Spontaanne väljasõit väikelinna :)

Kõndisin eile raudteejaamast kodu poole. Ilm oli nii soe, et täitsa ilmelikult hea tuju tuli kohe ning mõtlesin, et midagi võiks ette võtta. Läks kuhugi spontaanselt. Koju jõudes veetsin tervelt kolm minutit internetis vaadates, et kuhu poole rongid sõidavad ning googeldasin: "mida Keilas teha" - täpselt null vastust sain. Aga see mind ei takistanud. Teatasin Meelisele, et pakkigu oma ujukad aga kaasa ning meil tuleb väljasõit.

Kümne minuti pärast otsisin raudteejaamas sularaha välja. Meelis vaatas suurte silmadega ning küsis: "OOOOT, me läheme Tallinnast välja?" Just nii. Läksime. Rongis, kui ma kahte piletit Keilasse küsisin, siis tuli Meeliselt selline üllatuslik häälitsus, et isegi piletimüüja hakkas naerma. Kohale jõudes järgisime rahvamasside liikumist ning leidsime ilusti Keila keskuse üles. Või noh, me ei olnud päris kindlad, kuhu me täpselt jõudsime, aga see oli vähemalt asustatud koht. Võtsin suuna Keila Tervisekeskuse poole, enne kodus olin korra kaarti vaadanud ning aimasin, kus pool õige suund on. Meelis rääkis midagi GPS-ist, mille peale ma talle vastasin, et kui ma SIIN KA ilma GPS-ita hakkama ei saa, siis...no siis ei peaks üldse kuhugi minema. Keilas jalutades tõmbasime kopsu mõnusat männilõhna, imetlesime aedlinnakut ning fäänsisid korterelamuid. Kuidagi juhuslikult sattusime selle käigus ka tervisekeskuse ette. Väljastpoolt nägi see väga uhke hoone välja, sees olid kahjuks mõned kulumismärgikesed, näiteks duširuumi roostetav lagi, veidi ribadeks olevad elemendid basseinis, logisevate pedaalidega jalgrattatrenažöör ning ega ei saa ka unustada riidekappe, mille sulgemiseks ja avamiseks pidi kasutama mõõdukat jõudu.

Pärast seda, kui Meelis end jõusaalis ribadeks tõmbas, väänas ta särgi välja ning läksime soolakambrisse. Istusime seal hämaras ja lugesin Meelisele ajakirju ette. Meelis, olles tulnud Pädaste viietärni spast, rääkis mulle midagi lampidest, mis oleks põlema pidanud. Pole hullu, seansi lõpuks leidis administraator ka selle nupu üles ning lamp sai põlema. Suundusime äärmiselt modernsesse riietusruumi, kus mehed-naised koos enne basseini minekut riideid vahetasid ning kus olid pisikesed kabiinid ujumisriiete selga panekuks. Päris naljakas oli ikka duši alt tulles astuda riietusruumi, kus olid ka mehed, kui oled terve elu muudmoodi harjunud. Proovisin lihtsalt mitte ära unustada, et kabiine kasutama peab.

Tagasiteel oli endiselt mõnusalt soe sügisöö, jalutasime mööda täiesti tühjasid tänavaid ning üllatusime, et kuidas siin ikka nii vaikne on. Koju jõudes olid Matis ja Veiko koostöös õhtusöögi juba valmis kokanud ja melu käis :) 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar