Kohanemisraskused

August 23, 2017

Eile kell 2 päeval jõudsin Ugandast tagasi. 12 tundi hiljem, kell 2 öösel ärkasin vääga tugevate külmavärinatega. Ei ütleks isegi, et need olid värinad. Need olid rapped. Ma rappusin ikka täiega. See ärkamine oli üldse omapärane. Tegin silmad lahti ning ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Olin niivõrd segaduses, et ilma pikemalt mõtlemata kiirustasin instiktiivselt toast välja, jõudsin koridori, panin tule põlema ning vaatasin ümber ja sain aru, kus ma füüsiliselt asun, kuid ei saanud aru, miks ma siin olen. Ning need külmavärinakesed ei teinud asja paremaks. Sisemas ma aimasin, et (seekord) ei ole see malaaria, vaid lihtsalt kaks vähemagatud ööd ning võib-olla natuke liiga vähe joodud vett on oma töö teinud. Paar korda mõtlesin Veiko uksele koputama minna, aga siis otsustasin, et olukord pole veel nii kriitiline. Istusin pool tundi, ajasin sõbraga facebookis juttu ning vaikselt hakkasid külmavärinad üle minema ning tuli hoopis meeletu uni, mis kestis hommikul peaaegu üheteistkümneni. 

Ma ei tea. Äkki mul oligi lihtsalt külm. Sest kui koju tulin, siis õue minnes panin selga kõige paksema pusa ja jope ning mõtlesin, et sai täpselt paras riietus valitud. Täpselt nii kaua, kuni mulle tulid vastu inimesed käisteta t-särkides ja lühikestes pükstes. Päikest ega ka sooja polnud kuskil. 15 kraadi ei ole soe. Aga noh. Õhtul oli mul ka päris mitu korda külm, vahepeal käisin kahe kampsuniga. Veiko ja teiste korterikaaslaste kommentaarid olid teemal, et nemad tulevad küll õhtuti mõnusasti vaid t-särgi väel koju. 

Muidu on tänavad kuidagi VÄGA tühjad. Nii kõnni- kui sõiduteed. Naljakas, aga ma isegi tundsin puudust sellest elust ja sagimisest. Tundsin puudust pisikestest poodidest ja isetekkivast kilomeetripikkusest turust, kust absoluutselt kõike osta saab. Korraks tundsin isegi puudust inimestest. Ma ei pidanudki ennast enam kuskilt läbi pressima? Ma sain lihtsalt kõndida. Kõik tundus kuidagi tühi. Millest ma puudust ei tundnus, oli liiklus. Kui ma lennujaamast KAHEKSA minutiga oma koju jõudsin, siis astusin taksost välja ja olin tükk aega väikses šokis. Kuidas see nii kiiresti käis? Kui ma Kampalas enne lennupäeva taksojuhile helistasin ja küsisin, et tahan kell 12 lennujaamas olla, mis kell me minema hakkama peame (lennujaama on 44 km) ning ta vastas, et kell 9, siis ei olnud mul absoluutselt mitte ühtegi küsimust, et miks selle vahemaa läbimine peaks 3 tundi võtma. Sest nii lihtsalt on. Kampalas ei ole oluline mitte distantsi pikkus, vaid ummiku suurus. Kui küsida kelletki, et millal jõuad, siis tuleb vastuseks tavaliselt, et "Olen teel..." ja siis selgitus ummiku kohta: "...ummik on väga jõhker / ummik on tavaline / ummik pole väga hull / ummikut pole /. Kusjuures hetked, mil end ummikust leida võib, on kohati väga etteaimamatud. Näiteks olime me laupäeva õhtul kell kümme poolteist tundi ummikus, et läbida 6 kilomeetrit. Selgituseks oli: "Ah, see on vihma pärast." Siiamaani ma ei saa aru, miks peaks pärast vihma olema teedel niivõrd massiivne ummik, kuid selgituse jagajatele tundus see täiesti normaasena. Kui ma kord, oma Kampala viimastel päevadel, 5 kilomeetrise teekonna koju 40 minutiga läbisin, mäletan end koduvalt mainimast, et oh täna polnudki ummikut. Kaks tundi 5 kilomeetri jaoks oli midagi, millega pidi arvestama. Tund oli üsna miinimum. Eestis on kõik NII kiire. Elades 6 kilomeetrit oma töökohast, jalutasin täna...okei no tegelikult jooksin, nagu ikka, 3 minutit raudteejaama, võtsin 8 minutit sõitva rongi ning 5 minutise jalutuskäigu järel olingi tööl. Rongisõit tundus kui üks sekund. Võrreldes siis kahe tunniga Kampala minibussis sama vahemaa läbimiseks. 

Need kaks tundi on aga midagi, millega peab arvestama. Alternatiiviks on mootorrattatakso, mis on valdavalt üsna ohtlik liiklusvahend või kõndimine. Kahjuks pole aga enamuses Kampalas mitte kuskil kõndida. Kõnniteid on vähe ning see teekond oleks jalgsi olnud üsna stressirikas ja ohtlik. Meenutan siiamaani, kuidas ükskord sõbrale külla minnes vaatasin, et oh, ainult 800 meetrit, ei hakka küll mingit mootorrattataksot võtma, kõnnin! Selle 800 meetri jooksul jõudsin korduvalt oma otsust kahetseda. Kõnniteed ei olnud. Tänavavalgustust polnud. Pidin pidevalt kuskil kraavipervel kõõluma, et autod must ohutult kauguselt mööduda saaks. Lisaks sellele on Kampalas päris palju igasuguseid suht sügavaid avatud kanalisatsiooniauke ja muid auke, mida pimedas hoolikalt jälgima peab. Nägin ise pealt, kuidas üks mees päeval ühte neist sisse astus, kuna oli tähelepanematu. Ja noh, telefoni valgustamiseks välja võtta on jälle omaette teema - nutitelefoniga tänaval jalutada ei tasu. Lihtsalt ei tasu. Ma siiski pidasin oma elu olulisemaks kui telefoni ning valgustasin oma meeletud 800 meetrist teekonda. 

Nutitelefonidest rääkides, siis Eestis on jälle päris hea tunne transpordivahendites vabalt telefonis olla. Mitte enne telefoni kasutamist iga jumala kord kõigepealt kontrollida, et aknad on kinni ning uksed lukustatud. Kampalas on telefonide varastamine autoaknast igapäev. Ühel päeval üritati ka minu takso uks jooksu pealt lahti tõmmata, et telefon varastada, millega ma esiistmel istusin. Õnneks oli uks kinni. Taksojuhid rääkisid mitmetest kordadest, kuidas nende klientidelt on läbi akna telefon varastatud. Kõige ekstreemsem näide oli mees, kelle telefon varastati ära päev enne pulmapäeva ning ta ei saanud enam üritust organiseerida, kuna kõik numbrid olid läinud. 

Tegelikult päris esimene asi, mida ma Euroopasse jõudes märkasin, oli hoopis klienditeenindus! Kiire, sõbralik ja efektiivne. Ühtlase tasemega. Ja ka seda, et kliendid olid sõbralikud ja viisakad. No mitte liigselt, aga piisavalt. Ugandas võib saada ülihead klienditeenindust, aga kohati võib see olla ka mitte nii hea. Ja Uganda kliendid -  mõnele neist meeldib olla klient ja näidata, et teda TEENINDATAKSE. No eks kõike seda juhtub Euroopas ka, aga lihtsalt see erinevus oli asi, mida ma suht esimese asjana märkasin. Mulle meeldis jälle klient olla. Ja mulle meeldisid teised kliendid, kes tänasid ja naeratasid ning olid siiralt tänulikud, kui keegi neid natuke rohkem abistas, kui töökohustused käskisid. 

Esimene asi, mida ma Eestisse jõudes märkasin, oli hoopis keelebarjäär. Olen Ugandas mitmel korral olles Uberi taksoteenust kuskil no vähemalt 50 korda ikka kasutanud, sest Kampalas on see võrdlemisi odav, eriti kui taksot jagada ning tihti ainus alternatiiv oluliselt ohtlikumalt mootorrattataksole. Ja no keelebarjääri pole ma veel mitte kunagi kohanud, kõik taksojuhid rääkisid väga heal tasemel inglise keelt. Lennujaamas olles otsustasin esimest korda ka Eestis uberit katsetada. Takso tuli kiiresti ning kena noormees avas ukse ja tervitas vene keeles. Ma vastasin eesti keeles. Taksosse istudes küsis ta midagi vene keeles ja ma lihtsalt vaatasin teda paar sekundit oma magamata segaduses näoga ning küsisin "vabandust?" Selle peale hakkas ta minuga eesti keeles rääkima. Ning lahkudes rääkis ka eesti keeles. Enne, kui ta eesti keelega alustas, jõudsin juba muiata, et esimene keelebarjäär mu uberi-ajaloos ning seda minu esimese sõidu ajal Eestis. 

Kui eelnevalt mainitud kohanemisraskused mu elu oluliselt ei mõjutanud, siis täna hommik oli päris reaalne. Kotti pakkides mõtlesin veel päris mitu korda kiirelt üle, et mis sinna täpselt ikka sisse sai ja kas kõik on olemas. Enne uksest väljumist tulid õnneks meelde detailid nagu pangakaart ja rongipilet, mille ma kiirelt kotti panin. Ugandas ei olnud mul vaja kumbagi, kasutasin seal vaid sularaha ning bussis maksin ka sularahaga. Olles pool teed rongile ära jooksnud, sain aru, et ma olin kotti jätnud oma vana arvuti, mida Ugandas kasutasin, lisaks sinna hommikul pannud tööarvuti ning laadija...vana arvuti laadija. Mis seal ikka. Kuna aega oli jalaga segada, avasin arvuti ja vaatasin, palju akut on. Kuus tundi. Saab hakkama. Jooksin edasi rongile. Ma pole vist kunagi nii kiiresti raudteejaama jõudnud. Kuidagi lenneldes läks see jooks. Rong tuli ka kohe...täpselt. Nagu ikka...Eestis. Kui Ugandas võttis tööle jõudmine tihti isegi 2-3 tundi (kasutasin 2 erinevat bussi, kokku oli 6 kilomeetrit), siis nagu juba mainsin, olin ma šokeeritud, kuidas ma lihtsalt sekunditega sama kaugel olevasse kontorisse jõudsin. Või noh...kontori ukseni, sest avastasin järgmise asja, mis maha jäänud oli - kontori võtmed. Õnneks tunti mu nägu ikka ära ja lasti sisse. Jõudsin laua taha, avasin oma laadijata arvuti ning kobasin prillikarbi järgi, ise veel mõeldes, et nonäed, vähemalt prillid said kaasa. Avasin karbi ja... see oli tühi :). Selleks hetkeks oli olukord juba võtnud suurejoonelised mõõtmed ning kuulutasin välja, et mul on ametlikult kohanemisraskused. Tööpäev möödus toredalt, kuni tuli aeg koju minna. Avasin ukse ning vastu vaatas mõnus vihmasabin. Minul seljas kampsun. Jope? Misasi see on? Miks ma seda kaasa ei võtnud? Sest ma polnud 6 nädalat jopest isegi mõelnud. "Naudi vihma, Janika," jõudsin vaid mõelda ning astusin saju kätte. 

Viimased tähelepanekud olid poes, kus kassapidajad töötasid täiesti ulmelisel kiirusel üliefektiivselt, 2 minutiga jõudis maksta 4 inimest. Kuid. See kiirus pole eestlastele piisav. Vanemad prouad minu selja taga jõudsid vähemalt kolm korda minutis kella vaadata. Ma lihtsalt naeratasin. Mu rongini oli veel tervelt 7 minutit aega. Aga jah, kõik on nii kiire ja efektiivne. Liiklus, teenindus, probleemilahendus. Tore kohanemispäev oli, ootan huviga homset. 

Lähen otsin nüüd need kontorivõtmed üles.

Igapäevane vaade teel tööle.

You Might Also Like

0 comments