma peksan segast, aga nii onn. Minu maailmas on teekonnad hea muusika saatel tugevalt lühemad kui ilma.
 
See on täiesti utoopiline, kuivõrd erinevad on inimeste muusikamaitsed. Mitmekesi koos autoga sõites ei tea iial, milline lugu teist inimest kannatama paneb või et mis jubedust tema esile kutsuda tahab. Näiteks üks kord sõitsin ma ühe inimesega koos, kes minu arvates totaalset saasta kuulab. Ning kuigi ma nägin silmaga neid möödasõite, mida me tegime, siis teekond oli sama lohisev ja õudne, kui need lood. Ma ei sekkunud, kuna ma tahtsin saada kogemuse ja ma nägin, kuidas teekaaslane ise hüpnotiseerus ja mõnules.
 
Täna ma sõitsin kahe linna vahel. Üksinda. Ning kogu muusika tuli täpselt nii, nagu mina oleksin selle valinud. Tee muutus kitsaks kui tähevärav. Ei seganud mind robotkaamerad ega rehvide vahelt maailmaruumi leviv asfaltikrabisev hääl või püssikuulidena klaasi paiskuv vesi. See oli perfektne sõit, kus mina ei jäänud jalgu kellelegi ja mind ennast ei peetud kinni ei seaduserüütlite ega maanteel parkijate poolt. Või vähemalt ma ei märganud seda. Ei. Mul oli muudki teha selles muusikas. Planeedi kaldenurk on praegusel ajal täiuseäärel. Nii äärel, et Päike sisuliselt paistab silmapiiri ääre pealt maalides vaateid, mida äärepealt, et suuga süüa tahaks, kuna silmadesse lihtsalt ei mahu enam. Ääretult ilus. 
Mulle meeldib, kui inimesed kogevad naudinguid ja arenevad. Kusjuures oskamaks väärtustada mõnu või astumaks arengusamme on mõni kord vaja tunda tumedust, ebamugavust, raputust. Hetkel ma pole näinud pointi selles, et inimesi autosõiduga ebamugavust tundma panna. Aga vahel nad tunnevad. See on üks põhjus, miks mulle meeldib autoga üksinda sõita.
Mella arenguloost on mul eluline näide. Kui see mees veel absoluutselt autoga sõita ei osanud, oli temaga väga tore koos kihutada. Teetolm ja tuulekeeristes keerlevad liblikad või põllutee peale vaakumiga kokkutõmbuvad viljapead olid need, kes meile lehvitasid. Kui ta aga autokooli astus ning autosõidu maailma kogema hakkas, tekkisid tal hirmud ning mingid õpetlikud lood kihutamisest ja ohtlikest kurvidest...
Minu õde on tehniliselt väga hea juht (vot, mehed, tema võiks teid sõitma õpetada :D ). Kui ta minuga koos sõites kõrvalistmel igasuguseid võimlemisharjutusi teeb ja asjatult piduripedaali otsib või mingeid hääli teeb, siis see on ilmselge märk sellest, et tal on ebamugav.
Või Janika, kes on lagedale tulnud teooriaga, et ma sõidan kurvides kiiremini. Nja. Tehnikainimesena võin teile kõigile kinnitada, et vastupidi. Kurvides sõidan ma tunduvalt aeglasemalt kui sirgete peal. Lihtsalt rahulikult sirge peal vastavalt teeoludele kihutades ei toimu kiirendust liikumise suunas. Kurvides antakse Janika kehale läbi tagumiku, selja ja värisevate käte energiat, et tema suunda muuta. Ning energia andmine ei pruugi üldse kiiruse kasvamist tähendada. Ja muide. 95% kordadest sisenen ma kurvidesse ilma piduri pedaali kasutamata. Seega ma olen sujuv ja rahulik sõitja, kuigi kohati kuulen vastupidist.
Kurvidest rääkides. Wuhuhuhuu. Hiljuti käisin ma sõpradega Saaremaa tripil. Ning mitte, et see mulle meeldinud ei oleks. Mul on küll ja küll lugusid sellest, kuhu ma kellega ja kuidas sõita tahaks või sõitnud olen, aga tänane postitus on üksinda sõitmisest. Kui see Saaremaa tripp läbi sai, läksin ma mõne aja pärast sinna tagasi. Ja nimelt üksinda. Et mängiks õige muusika. Et keegi ennast ebamugavalt ei tunneks ja et keegi minu loomingulisust tagasi ei hoiaks oma noomimiste ja õpetustega. Ning et kui tõepoolest peaksin valel ajal vales kohas olema, oleksin üksi.
Saaremaa teed on nagu kaunis naine. Riskimist väärt. Piisavalt kumerusi ja nõgususi ning huvitavaid keerdkäike täis. Mõned teed on sellised metsakasvanud ja sügavad-vesised, kus libistaks mõnuga edasi-tagasi sisse ja välja ükskõik kui palju. Siis on jälle teeotsakesi, mida silitades võib kogeda kõige romantilisemaid päiksetõuse või –loojanguid. Teed, kus alati saab teistmoodi, alati on mõtet uuesti ja hästi. Südamest. Need on teed, kus sünnivad lood.

You Might Also Like

0 comments