Järgides unistusi

Ma olen juba pikemat aega tahtnud minna teatrisse. “Meelis, mäletad ma rääkisin sulle, et ma lähen nädalavahetusel sõpradega Tartusse teatrisse. Üks sõpradest ei saa tulla, kas sooviksid kaasa tulla?”, küsis sõbranna lootusrikkalt. Küsimuse millal peale tuli kuuldavale vastus: “Me stardime võimalikult kohe!”. Põhimõtteliselt oli mul valida, kas jääda Tallinnasse, minna Janikale lennujaama vastu ja harjutada uue rahvatantsu samme – just neil põhjustel tulin eelmine päev äärelinnast pealinna – või teostada oma pikaajaline unistus: teatrikülastus. 10-ne minutiline seedimine suunas mind juhinduma suurhingede soovitusest: järgi oma unistusi.

Elu on imeline! Kas pole hämmastav, kuidas võimalused unistuste teostamiseks lausa kukuvad sülle? Lihtsalt oska õigel ajal öelda: “Jah!”. Pooletunnise ettevalmistusaja jooksul jõudsin käia pesus ja sättida selga paslikud hilbud. Käpard, nagu ma olen, ei mäletanud enam, kuidas lipsusõlmegi tehakse. Õnneks tuli mees appi. Veiko õpetas rahulikult kena väljanägemisega prantsuse sõlme tegema. Tegi lollile mitu korda puust ja punasega ette. Lõpptulemus oli täitsa kobe.

“Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu igavesest armastusest, mis paneb vaatajad silmitsi seisma tulevikus oluliste küsimustega: “Kas soovite pärast surma oma teadvust digitaliseerida?”, “Kas minu digitud teadvusega uus keha on nagu mina või keegi muu?”, “Kuivõrd looduse suhtes eetiline on panna teadvus kiibi sisse?”.

Kui Hr Mäeots põikleb oma ulmelise lavastuse eetikaprobleemi kommenteerides moraalinõuetest sujuvalt mööda sõnadega:  “Eetika ja moraal ei takista inimkonda oma ideid ellu viimast.”, siis mina tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et loodus ise seab teadvuse digitaliseerimisele piirid. Sa võid ju salvestada kogu informatsiooni, mis on seotud inimese ajutegevusega ning vastavalt sellele suudab tehisintellekt genereerida surnud isiku mõttekäikudega kõige tõenäolisemalt sarnasema käitumismustri, kuid puudu jääb väga oluline osis – hingeline komponent. Hinge pole hetkel võimalik digitaliseerida – kuidas salvestada midagi, mille olemasolu pole suudetud tõestada? - samas omab hing olulist rolli inimkäitumises. Paljud otsused pole ratsionaalsed, vaid lähtuvad hingelistest printsiipidest, mis tihtilugu väljuvad mõistuse piiridest.

Muuseas loodusel on suht suva MIL MÄÄRAL on teadvuse digitaliseerimine eetiline või vastuolus moraalinõuetega. Ehkki inimkond ise paneb paika lähtepunktid eetiliste printsiipide kehtestamiseks, on looduses kehtivad universaalsed seadused vääramatud. Isegi kui inimkond end oma lauslolluses täielikult hävitab, läheb elu ikka edasi.

Nõustun Aristotelesega, kes kinnitab, et inimese sünd, areng, vananemine ja surm on asjade loomulik kulg, mille vastu pole mõtet protesteerida. Isegi Putin, vaatamata oma arvukatele iluoperatsioonidele, peab leppima surmaga. Ei oma tähtsust, mitu korda Sa oma näonahka kõrvade taha pinguldad – ikkagi tuleb silmitsi seista tõsiasjaga, et mitte keegi ei ela igavesti. Mul paluti täpsustada, et kellegi keha ei ela igavesti. Hing on siiki üldjuhul igavene. Mis tingimustel hing muundatakse, kaob või hävitatakse, on mõne teise korra teema. Me võime küll salvestada Putini teadvuse, et siirdada see teadlaste poolt kasvatatud ideaalsesse kehasse, kuid surmamomendil lahkub hing kehast. Kas ja mis tingimustel liigub hing uude kunstlikult loodud kehasse on küsimused, millele ma hetkel veel vastata ei oska.

Mind väga paelub peagi ilmavalgust nägev operatsioon, mille käigus ühe inimese pea installeeritakse teise inimese keha külge. Kas saadud keha jääb elama? Kas ja kumma keha hing jääb produtseeritud kehasse? Või siseneb uude kehasse hoopis uus hing? Mil määral uue keha käitumismall on sarnane ja erinev võrreldes algsete kehadega?

Mina isiklikult suure tõenaosusega lasen oma teadvuse digitaliseerida. Seda eelkõige põhjusel, et järeltulevastel põlvedel oleks huvitav jälgida minevikus toimunud käitumis- ja mõtlemismustreid. Samas tahan rõhutada, et minu teadvusest loodud tehisintellekt ei suuda mitte kunagi käituda päriselt nii, nagu mina seda teeks ja seda seetõttu, et robotil puudub hingeline komponent. Kas mu hing võiks olla huvitatud tehisintellekti sisenemisest? Las ma juurdlen selle üle…


Mulle väga meeldis etenduse lõpp, kus viidati ema-theresalikule ellusuhtumisele: “Elu on mäng – mängi kaasa!”. Ja kõik loksub näivalt juhuslikult paika. Ehkki tegelikkuses on kõik omavahel seotud...


1 kommentaar:

  1. Selline mõte edasiarenduseks, et millise osaga kehast hing on seotud... Või kas on seotud üldse konkreetse osaga (sagedased näited just aju ja süda, millest süsa tegelikult ju lihtsalt lihas). Aga..näiteks üks eestlane, kellele siirdati Itaalias süda, hakkas maalima. Ja maalima üpris hästi, mida ta enne siirdamist üldse ei teinud. Küll aga oli kunstnik eelmine südame omanik. Kas oli tegemist rakumäluga või kandus hing/osake hingest edasi? Kas hing võiks olla teatud laadi energia? Teadupoolest energia jäävuse seadus ütleb ju, et energia ei kao, vaid muundub ühest olekust teise..eks kindlasti ole selliseid olekuid, mis on üdini loogilised ja ratsionaalsed (mis siin maailmas ei oleks? - see, et inimene ei saa aru või sõnastada ei oska, ei tähenda ju selle puudumist), aga meile veel tundmata.

    VastaKustuta