Keenia ekspert...või siis mitte :D ?

October 29, 2017

Seekordsel lähetusel kannan tiitlit arengukoostöö ekspert Keenias. Selle tiitli...või siis pigem enda üle olen siin nii mõnelgi korral juba täitsa kõvasti naernud. Kuna mitmed inimesed on mulle öelnud, et nemad tahaks ka sellist ägedat tööd, kus saab reisida ja erinevates paikades töötada ning siis järgneb tavaliselt kommentaar stiilis, et mul on mingi iseloomujoon või omadus, mis teeb mul kogu Aafrikas seiklemise äärmiselt lihtsaks ning mille puudumise tõttu kommenteerija selle peale isegi mõelda ei saa. Mina olen täiesti kindel, et absoluutselt iga keskmine eestlane saaks siin üsna hästi hakkama ning ei ole mul mingeid erilisi geene või oskusi. Selle tõestuseks annan ülevaate Keenia eksperdi esimese nädala juhtumistest.

Feil number üks. Ma võtsin kahel päeval malaariaennetustableti asemel rauatabletti. Usute? Mina ka mitte. Kotti pakkides panin ruumi säästmiseks ühte pakki kokku malaaria- ja rauatabletid. Niimoodi ma siis sealt pakist neid võtsin ning kuna malaariaennetustablett ja rauatablett näevad väga sarnased välja, ei pannud seda ise tähele. Naljakas oli see, et ma võtsin neid tablette üsna korrektselt kellaaega järgides ning kalendrisse vastava märke tehes. Noh, vähemalt pole ma kunagi elus sellise tõsiduse ja täpsusega rauatablette veel võtnud!

Teist kohta jagavad ilmselt juhtumid, kuidas ma oma telefoni ja rahakoti esimesel päeval hotelli vastuvõttu unustasin ning kuidas ma Shianda külasse jõudes oma koduuksest sisse ei saanud. Reisi esimesel päeval kohale jõudes on alati kotte liiga palju, väsimus suur ja mõtted hajali. Niimoodi võibki igasuguseid asju igale poole unustada. Kui ma hotelli vastuvõtust minema hakkasin jalutama, juhiti mu tähelepanu kiirelt hoopis asjadele, mis leti peale vedelema jäid - minu asjadele! Võtsin need sealt sellise näoga ära, nagu täpselt nii olekski planeeritud olnud. Järgmisel päeval pärast taksoga suurejooneliselt oma koduukse ette jõudmist avastasin, et lukud olid ära vahetatud ja uksest ma sisse ei saa. Helistasin igale poole. Nagu ikka olid telefonid välja lülitatud. Lõpuks sain kellegi kätte, kes lubas kellegile helistada. Pärast seda, kui olin ukse taga kaks tundi istunud, ilmus lõpuks mu sõber, kes ütles, et läheb asjaga tegelema - füüsiliselt :D. Ja ta läkski ise inimestele järgi, et ma uksest sisse saaks. Siis hakkasid küll asjad kiiresti liikuma ja varsti olingi kodus.

Neljandale kohale paneks vist selle hetkelise kohanemisraskuse, millest ma juba varem kirjutasin. Mäletan õhtut, kui olime Esthriga kontoris ning ta ütles, et tuleb sinna hommikul kell kaheksa ning lahkub õhtul kell kaheksa, kuna kodus tal ei ole niikuinii mitte midagi teha. Tabasin end samalt mõttelt. Nii me täna jälle kella kaheksani kontoris olime - sest mida me kodus ikka teeme :D Tõesti, pärast pimedat on pigem soovituslik mitte välja minna ning isegi kui lähed, siis kuhu? Siis peaks juba siit külast minema sõitma ning pimedas tagasitulek on jälle küsitav, transport ei liigu väga kaua, kuskil kaheksani hiljemalt ning endiselt: kuhu mul ikka nii väga minna on. Ehk siis õhtul tulen koju, teen süüa, kuulan muusikat ja planeerin tööasju, räägin netis sõpradega ja.... Okei, mõnel õhtul teen Eestis sama. Niiet mis see nii suur erinevus siis on? Aga. Kui ma teisel õhtul kuskil kuue ajal koju tulin, tühjas korteris ringi käisin ning aru sain, et isegi kui ma väga tahaks, siis ei ole mul mitte kuhugi minna ning siin ma nüüd siis üksi olen KESET AAFRIKAT järgmised kuu aega, siis tuli küll korraks selline imelik tunne - seda on raske kirjeldada - just selline harjumatu, nagu kohanemisraskus oleks korraks olnud. Kuid nüüd on see üle läinud ja olen kodus väga ära harjunud. Täitsa mõnus on. 

Viiendale kohale paneks siis kohatised uskumatud üllatused, et kuidas saavad mõned asjad nii aeglaselt liikuda, miks mõned asjad lihtsalt venivad ja veel siis see ebakindlus, et kas midagi üldse toimub. No ma teadsin seda kõike enne ka ja olin selleks valmis, aga no...see on kohati ikka üsna sõnatuks võttev. No näiteks on meil järgmisel esmaspäeval üks õppekoolitusväljasõit plaanis siin 52 inimesele. Alates selle nädala esmaspäevast korraldatakse selleks bussi renti. Iga päev käivad läbirääkimised ning need venivad ja venivad ja mingeid konkreetseid vastuseid lihtsalt ei tule. Tänaseks tuli info, et saime bussi. Aga. Homme kinnitatakse veel üle. Vot siin saab minu mõistus otsa. Miks on vaja asja, mis on kindel, veel homme üle kinnitada ?????? Siiski peatasin ma end enne selle küsimuse küsimist. Nimelt on meil planeeritud kõik tegevused järgmise kahe nädala peale ning viimane nädal on varuks. Seda varunädalat on hädasti vaja. 

Kui amatöörlusest veel rääkida, siis võtsin liiga palju riideid kaasa. No esiteks olen ma liiga palju reisinud käsipagasiga ja pidanud mingi paari riietusesemega survaivima nädalaid ja nüüd tahaks nautida ning mingit normaalset valikut omada, aga samas on mul kohati suht raske mõelda, et milliseid riideid ma ikkagi seal kohapeal kannaks. Ja no alati tundub Eestis olles, et Aafrikas ei saa ju olla nii soe, et põhimõtteliselt võiks ka ilma pikkade varrukateta asjadeta minna ja alati, kui ma kohale jõuan, siis tahaks järgmisele tulijale suurelt ja punaselt kuhugi kirjutada, et SAAB IKKA KÜLL olla nii soe. 

Ja noh...seda hetke, kui ma esimest korda siin kempsu läksin ja ukse peal ümber pöörasin ning otsustasin, et ei, proovime siis teist boksi...ja see oli täpselt samasugune. Noh. Siis naersin ka enda üle. Nüüd ei pane enam tähelegi. Kemps nagu kemps ikka :D Prussakad pole siiamaani vist veel kedagi tapnud...vist.  

P.S Shiandasse on tulnud täiesti imeliselt kiire internet!!! Esimesed päevad ma lihtsalt olin uskumatult eitusfaasis, aga pärast mitmeid ja mitmeid videokõnesid saan öelda, et jah, siin on väga kiire ja hea internet nüüd. Ja tänavalambid! Kontorist minu koduni on tänavalambid. Täiesti uskumatu. Ja ka tänavakoristajad on palgatud. Tänavad on nii puhtad. Kolm asja, mida ma ei oleks mõned aastad tagasi veel uskunud.


You Might Also Like

2 comments