Üksi. Aafrikas. Koduarestis.

October 27, 2017

Kõik algas sellest, et pidin tulema töölähetusele Keeniasse juulis-augustis, et käima tõmmata meie Aafrika projekti tegevused. Augustis pidid aga Keenias toimuma presidendivalimised ning Keeniast naasnud vabatahtliku info oli, et juba märtsis-aprillis oli raske midagi korraldada, kuna inimesed olid valimistega kaasneva tralliga väga hõivatud. 

Trall tähendas siis seda, et keegi kuskil tegi kampaaniat ning kui Eestis jagatakse kampaaniate ajal pastakaid ja muud taolist nänni, siis Keenias pole harv juhus, kui jagatakse sularaha. Olen ise pealt näinud, kuidas üks parlamendiliige jagas ühel üritusel laiali 100 EUR. Avalikult ja kõigi ees. Kutsus inimesed aga üles rivistuma ning andis igaühele 10 EUR, mis siinses külakontekstis on oluliselt suurema väärtusega kui Eestis. Nii jagati ka enne valimisi laiali sularaha ja nänni ning nõudlus oli suur. Inimesed kogunesid lootuses midagi saada ning kohtumistele ja koolitustele oli neid raske kutsuda. Lisaks sellele on viimastel aastatel valimistega Keenias alati kaasnenud ka vägivald ja demonstratsioonid. 2007. aastal oli asi kõige hullem ning erinevatel andmetel sai surma 800-1500 inimest. Pärast seda on enne valimisi alati rõhutatud, et kõige olulisem on see, et need rahulikult mööduks, kuid kuna konkreetse hõimu/rahvusgrupi liikmed toetavad valdavalt konkreetset kandidaati, siis on oht, et valimiste ajal ja järel tekivad rahutused erinevate rahvusgruppide vahel, lisaks demonstratsioonid, mida politsei ohjeldada püüab. 

Seega tuli otsus, et lähen augusti asemel Keeniasse hoopis oktoobris. Kahjuks aga esimeste valimiste tulemused tühistati ning kuulutati välja uued valimised oktoobris (mis on üsna huvitav ja erakordne juhtum Aafrikas, võite juurde lugeda, kui huvitab). Projekti tegevustega oli vaja peale hakata ning seda töölähetust ei olnud enam mitte kuhugi lükata. Ostsin algselt piletid nädalaks pärast valimisi, kuid valimiste kuupäeva lükati edasi ning lähetust polnud kahjuks enam kuhugi edasi lükata. Seega lendasingi laupäeval Keeniasse. Eile olid valimised. 

Olin enne uurinud, et kui ohutu mu küla täpselt on ning mind julgustati, et suuremad rahutused toimuvad linnades ning külas olles peaks üsna turvaline olema. Eile ärkasin üles ning kuna valimiste tõttu mitte midagi muud ei toimunud, oli mul vaba päev. Olin igaks juhuks mõne nädala vee ja toiduvarud koju ette ostnud juhuks, kui tõesti midagi juhtub. Küünlad ja tikud ka. Ja akupangad. Hommik oli nii rahulik. Vaid vaikne tuuleke liigutas kardinaid ja kanad kaagutasid. Olin saanud juhised, et parem oleks, kui ma oma külast ei lahkuks, linnadesse ei soovitata minna. Pigem soovitati igaks juhuks ka kodust mitte väga väljas käia kui võimalik. Lõunaajal käisin poes ja turul ning kuskil veerand poodidest ja turuboksidest olid suletud - oli inimesi, kes olid ka koju jäänud. Meeleolu oli kuidagi selline nagu oleks jõulud või mingid pühad. Inimeste mõtted olid ainult valimistel. Turul oli mitu kohvikut, kus inimesed istusid ja telekast valimiste otseülekannet jälgisid. Tulin koju ja panin ka uudised käima. Nägin erinevaid kaadreid rahutustest ja sellest, kuidas siit vaid tunni autosõidu kaugusel asuvas linnas rünnati kahte valmisjaoskanda ning tänavatel oli märulipolitsei. Nairobis sai 4 inimest surma. Kisumus protestiti ning politsei kasutas pipragaasi. Minu koduaias paistis endiselt päike ja kõik oli uinitavalt rahulik. Mul oli raske uskuda, et kaadrid, mida ma näen, on filmitud mu kodust vaid 60 kilomeetri kaugusel. "Kas see on tõesti Keenia?" küsisin mitu korda oma sõbralt.

Täna hommikul ärgates oli seis sama nagu eile - õues on kõik vaikne, kuid kui sõbralt olukorra kohta uurisin, sain teada, et mõlemas meie naaberlinnas on demonstratsioonid ning uudistest lugesin, et politsei oli ka kahe tunni kaugusel olevas linnas ühe protestija tapnud. Nimelt tagandas opositsiooni kandidaat oma kandidatuuri ja tema toetajad otsustasid mitte valima minna ning üldine suhtumine oli, et kui inimesed ei lähe valima, siis ei saa ka ju tulemused lugeda. Nüüd aga otsutati, et piirkondades, kus ei tulnud piisavalt inimesi valima, tehaks kordushääletamine (ehk siis juba 3. hääletamine ühe presidendi valimiseks), mille vastu jällegi protestitakse ning teatud piirkondades on ka kinni pandud teid. 

Mina, nagu ka paljud keenialased tahavad lihtsalt, et see asi ükskord lõppeks ning elu saaks normaalselt edasi minna. Lõpetuseks mainin veel, et esimene täispikk päev üksinda külas olles tuletas mulle meelde kõik väikesed raskused, millega siin olles arvestama peab. See tunne oli ikka päris naljakas, kui tuled õhtul koju, kell on kuus, päike loojub ning kuhugi väga minna pole ja parem on ka see, et ei läheks (turvalisus). Niimoodi oledki üksi siin oma korteris ja mõtled, et mida nüüd järgmiste tundidega peale hakata. Teise päeva õhtul tuli korraks päris imelik tunne peale - nagu oleks tunniks ajaks kohanemisraskused olnud. Kui kõik väikesed detailid kokku panna - see, et ei saa välja minna pärast pimedat, linnadesse sõitmine on mitte soovitatav, päeval on mingil hetkel päris palav, elekter kõigub - vahelduvvool - vahepeal on, siis jälle mitte, noh ja esimesel päeval isegi mingil kummalisel kombel üllatusin selle üle, et meie aukkempsus olid prussakad. Ja kõik see oleks tore, kui saaks kellegagi selle üle nalja teha. Aga üksi siin olla on teistmoodi. Õnneks läks see faas kiirelt mööda ning nüüd olen kohanenud ja tahaks juba täiega tegutseda ehk siis ootan koduaresti lõppu.

Eesti meedia kajastab juhtunut järgmiselt: http://www.err.ee/638897/keenias-algasid-presidendi-kordusvalimised


You Might Also Like

2 comments

  1. Kas oleks võimalik ka mõnes postituses jagada pilte just kohalikust eluolust, millised on majad seest ja väljast, tänavad, asutused jne. Oleks põnev!

    ReplyDelete